Äi

Äi on abikaasa isa.

Proosa

Harvaesinevad asjad. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata. Teener, kes ei sarja isandat.
- Sei Shōnagon, "Padjamärkmed", 72, tlk Alari Allik, Vikerkaar 11/2018

Nõnda siis juhtus, et viiekümne kahe aastane V. mõisahärra kohtus esimest korda elus inimesega, kes julges talle vastu rääkida, kes ei lubanud enda peale karjuda ning kes võis olla täpselt niisama ebameeldiv nagu ta ise, kui tekkis üks neist kardetud "skandaalidest".

Algul oli tema hämmastus piiritu, ta arvas, et olen mõistuse kaotanud, ta möirgas valjemini kui kunagi varem ja kuulutas:

"Kui mina su mees oleksin, peksaksin ma su pehmeks."

"Kui sina minu mees oleksid, oleksin ma su juba ammu ära tapnud või sa oleksid õppinud käituma nagu dżentelmen."

"Sa unustad, et ma olen su mehe isa."

"Tema vaeseke pole selles süüdi."

"Vait, kui mina räägin!"

"Kas sa oskad seletada, miks?"

Skandaal venis pikale, vaene ämm värises kõrvaltoas, mu mees käis mureliku näoga ringi, küdide väikesed abikaasad suutsid oma rõõmu vaevalt varjata.

Fond, mille oli 1955. aastal asutanud tema äi, legendaarne Isaac Belasco, pühendus haljasalade loomisele konfliktsetesse linnaosadesse. Ehkki selle algatuse esmased eesmärgid olid olnud peamiselt esteetilised ja ökoloogilised ning seotud lõõgastumisega, tõi see kaasa ka ootamatut ühiskondlikku kasu. Kus iganes tekkis aed, park või plats, seal langes kuritegevuse tase, kuna jõuguliikmed ja uimastisõltlased, kes olid varem olnud valmis üksteist heroiinipaki või mõne jalatäie territooriumi pärast tapma, ühinesid nüüd hoolitsema neile kuuluva kandi eest. Mõnda kohta oli tehtud seinamaalinguid, teisale püstitatud skulptuure ja laste mänguväljakuid, kõikjal tulid kunstnikud ja muusikud kokku rahvast lõbustama.
- Isabel Allende, "Jaapani armuke", tlk Kai Aareleid, 2017, lk 29

Kus mina viskan vöökesta,
saadan saksa naastukesta?
Vä(h)imehe värava peale,
küdimehe kübara peale,
äia sängi ääre peale,
ämma padjapööri peale.