Ivan Orava mälestused

"Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" on Andrus Kivirähu memuaristlik proosateos Eesti lähiajaloost.

Tsitaadid väljaandest: Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008.

Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik.

Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Sellepärast jutustangi ma paari sõnaga tolleaegsest elust.

See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles vene sõduri kirsa sulges nende väetikeste suu, Eesti Vabariigi ajal võis igaüks öelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. (lk 7)

Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas. (lk 8)
Vahel sõitis Tšaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kõigile šokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena. (lk 8)
Mäletan oma õnnist isa. Juba esimese jaanuari ööl hakkas ta tööga pihta ja rügas hommikuni. Öösel kuulen - isa vähkreb voodis.

"Mis sa teed, taat?" küsisin.

"Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadet oodata, lähen, panen kohe kartulid maha," vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele. (lk 8-10)

Teist Johannest, Johannes Semperit, kohtasin ma turul kärbseseeni müümas.

"Sa oled ju esteet, Semper!" riidlesin ma temaga. "Miks sa müüd kärbseseeni! Inimestel hakkab halb!"

"Kas Siberis on parem?" küsis Semper süngelt.

"Mida?" ei saanud ma aru.

"Ei midagi," ütles Semper ja sulges silmad. Tema laugudele oli pastakaga kirjutatud: "Luuletus nõukogude passist." (lk 12)

Esmalt viis laev mu Inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel - silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega: "Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on?"

Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aegajalt kostis plartsatusi - siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.

Siis kuulsin, kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt:

"Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt?"

"See on elementaarne, Watson," vastas teine. "Elementaarne." (lk 18-19)

Vaevalt sai leping sõlmitud, kui Eestisse hakkas saabuma massiliselt punaväge. Üle piiri tuli neid sellisel hulgal, et piiritulbad litsuti kõveraks ning Peipsi järves tallati kalad surnuks. Lisaks loobiti nii öösel kui päeval Vene lennukitest alla langevarjureid; need kukkusid, kuhu juhtus, tihtipeale viljapõllule, ning püherdasid rukki põhuks. Meri uhtus venelasi kaldale, jõed kubisesid nõukogude soldatitest. Nad triivisid kusagile pilliroogu ja jäid sinna pidama, et vajaduse korral kurja teha ning rahulikku rahvast rünnata. (lk 37)
Olukord Eestis ei teinud ühelegi patrioodile rõõmu, venelasi voolas katkematu sogase ojana üle piiri, ja vähe sellest, Eestisse oli hakanud saabuma suisa perversset rahvast, igasuguseid koerakoonlasi ja peninukke. Hiljem, kui ma Siberis vangilaagris viibisin, mõistsin, et tegelikult olin ma Eestis näinud Venemaa rahvaste paremikku. Aga 1940. aasta kevadel tundusid needki jälgid küllalt. Mäletan, kord oli terve Paldiski rong täis süsimustade karvadega kaetud olendeid, kes lõikasid küüntega klaasi ja sõid seda nagu vahvlit. Paldiskist tagasi pole neid nähtud tulemas, nii et küllap redutavad olevused seal siiani. Hull lugu. (lk 41)
"Aga mina saan ikka peaministriks?" päris Vares.

"Saad, saad," lubas Säre. Vares läikis näost.

"Kas mulle kroon ka pähe pannakse?" küsis ta.

"Ei," vastas Säre. "Aga ära sellepärast kurvasta. Tühja sest kroonist. Saad ilusa kaabu ja hakkad sellega lehvitama."

Vares palus veel, et uueks Eesti hümniks saaks laul "Vares, vaga linnukene". Säre lubas sellele mõelda. (lk 42)

Moskvast kohale veetud luksusvaguni uks avanes ja sealt kargas välja Ždanov.

Esimene asi, mida ta tegi, oli see, et tormas pakikandja juurde ja andis sellele vastu lõugu.

"Nii ammu pole saanud inimest lüüa!" kähistas ta oma huntjulmi silmi pööritades.

Seejuures hammustas ta mööduvat daami ning laskis revolvrist maha kaks pesa ehitavat pääsukest.

"Tervist, seltsimees Ždanov," ütles veidi jahmunud Lauristin.

"Tere jah," urises Ždanov. Ta märkas Neeme Ruusi käekõrval väikest tüdrukut ja ajas käed õieli.

"Laps!" hüüdis ta. "Mehed, sööme ta ära!"

"Ei!" protesteeris Neeme Ruus. "See on mu tütar!" Ning ta varjas lapsukest, kellest hiljem sai Arnold Rüütli naine. (lk 45)

Ise võttis Ždanov miitingule kaasa tanki.

"Tank on parem igast inimesest," kiitles ta. "Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga!" (lk 49)

Siis oli Tõnisson kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud Tartu rahust, Jüri Vilmsist ja Eesti iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud Koidula luuletusi ja meenutanud Tammsaare aforisme.

NKVD-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma patte kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured pisarad voolanud nende silmist.

Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse merre, endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. Lained sulgusid nende peade kohal.

"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas kalur. "Ta tuleb kuldses soomusrüüs ja kaarikul, mida veavad hülged." (lk 60-61)

Koos nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Nad sagisid igal pool, piilusid möödakäijatel üle õla ja kandsid keelt. Kõige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli viiskümmend meetrit pikk. Ta luuras maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et Kuu peal ei austata Stalinit. Aga oli ka tillukesi keelekandjaid, need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu. Mõni maskeerus imikuks, kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid, tõmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile. Ühesõnaga, kõik praod ning pilud olid nuhke täis, tõstsid solgiämbri kaane - seal luuras üks, panid kaane kinni - ja sinna otsa volksas teine. Justkui konn. Küll oli vastik. (lk 62)
"Hm..." tegi tšekist. "Sa ei ütle midagi... Küllap ikka oled Ivan Orav. See on ju sinu foto!"

"Ei ole," pareerisin mina. Tšekist vaatas nõutult seinal rippuvat portreed. Dzeržinski näis samuti hämmastununa. Heitsin jala üle põlve ning kohe nautisin lurjuste segadust.

"Hea küll," ütles tšekist viimaks. "Sina, vana kontra, mõtled lihtsalt minu üle nalja heita. Muidugi oled sa Orav. Ma tunnen sind, raiska! Olid Laidoneri ja Pätsiga ühes pundis. Küll ma sunnin sind veel roomama. Mina olen kange tšekist!"

"Ei ole," ütlesin mina, laskmata punastel ohjadel aheldada oma suveräänset mõtteviisi.

"Kuidas!" karjatas tšekist. "Et mina ei ole tšekist? Ma panen su praegu lutikakappi!"

"Ei pane," väitsin ma vastu.

"Miks sa arvad, et ei pane?" karjus tšekist. "Miks?"

Ma muigasin üleolevalt.

"Te võite mind piinata, aga ma ei vasta sellele küsimusele," ütlesin ma.

Tšekist sülitas.

"Sa oled idioot või?" küsis ta.

Ma ei reetnud ka selle küsimuse vastust.

Tšekist tõusis püsti ja käis närviliselt edasi-tagasi. (lk 67)

Kabinetti astus tunnimees, haaras mul kraest ja viis raudteejaama, kus seisid inimestest pungil vagunid, mis ainult ootasid vilesignaali, et siis Siberi poole kihutada.

"Hei!" hüüdis tunnimees. "Mul on siin Orav! Võtke ta peale!"

Loomavagunijuht vandus ropult.

"Sa mine sinna, kus hunt peeretab," ütles ta. "Mina vean vangilaagrisse inimesi, mitte mingeid oravaid. Säh, mine selle rongi peale seal!"

Rong, millele ta osutas, oli üsna tillukene ja tema vagunite seinad olid täis maalitud ilusaid pildikesi. Rongi akendest vaatasid välja kiisud ja kutsud, notsud ja sikud.

"Kuhu te sõidate?" küsis tunnimees.

"Meie sõidame Türile, külla Jürile," vastasid kiisud.

"Meie sõidame Marjakülla," teatasid sikud.

"Noh, meie sõidame siis Siberisse," otsustas tunnimees ja tõukas mu vagunisse.

Rong hakkas liikuma - ikka tsuhh-tsuhh-tsuhh! Rattad tegid rat-tat-taaa...

"Kes on rongijuht?" küsis tunnimees.

"Piilupart," vastas üks kutsu.

Juba ületasime me Eesti piiri, juba vilksatasid akna taga võõrad stepimaastikud. Rongi rattad tegid üha hoogsamalt rat-tat-taa ja Piilupart jäi tukkuma.

Edasi käis kõik väga kiiresti. Rong paiskus kummuli, kiisud jooksid, sabad seljas, sikkudel olid sarved segi, kümme kutsut lasksid traavi ja mina pagesin võserikku. Olin vaba. (lk 69-70)

Eriti halvasti tundis end peaminister Jüri Uluots.

"Ma kardan merd," kõneles ta. "Jätke mind maha!"

"Ei või!" vastati talle. "Sina oled kontinuiteedi kandja."

"Mis on kontinuiteet?" küsis Uluots. "Mina teda ei kanna. Mina kannan triibulisi pükse."

"Ega meiegi tea, mis ta on," vastati. "Võib-olla ongi püksid? Sina igatahes kannad teda. Nii meile öeldi."

"Kui kontinuiteet on triibulised püksid, siis ma olen nõus sõitma," teatas Uluots. "Siis pole midagi parata." (lk 78)

Nägin rannas ka Tuglast. Ta oli juba paadis, kui talle korraga nagu midagi meelde tuli.

"Ma pean Eestimaaga jumalaga jätma!" hüüdis ta ja tormas tagasi kaldale. "Head aega, muld! Head aega, muru! Oo, kivid! Ma emban teid!"

Siis jooksis ta kibuvitsapõõsa juurde. "Oo, põõsas!" hüüdis ta.

"Jää jumalaga!"

Ta kallistas põõsast ning jäi okstesse kinni.

"Mis see küll on?" porises ta. "Ei saa enam lahti. Vaata kuradit!"

Sel ajal, kui ta seal sahmerdas, sõitsid viimasedki paadid minema ja Tuglas jäi Eestisse. Olime vaid kahekesi siinpoolsel kaldal.

"Minu tee viib metsa," ütlesin ma. "Võtan püssi kätte ja võitlen, kuni jõudu jätkub."

"Mina hakkan Loomingut toimetama," ohkas Tuglas.

Andsime teineteisele kätt ja läksime lahku. (lk 78)

Tol ajal oli ju iga mõistlik mees kusagile peitu pugenud. Olid olemas soovennad, kes elasid mülgastes. Mullavennad redutasid maa all ning peitsid tiblade eest ära Eestimaa rikkalikud maavarad. Kõige karmimad mehed olid merevennad, kes elasid vees. Nemad pidasid juba meidki teatud mõttes kahtlasiks, kuna nad ise väitsid, et ei suuda seista Eestimaa pinnal seni, kuni seda tallab ka võõrsõduri jalg. Protestiks kollektiviseerimise vastu kasvatasid nad enestele soomused ja õppisid kudema. Minu arust läksid need mehed pisut liiale. (lk 84)