Mikrofilm on väga väike film.

Proosa

muuda
  • Koos nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Nad sagisid igal pool, piilusid möödakäijatel üle õla ja kandsid keelt. Kõige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli viiskümmend meetrit pikk. Ta luuras maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et Kuu peal ei austata Stalinit. Aga oli ka tillukesi keelekandjaid, need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu. Mõni maskeerus imikuks, kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid, tõmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile. Ühesõnaga, kõik praod ning pilud olid nuhke täis, tõstsid solgiämbri kaane - seal luuras üks, panid kaane kinni - ja sinna otsa volksas teine. Justkui konn. Küll oli vastik. (lk 62)
  • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008