Kuu

Maa looduslik kaaslane

See artikkel räägib taevakehast; kalendrikuude kohta loe artiklist Kalendrikuu.

Harvest moon.jpg
Evelyn De Morgan,"Kuukiired kastavad end merre"(1918)

Kuu on Maa ümber tiirlev taevakeha, mis on tavaliselt Maa pealt palja silmaga nähtav.

ProosaRedigeeri

  • Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina.
  • Aga kevadöö ilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga... tont teab...


  • Ja ma ei leia paremat näidet tolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes anekdoodis kahest meremehest. Ühel õhtul, kui laev oli keset ookeani, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, oli vesi, taevas ja täiskuu. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett, õhku ega elu üleüldse. Isegi oma valgust ei ole tal — sellegi saab ta päikeselt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles vastuses väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva häälega tolerantsist räägivad.


  • On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui päeval. Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril. (lk 56)

LuuleRedigeeri

Kui kuusirp heidab sädelust öö-uttu,
kus läbipaistvalt kumab põld ning paim,
maailmast võlutust täis muinasjuttu
ja rajatust mu hinges süttib aim.
...
Joon seda sära, kahvatut ja rauget,
kui haldjat hällitab mind kiirte võrk.
Ma kuulan vaikust, kõnekat ja kauget.


Põhjanael sirab ja särab.
Ning öö on kui ploomimoos.
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.
"Poisid, teeme uhhaad!"
hüüab mu vana kamraad.
Kirvesuppi me keetnud oleme,
see on tulnud meil alati välja.
Kas siis uhhaad
kuust keeta ei saaks?
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.
Soovitan teilegi kuu uhhaad.
Seda võib keeta alati,
kui ei näkka just saak.
Süüa külmalt ja peale salatiks -
sirtsu serenaad.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14


Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)
...
Ühele tüdrukule tuli meelde pikk poiss
ja kuu ja Hirvepark
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92


kuid mind on kuulda ümber uue maja
kus pole ühtki leebet leinakaske
kus aasalt põrkub lepakaarte kaja
kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske

  • Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22


üks mu meeltesse vajutab marju
ja unenäo sisse kaob kuu
jättes järele mitu varju
nii suurt nagu pihlakapuu

  • Viiu Härm, "*üks mu meeltesse vajutab marju...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 36

VanasõnadRedigeeri

  • Kuri kuu kummuli, hea kuu seliti, soe kuu serviti, külm kuu küliti.
  • Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
  • Uus kuu, uued ilmad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
  • Armastus on nagu kuu: kui ta ei kasva, siis ta kahaneb.
    • Portugali vanasõna

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel