Kübar

liik peakatteid

Kübar on vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate.

Catherine Lusurier (1752–1781), "Poiss maastiku taustal", s.d.
Susan Merrill Ketcham, "Etüüd kübaraga" (1889)
Eliza Olivecrona, "Pariisitar" (1889)
Marie-Louise Bion, "Tüdruk rõdul" (1891)
Jane Atché, "Autoportree rohelise kübaraga" (1909)
Helen Hyde, "Kuuvalgus Viga kanalil" (1912)
Jenny Villebesseyx (1847-1924), "Pargist naastes", s.d.
Nina Aleksandrowicz, "Vaikelu kübara ja lilledega" (u 1924)
Jaan Vahtra, "Natüürmort kaabuga" (1929)
Renée Stotijn (1940-2020), "Vaikelu teekannu ja kaabuga", s.d.

LuuleRedigeeri

  • õpi keeled, kanna kübarad
    • Juhan Viiding, "Pojaga restoranis". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 217


Kui vaevab tusk, kui ükski töö ei laabu,
kui maailm põlgab sind ja halvaks peab,
kui igamees sind ninapidi veab
ning ammu tead, et õnnepõlv ei saabu,

kui näid kui kitkutud, poolpaljas paabu
jäänd riismed uhkusest, kui jumal teab
mis lõkse elu veel su ette seab,
on ainus pääs: pead muretsema kaabu!

  • Kalju Kangur, "Must kaabu" (1978) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 80


Las olla... Selle järgi, mis teil pähän,
mia näe, et kevväi jälle kähen.

Üits kenämb, tõine nooremb —
te võiss miul olla mõlembe,

ku saass teid aiga-ilu pidi liitä...
Ja kübäre? — Om kübäre:

üits moete, tõine maote —
miul üitstäis, kummast kiitä.

  • Nikolai Baturin, "Kaits sõsard paluve tetä miul kübareriitikad" kogus "Sinivald" (1990), lk 70

ProosaRedigeeri

  • "Jumalaga siis, kapten," sõnas Aramis oma nokkival toonil. "Kui meile peaks midagi juhtuma, pöördume teie poole."
"Härra," vastas Planchet, "nii selles asjas kui kõiges muus jään ikka teie teenriks."
"Sel vennikesel on nuppu!" ütles Aramis sadulasse hüpates, "ja üsna rohkesti."
"Ja miks tal ei peakski seda olema," vastas Athos, istudes omakorda sadulasse, "ta on ju nii kaua harjanud oma isanda kübaraid."



  • Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, looklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni kaabuloti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. Ta polnud peakatet liigutanud sest päevast, kui kasakate salk nende sirelipuhmastest piiratud õue kappas. Kui seesama salk sellestsamast õuest juba välja kappas, polnud kaabul enam peremeest kandjaks - see lebas nelja kuuliga rinnast läbilastuna uksekünnisel. Värske lesk oli otsustanud: las kaabu ripub seal varnas ja jääbki nii rippuma, nagu oleks peremees ta ise sinna paigutanud just praegu väljast tulles. Las jääda nii mälestuseks heast inimesest, kellega sai üle kolmekümne aasta koos elatud. [---]
Just selle lapse vastuvõtuks oli tema, vallakirjutaja lesk, haaranud oma kadunud mehe kaabu ja tunneb nüüd isemoodi, segast, nõrka meelehead: nagu tuleks tema surnud seltsilisest veel natukenegi uue elu vastuvõtmisele kaasa.


  • "Isand Baggins!" hüüdis ta [Thorin]. "Võta vastu esimene osa oma tasust! Viska minema oma vana kuub ja pane asemele see."
Nende sõnadega tõmbas ta Bilbole selga väikese rõngashame, mis kunagi ammu oli sepistatud kellelegi noorele haldjaprintsile. See oli hõbetatud terasest ja pärlitega kaunistatud ning selle juurde kuulus niisamuti pärlite ja mäekristallidega kaunistatud vöö. Ja pähe suruti kääbikule kerge voolitud nahast sõjakübar, mis oli alt terasvitstega kõvendatud ja äärest valgete kalliskividega tipitud.
"Mul on küll väga ülev tunne," mõtles ta, "aga tegelikult näen vist kaunis pentsik välja. Küll nad kodus Künkal saaksid alles naerda! Kahju siiski, et peeglit käepärast pole."



  • See "üks" oli roheline kübar. Kuid milline roheline kübar! On arusaamatu, miks noor Sikusarv ei märganud, kust jaamast ta peale tuli. Kuid siis hakkas roheline kübar ikka rohkem ja rohkem lähenema ning seni, kui ei paistnud veel ta kandja nägu, tasus sedagi vaadata. Ning noor Sikusarv vaatas. See kübar meenutas — ma ei oska täpselt ütelda, kas jõulupuud või Oleviste torni. See oli pikk terav roheline koonus, mille tippu kroonisid kaks sulge. Kuskil allapoole oli õmmeldud nagu vapp punasest riidest murtud süda. Oli veel lehvikuid, sabasid, lilli, mingisuguseid nimeta vigureid, mille kirjeldamine läheks pikale. Rohelise koonuse servast rippus alla neljakandiline tükk uut halli kiluvõrku.
    • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 41


  • Toekad kingad, mustad sukad, seelik ja imeilusate nööpidega pluus muretseti järk-jargult, ja siis tuli langetada tähtis otsus. Kas peaks ostma ka mütsi, Päästearmee neidiste tavapärase peakatte, või tuleks otsustada kübara kasuks, lamedapõhjalise, laia äärega, sinisest karusvildist kübara kasuks, mis oli oma punakuldse paelaga nii uhke ja üpris sarnane (ehkki Bella-Mae seda ei teadnud) lähedalasuva Quebeci katoliku preestrite kübaraga. Pärast sügavat järelemõtlemist ja palvetamist, et juhatust saada, valis Bella-Mae kübara.
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 72


  • Kübarat pähe panema asudes määrame alati nii ta esi- kui tagupoole, sisenemata lõpuks siiski kummastki otsast.


  • "Olwyn Vitoller, teie teenistuses. Selle vagabundide kamba ninamees," ütles mees, kergitas oma koidest söödud kübarat ning tervitas Vanaema sügava kummardusega. See oli pigem topoloogiaülesanne edasijõudnutele kui austusavaldus.
Kübar kaldus ja moodustas mitu keerukat jõnkslevat kaart, peatudes lõpuks käsivarrel, mis osutas nüüd juba taeva poole. Samal ajal oli mehe üks jalg libisenud kuhugi tema taha. Ülejäänud kere vajus viisakalt ettepoole, kuni tema pea oli Vanaema põlvede kõrgusel.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak, 2001, lk 40


  • "Aga mina saan ikka peaministriks?" päris Vares.
"Saad, saad," lubas Säre. Vares läikis näost.
"Kas mulle kroon ka pähe pannakse?" küsis ta.
"Ei," vastas Säre. "Aga ära sellepärast kurvasta. Tühja sest kroonist. Saad ilusa kaabu ja hakkad sellega lehvitama."
Vares palus veel, et uueks Eesti hümniks saaks laul "Vares, vaga linnukene". Säre lubas sellele mõelda.


  • Siis tulid Lunelle, Mabelee ja Cressie, kes kandsid kõige uhkemaid kübaraid, mida minu silm iial näinud oli. Tuli välja, et Lunelle on kübarategija, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees. Ma räägin siin sombreero suurusest lillast viltkübarast, mille küljes on võltspuuviljad. See oli Lunelle'i oma. Mabeleel oli peas tiigrinahast moodustis, millele olid ümber mässitud kuldsed narmad, aga päeva nael oli Cressie musta võrgu ja jaanalinnusulgedega karmiinpunane korsten.


FilmRedigeeri


DraamaRedigeeri

  • KOLMAS AJAJA: No näete! Ma ei võta üldse mõõtu. Heidan ainult korraks pilgu tellijale ja teen peakatte, mis inimest imeväärselt kaunistab; ja sellest saan ma oma rõõmu. Ühte daami näiteks armastab tema mees ainult nii kaua, kui ta minu tehtud kübarat kannab. Seepärast magabki see daam, kübar peas, ja tõendab kõikjal, et ta võlgneb kogu oma eluõnne minule. Täna aga tegin ma öö otsa teie kübarat, armuline isand, ja nutsin kurvastusest nagu laps.
LANCELOT: Miks?
KOLMAS AJAJA: See on niisugune iseäralik traagiline tegumood. See on küüntest kübar, mis teeb nähtamatuks.
LANCELOT: Tore!
KOLMAS AJAJA: Otsekohe, kui te selle pähe panete, olete silmist kadunud, ja vaene meister ei saa iial teada, kas ta sobib teile või mitte. Võtke, ainult ärge teda minu juuresolekul proovige. Ma ei suuda seda pealt vaadata. Ei, ma ei suuda. (Jookseb minema.)
  • Jevgeni Švarts, "Draakon", II vaatus. Tõlkinud Karin Ruus. Rmt: J. Švarts, "Alasti kuningas" (1973), lk 167


VanasõnadRedigeeri

  • Ega mehe kübarat lükata, tüdruku pärg lükatakse maha.
  • Isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas!
  • Kuidas pea, nõnda kübar.
  • Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
  • Naine mehe nõu, kübar mehe au.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel