Armastus

Armastus on sügav kiindumus isiku, objekti või nähtuse suhtes, tundeline ja mõtteline side, positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole.

Pierre Auguste Cot. Kevad (1873)
Salvatore Postiglione, "Dante ja Beatrice"
Caravaggio. Armastus võidab kõik (1602)
Anna Lea Merritt, "Ukse taha jäetud armastus" (1890)

LuuleRedigeeri

Külmand on maa - paks lumevaip sind katab,
nii kaugel-kaugel külm sa mulla all!
Kas unustus mu armastuse matab,
kui lahutab meid aja kerkiv vall?

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


   Su armastuse väed
maailma juhivad, sa elu tood
   ja kõrgelt kõike näed,
vaed, muudad, hoiad, lahustad ja lood
...

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

ProosaRedigeeri

  • 18. Kui võtta ära võimalus näha, läbi käia ja kokku puutuda, lahustub armukirg.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • 70. Pole olemas maski, mis võiks kaua varjata armastust seal, kus ta on, ega teeselda teda seal, kus teda pole.
  • 75. Tõelise armastusega on sama lugu kui vaimude ilmumisega: kõik kõnelevad sellest, kuid vähesed on seda näinud.
  • 136. On inimesi, kes poleks kunagi olnud armunud, kui nad poleks kuulnud kõneldavat armastusest.
  • 501. Armastus, nii meelepärane kui ta ongi, meeldib veelgi enam kommete tõttu, milles ta avaldub, kui iseenda tõttu.



  • Enamik inimesi vajab rohkem armastust, kui nad on ära teeninud.
  • Jõud annab võimu, armastus annab väe.


  • "Hispaania on ta kodumaa," vastas D'Artagnan, "ja on päris loomulik, et ta [kuninganna] armastab hispaanlasi, kes on sellesama maa lapsed kui ta isegi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen kuulnud, et ta ei armasta mitte inglasi, vaid inglast."
"Ja peab tõele au andma," ütles Athos, "see inglane on väärt, et teda armastataks. Ma pole iialgi näinud suursugusema välimusega meest." (lk 91)
  • Armastus on kõikidest kirgedest kõige egoistlikum. (lk 106)
  • Esimese armastuse puhul ei tohi veel nõuda diskreetsust. Esimese armastusega kaasub nii suur rõõm, et see peab üle ajama, sest vastasel korral ta lämmatab. (lk 107)
  • [Kuninganna:] "Te ei hoolinud minu piinadest, jäite kangekaelselt siia linna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin teiega kohtuma ja teile ütlema, et siin ilmas lahutab meid kõik - sügavad mered, vaen kuningriikide vahel, pühad tõotused. Nii paljude takistuste vastu võitlemine on jumalateotus, milord." (lk 123)
  • [Buckinghami hertsog:] "Mul ei ole midagi peale mälestuste. Nendes on minu õnn, mu varandused, mu lootused. Iga kord, kui ma teid näen, panen jälle ühe teemandi oma südame kalliskivide laekasse." (lk 124)
  • [Buckinghami hertsog:] Ma ei või teid enam näha, madame. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Missugune eesmärk oli teie arvates Ré operatsioonil ja liidul La Rochelle'i protestantidega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, relv käes, Pariisi tungida. Sõda aga toob kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan!" (lk 125-126)
  • [Buckinghami hertsog:] "Kui teemandid ei ole juba teel Prantsusmaa poole, siis jõuavad nad sinna alles pärast teid."
"Kuidas nii?"
"Just praegu kehtestasin kõigi Tema Majesteedi sadamais olevate laevade kohta väljasõidu keelu ja ilma eriloata ei julge ükski neist ankrut hiivata."
D'Artagnan vaatas jahmunult meest, kes kuninga poolt temale usaldatud piiramatut võimu oma armastuse huvides kasutas. Buckingham luges noormehe mõtteid ta näoilmest ja naeratas.
"Oo jaa," ütles ta, "Austria Anna on minu tõeline kuninganna. Ainus sõna tema poolt, ja ma reedan oma maa, ma reedan oma kuninga, ma reedan oma jumala." (lk 204)


  • Ülimaks õnneks elus on veendumus, et ollakse armastatud, armastatud iseenda isiku pärast, ütleme õigemini: armastatud, hoolimata iseenda isikust.



  • See on veider, kuid ainult siis, kui näete mõnd inimest naeruväärses olukorras, saate aru, kui väga armas ta teile on! Igaüks võib inimest imetleda sellepärast, et ta on ilus või huvitav või võluv, kuid see seebimull läheb kohe lõhki, kui temas ilmneb midagi naeruväärset. Minu nõuanne kõigile noortele neiudele, kes kavatsevad abielluda: "Kujutage nüüd ette, et mehel on kohutav nohu, ta räägib läbi nina segaselt hääldades, ta muudkui aevastab ja silmad jooksevad vett. Mis tunded teil siis tema vastu on?"
Tegelikult on see hea proovikivi. Abikaasa armastuses peab minu arvates olema hellus, kiindumus, mis ei hooli nohust ega käitumise iseärasustest. Kirge võib pidada enesestmõistetavaks. (lk 67)
  • Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnete meeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab olla kristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, mida Kristus elas; peate rõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oli Kaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida toob allumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksinda Keetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veel lõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."
Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükski jutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)
  • Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)


  • Armastus saabub küllusest ning kaob, kui jõutakse instinktide tasandile - nälja, une, turvatunde vajaduse juurde. (lk 373)


  • Pentti oli naistest sõltuv, ta kiindus naistesse, hindas naisi ja sai nendega alati parema kontakti kui meestega. Ta ei oleks päevagi ilma naiseta elanud, ilma selle naiseta, kellega parasjagu elas. Oli tema enda armastamisvõimega kuidas oli, tema ei suutnud elada, olemata kindel, et keegi teda armastab.
Meestesse, ka nendesse, kes end tema sõpradeks pidasid, suhtus ta kuidagi külmalt ja ettevaatlikult, seljataga ülikriitiliselt ja pilklikult. Mehed määratlesid teda, naised mõistsid. Ta usaldas naisi, aga mehi minu arvates kartis. (lk 53)
  • Me lööme käed. Mina teen võimalikult vaheldusrikka ja toitva hommikueine. Tema sööb selle ära ega võta enne tilkagi. Tema teised söömakorrad püüan ma rahule jätta.
Eelmisel õhtul pannakse külma vette sulama supilusikatäis mett.
Hommikul juuakse kõigepealt ära meevesi, kohe pärast oksendamist.
Siis süüakse ära kaks klopitud muna, kuhu on segatud kahest apelsinist pressitud mahl.
Klaas piima.
Supitaldrikutäis puljongit.
Kruusitäis kakaod.
Kalamaksaõli, B-vitamiini, C-vitamiini, rauda, valgutablette.
See on Holy Breakfast. Püha Hommikusöömaaeg.
Pentti ütleb, et ma armastan teda seni, kuni teen talle Püha Hommikusöömaaega. Kuni ta nõustub selle ära sööma, armastab tema mind. (lk 94)
  • Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)


  • Unistus armastusest on tegevusetu elu vili, ja ometi saab ainult sellisest elust sündida kunst. Armastus petab meid alati. Mitte kunagi ei vii ta meid selle olendi poole, keda me ihaldame, keda me usume olevat oma armastuse objekti, kellele me oleme fikseerunud. Alati on tegemist perspektiiviveaga. Sest armastus on oma sihi fikseerinud meie armastatust alati kaugemale. Armastatu peab hävima nagu meiegi, sest armastuse eesmärk on uus. Kui mitte laps, siis midagi muud. Võib-olla. Võib-olla on see vaid eksitee, aga mis tähendab "eksitee”? Looduses, kus me oleme, ei ole olemas eksiteid, kõik teed viivad vääramatult kuhugi, kõik teed on õiged, keegi ei jää suremata, keegi ei pääse sellest veskist, igaühest tuleb õige jahvatus.


  • Pole midagi tobedamat kui unistada armastusest ja kui sa ei unista enam armastusest, ei unista sa millestki.


  • Anno oli nii väga igatsenud. Nüüd tundis ta ent ärevust ja muret ning igatsus ei leevenenud sugugi.
Püsivad teineteisest eemal? Isegi ei kõnele tähtsatest asjadest?
Kuidas, kui neil mõlemal voolab soontes veri, mitte kollane kusi, kuidas, kui luude üdis taob vajadus teineteise järele?
Ja Leitari meeltes oli küsimus mida Anno teeks? madalaks vajunud kui tuli, mille all küte otsakorral.
Ta sees röökis, märatses ja mürgeldas nüüd ta enda veri ja küsimus, mida tema teeb. (lk 126)
  • Leitari silmad olid jäähallid, sinine küllap lambihämaruse tõttu nähtamatuks muutunud, ja nii pärani, et paistsid peaaegu ümmargused. Tema pilk ei vankunud Anno näolt kõrvale. "See ei ole laul ega mäng. Ükski laul ei räägi õigesti sellest, milline piin on igatseda armastatud naise järele. See näriks minu sees nagu aeglane surmatõbi, isegi kui sinul ei oleks teist meest, kes öösiti su sängi soojendab. Aga praegu - praegu tunnen ma, nagu oleks mu sisemusse näljane rott lastud!" Mehe hääl tõusis tooni võrra valjemaks kui tavaliselt ja pikk kõhn käsi tegi sõnade saateks raiuva liigutuse, otsekui ei valitseks kõneleja enam sugugi oma käitumise üle.
"Ma ei maga enam, Anno. Leban voodis ning tukun, aga ärkan uuesti, enne kui sügavalt uinuda saaksin. Mõtted tulevad. Hingan sügavalt, peaaegu magan juba - vahel algab isegi unenägu siis keeran end sinu poole, ja sind ei ole seal. Ja mina pean jälle mõtlema. Ma ei saa süüa. Ei oska puhata." Ta peaaegu lõrises. "Teen tööd nagu joodik veini joob, naudinguta, raevukalt. Muusikat võin ainult üksinda teha - kui keegi kuuleb, tuleb alastioleku tunne peale. Mina ei saa niimoodi elada. Mina ei taha niimoodi elada, Anno!"
Leitari suur kühmuga nina ja lai suu, kogu see ilus ergas tumedaks päevitunud nägu oli naise poole pööratud, avatud ja alasti ja elav nagu iõkkeleek.
Kui väga meelitav oli põhjustada sellist igatsust! Ja kuidas oleks naine ometi tahtnud öelda sõnu, mis selle valusa tule vaigistada suudaksid. (lk 128)


  • Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14-15)
  • Lone on rohkem ajatu, vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole ma kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on armastuse peale eriline anne, Marioni tõmbab teda nagu lille poole. (lk 17)
  • Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus.
"Ma ei saa aru," ütlen, "miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?"
Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom.
"Mille vastu ta end kaitsma pidi?"
"Ma arvan, et elu."
Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)


  • Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu paanikat ja privileegi. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. Armastuski on ilus ike. (lk 16)
  • Armunud panevad suudeldes silmad kinni, sest kui nad seda ei teeks, oleks liiga palju visuaalseid hälvitajaid, mida vaadata ja analüüsida: ootamatu lähivaade armastatu ripsmetest ja juustest, tapeet, kella numbrilaud, valgusvihus hõljuvad tolmukübemed. Armunud tahavad täielikult teineteisesse sulada, nii et miski neid ei häiriks. Sestap panevad nad silmad kinni, nagu paluksid kahel armsal sugulasel toast lahkuda. (lk 264)
  • Kui vahvalt vapustav oli avastada, et pooltel planeetidel on rõngad: mitte ainult Saturnil, vaid ka Jupiteril, Uraanil, Neptuunil ja võib-olla isegi Pluutol. Ja kõik rõngad on erinevad. Jupiteri tumedad kitsad rõngad vastanduvad Saturni eredatele laiade­le rõngastele. Uraani obsidiaanrõngastel on sabas pikergused kuud. Päikesesüsteem on tasapisi meie kõigi ümber ringid tõmmanud. Kui maagiline ja liigutav. Usust, poliitikast, vanusest ja soost hoolimata on vähesed sümbolid meile nii palju tähendanud kui rõngad. Me kingime rõngaid igavese armastuse ja kahe hinge suure kooskõla märgiks. (lk 320-321)


  • Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.
Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu. (lk 11)


  • Udulaam vajus lähemale, kuid kaugemal, neeme kõrgeimas punktis, võis Perez näha kangrut, mille ta oli Ravenswicki kividest kokku kuhjanud. Mälestusmärk naisele, keda ta armastas ja kelle surm endiselt tema südametunnistust rõhus, teda maadligi surudes. (lk 9)


  • Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:
"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."
Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)
  • "Ma tean, et ta on kusagil olemas. Ma olen alati teadnud, et olen maailma sündinud vaid selleks, et temaga kohtuda. Ja tema niisamuti. Ta on sündinud maailma ainult selleks, et minuga kohtuda. Tema nimi on Line, ta on minu naine, minu armastus, minu elu. Ma pole teda kunagi näinud." (lk 10)
  • Ema küsis:
"Te ei armasta mind enam?"
Mees vastas:
"Ma pole sind kunagi armastanud. Sa nõidusid mu ära oma näo, silmade, suu ja kehaga. Sul oli mingi vägi minu üle. Aga Tobiast ma armastan. Ta kuulub mulle. Ma hakkan tema eest ise hoolitsema. Aga sina pead ära minema. Minu ja sinu vahel on kõik läbi. Ma armastan oma naist ja lapsi. Isegi seda, kes on sinust sündinud, teda armastan ma ka. Aga sind ei suuda ma enam taluda. Sa oled kõigest nooruseeksimus, kõige suurem viga, mis ma elus olen teinud." (lk 19)


  • Armastus on väga paljude tahkude, varjundite ja värvidega emotsioon.
    • Napoleon Hill, "Mõtlemist muutes rikkaks", tlk Alvar Kuusmik, Virko Prits. Kirjastus ILO, 2009, lk 190


  • Tom küsis vaikselt: "Kas sa armastad Marge'i, Dickie?"
"Ei, aga mul on temast kahju. Ma hoolin temast. Ta on minu vastu väga lahke olnud. Meil oli koos tore. Sina seda vist ei mõista."
"Mõistan küll. Ma arvasingi, et sinul on tema vastu sõbratunded, aga tema armastab sind."
"Armastab jah. Keegi ei taha haiget teha inimesele, kes on sinusse armu­nud." (lk 57)
  • [Marge kirjas Dickie'le:] Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su süümepiinu vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest. (lk 122)


  • Ma ei või ju kurta, et keegi Rummusaarel oleks mu vastu otse halb olnud. Aga ma ei mäleta ka, et keegi oleks seal mu pead silitanud. Minu sündimine polnud kedagi rõõmustanud ja mulle osutati ainult sallivust ja hoolt. Armastus ja õrnus olid mulle nii võõrad, et ma nende puudumistki ei tundnud.
  • Ma ei tea, milliste tunnetega vanaema kord minu und valvas. Armastust seal vist palju polnud, sest seda polnud mul talle tagasi anda. Minu hing on nagu tükike Rummusaare kehvast põllust: kõik, mis sinna on külvatud, kasvab umbrohu ja ohakatega segi. Ja armastust on sinna üldse vähe külvatud. (lk 7)


  • Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane armastus. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: "Ju siis pean su ära võtma." (lk 30)
  • Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult kirg, ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.
"Jah, armastust ei olnud," tõdes nüüd ka Moonika. "Oli vaid meeletu kirg, nagu mängiks pioneeride luuremängu või peitust, ja ainus soov oli mitte vahele jääda." (lk 35)
  • "Sa pole siis õnnelik... oma mehega?"
[Hurme:] "Kust sa seda võtad? Me oleme kumbki õnnelikud, kuid omamoodi. Palju siis meie eas vaja on? Kui tervis korras, on kõik ju hästi. Mida sina silmas pead? Aina kestvat armastust läbi elu ei ole olemas. Või arvad sina teisiti?"
Ivari tahtis öelda, et arvab küll. Kui üks armastus otsa saab, tuleb uus leida ja nii kogu elu, muidu hakkab igav. (lk 102)



  • [Rose:] "Ma tunnen, et kõik, mida ma nüüd teen, on osa minust, need tööd on üksluised, jaa, ma tean, aga nad ei ole tüütud, nad meeldivad mulle, ma teen kõiki neid," — ta kõhkles viivu — "armastusega. Tõusen üles, tõmban kardinad eest ära, käin poes, lähen magama. Te saate aru, mida ma mõtlen."
"Kuidas ma võin aru saada, mida te mõtlete," ütles Simon jahmatamapanevalt järsult, "kui ükski asi, mida ma teen, ei ole tehtud armastusega?" (lk 89)


  • Olin mõelnud tema surmast, kuid nüüd, ihates teda karistada, mõistsin, et mina olin see, kes surema pidi. Siis ei saaks ta kunagi enam end peeglist vaadates öelda neid sõnu, mida ta armastusest küllastununa ikka ütles: Ma olen täiuslikumaks saanud. (lk 16)
  • Vahel valdab mind kahtlus, et tal on lapsi: tema hääles kõlab summutatud hällilaul. Ka oskab ta inimesi magama panna. Kui me koos magame, tegelikult magame, tõmbab ta teki armastavalt mu paljaste õlgade ümber, ja see on isalik armastus. Siis mõistan, et samamoodi on ta tõmmanud teki ümber paljude õlgade, just samuti, niimoodi, sama armastusega... Ta on ebakindel inimolend. (lk 19)
  • Kui teie armastatu talub teie tehtud ülekohut, siis teid armastatakse. Selles suhtes peab mehi alati proovile panema. (lk 19)
  • Öösiti abikaasat embuses hoides valan ma pisaraid mehe pärast, keda mu käte vahel ei ole. Hoian üht meest kõvemini kujutlemaks teist. (lk 20)
  • Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba abielus oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda ängistusest, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)
  • Armastus —— see on proovilepanek, pidev torkimine imepisikese terava nõelaga, lakkamatu mäng silmanärvidel, mida kraabivad nähtamatud küüned. Te süüdistate oma armastatu sõpru ja väidate, et nad ihkavad tema surma, sellal kui teie olete tema ainus sõber. Ja ometi olete tegelikult ainuke inimene, kes tõesti ta surma ihkab; teised tahavad temalt vaid raha laenata. (lk 21)
  • Äkki on kõik muutunud ja ma mõtlen: Ma ju tulin selle mehe juurde, miks ma siis nutan? Temale kuulub mu keha ja mu armastus — miks surub ta siis praegu oma laupa vastu ust? (lk 21)
  • Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
  • Mu äraolekul joonistas mu armsam mind pead ja õlgu. Ta peab mind ilusaks ning sellepärast armastabki mind, sellepärast laman ma praegu valutavate käsivartega tema all, kõht higist märg. Need pildid ei ole minust, kuid nad räägivad tema armastusest. Hoian neid laualaekas, kust mu mees ühel ilusal päeval nad leiab. (lk 24)
  • Mehed minu elus on süütud. Süüdlane olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma keha liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25)


  • [---] mu keha pakitseb, nagu hakkaks ta endast välja heitma meie armastuse õudset lõppu, mingit verist lapsetompu. Kui abielu otsa saab, kas jääb siis veel kedagi, kes seda mõistaks? Tunnistajaid ei ole. Ei ole mingit mustades sukkades tüdrukut, mingit noormeest, kõik tunnistajad on läinud, suureks kasvanud, edasi liikunud, kadunud. (lk 31)
  • Olen naine, kes on püütud armastuse lõksu, armastuse õuduse lõksu. Armastuse halvatus. Nagu raske, surmava kilbi all lõksus olev hiiglaslik kilpkonn, keha jäljend, mis keha maad ligi surub... Katsusin temaga nädal aega mitte kohtuda. See katse kukkus läbi. (lk 32)
  • Ükski mees ei suuda oma naise armastust säilitada. Nii lähedki Sa välja tagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidest terrassi. Sa oled mees, keda reetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su oma naine. (lk 32)
  • Miks ei saa ma teile rääkida oma mehe tööst, oma elust, millestki tõelisest? Minu mehe bossi kaela sajab skandaale, ajalehtede lugemine on piin, ja ometi tuleb mu mees koju ja räägib tõemeeli tulevikust, edusammudest, nagu ei ootakski ees kaos. Nagu ei olekski hooldust vajavate laste pikettivaid emasid, võidurelvastumist, parkidest leitud kägistatud neegrilapsi. Minu mees on keset kõike seda puhas ja puutumatu, süütu ja südamlik. Ta on pühendanud oma elu teiste aitamisele. Armastan teda, kuid ei saa hoiduda teda ikka ja jälle reetmast. Olen väitnud, et mu elu on miski, mida ma ise raisata, purustada, kaotada võin. Minu elu kuulub mulle. Ma elan edasi. (lk 33)
  • Su tütar saatis mulle imikupesu, Bostonis posti pandud. Mõistan tema vihkamist, tahan teada vaid üht: mida Sa oma naisele minust rääkisid? Seda, et ma lapsi tahan? Kas Sa rääkisid talle, et Sa ei armasta teda enam ega saa temaga koos elada, et Sa armastad teist naist, kes ei saa Sinuga abielluda, kuid... Kas Sa ütlesid talle, et sel teisel naisel ei ole lapsi. Mida Sa talle veel ütlesid?
Ükskord maksan Sulle kõige eest kätte. (lk 34)
  • Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
  • Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti, uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
  • Käisin eile uue arsti, naisarsti juures. Mul oli kokkulepe meesarstiga, kuid lõin araks ja ei ilmunud kohale. Naine on parem. Ta vaatas mu läbi, silmitses hindavalt ja ütles: "Miks te ennast näljutate?" Selleks, et mitte tunda armastust, mitte tunda iha, mitte midagi tunda! Vastasin, et ma ei näljuta ennast. Mul pole isu. Toit ajab mind iiveldama... kuidas saan ma süüa? Arst tegi mulle vitamiinisüsti, mis põletas nagu tuli. Kasulikud asjad põletavad nagu sinusse paisatud tuli, mille eest pole pääsu. (lk 40)
  • Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis. Mind hoiab jalul vaid usk armastuse haprusse — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale uskunud ja oodanud. Armastus ei saa igavesti kesta. Isegi iha ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)
  • Kui me päevil, mil armukestena kohtusime, teineteisest lahkusime ja ma üksi Detroidi südalinnas jalutasin, hakkasin mõistma, mis on armastus. See tähendab hoida üht meest oma reite, põlvede, käte vahel, ühtainsat kogu sellest meestehulgast, sellest tohuvabohust, sellest lärmakast massist. Nii me valimegi kellegi ja keegi valib meid. Möönan, et kui ta ei oleks mind nii väga armastanud, ei oleks ma teda armastama hakanud. See läheb mööda. Kuid naisel pole valikut; kui mees teda armastab ja on küllalt tugev, peab ka naine teda armastama. (lk 42)
  • Kõnnime edasi. Olen oimetu. Tunnen rasket, inetut iha tema, ta keha järele. Tahan teda, nagu olen palju kordi enne tahtnud, kui meie elu tundus lihtsamana, kui me mõlemad eksisime selle suhtes, mida tegime... mõtlesime mõlemad, et meie armastus ei sega kedagi... ei minu meest, ei tema perekonda. Ma ei tea, miks see nii oli. Nüüd tahan temaga jumalaga jätta, kuid sellest ei tule midagi välja, mitte midagi. (lk 45)


  • Isa ajab klaasi täis valades õlut lauale. Tahaksin mujale vaadata. Usun, et armastan teda, kuid ei taha siin istuda. Kus ma siis tahaksin olla? Mariani ja Bettyga show'l või voodis pikali vahtimas filmitähtede pilte oma toa seintel - neid ilusaid inimesi, kes iial midagi ei ütle. (lk 83)
  • Kui me tolmusest aknast möödume, näen sellel oma peegeldust. Pikad, õlgadeni juuksed. Olen kena, kuid minu saladuseks on, et olen just samal viisil kena kui kõik teisedki. Minu mees küll armastab mind sellepärast, kuid ta ei tea seda. Mul on roosa suu, peeneks kitkutud tumedad kulmud, pehmed tukad laubal; ma tean kõike, mul pole enam vaja kelleltki midagi õppida. Olen nüüd üks neist, keda nooremad püüdlikult jäljendavad. Bussides ja kümnesendipoodides vaatavad kolmeteistkümneaastased tüdrukud mind ilmse andumusega, jätavad meelde. (lk 87)
  • Mõtlen pidevalt sellele lapsele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
  • Ma ei saa liigutada, mõtlemine peatub. Kas see on mees, keda ma suudlesin, või keegi teine? Mind haarab mingi tige kaotusetunne. Miks peaksin mina kõik kaotama? Kõik? Kas see on seesama mees ja kas ta mäletab mind? Mu süda häirib mind, see on narrus; siin ma istun, puuderdatud ja kena, õnnelikult abiellunud, rase, igati kindlustatud tüdruk. Mu abikaasa istub mu kõrval, ta armastab mind ikka veel. Meie armastus kestab veel. Ühel päeval lahtub see nagu minu vanemate armastuski, kuid mind ei üllata miski, sest olen kõik teada saanud. (lk 89)

DraamaRedigeeri

 
Romeo ja Julia, rõdustseen III vaatusest, Ford Madox Brown (1867)
  • Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus,
pealtnäha kena vormi maotu kaos,
sulgkerge tina, helge suits, külm leek,
erk uni, haige tervis, palav jää -
ma armastan, kuid armastust ei näe!

Vastamata armastusRedigeeri

  • Selle hetkeni ei teadnud ma, kui valus võib olla kaotada midagi, mida sul kunagi ei olnudki.
    • Telesarjast "The Wonder Years"


  • Armastuse aritmeetikas võrdub üks pluss üks kõigega ning kaks miinus üks mitte millegagi.
    • Mignon McLaughlin, "The Second Neurotic's Notebook", 1966


  • Temata

Muutub maailm mu ümber
/.../
Minuta
pöörleb edasi ta maailm,
täis õnne,
millest osa ma ei saa

  • Herbert Kretzmer, muusikali "Hüljatud" sõnade autor

VanasõnadRedigeeri

  • Armastus saab toitu vaid armastusest.
  • Armastus on nagu kuu: kui ta ei kasva, siis ta kahaneb.
  • Arm mõjub enam kui hirm.
  • Armastus ei päri aastaid taga.
  • Armastus on pime.
  • Armastus sünnib armust.
  • Armastusel on kakskümmend paari silmi peas.
  • Armu juurde ei aeta hirmuga.
  • Armul ei ole põhja.
  • Ema arm igaks ajaks.
  • Kes hirmuta kasvab, see armuta elab.
  • Kus ei ole hirmu, ei ole armu.
  • Kus haige, seal käsi; kus arm, seal silm.
  • Mida armsam laps, seda valusam vits.
  • Mida harvem näed (tuled), seda armsam oled.
  • Parem ema armu hõlmas kui kuninga kuldlinnas.
  • Vana arm ei hallita (roosteta).
  • Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel