Armastus

Armastus on sügav kiindumus isiku, objekti või nähtuse suhtes, tundeline ja mõtteline side, positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole.

Pierre Auguste Cot. Kevad (1873)
Salvatore Postiglione, "Dante ja Beatrice"
Caravaggio. Armastus võidab kõik (1602)
Anna Lea Merritt, "Ukse taha jäetud armastus" (1890)

ProosaRedigeeri

  • 18. Kui võtta ära võimalus näha, läbi käia ja kokku puutuda, lahustub armukirg.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • 70. Pole olemas maski, mis võiks kaua varjata armastust seal, kus ta on, ega teeselda teda seal, kus teda pole.
  • 75. Tõelise armastusega on sama lugu kui vaimude ilmumisega: kõik kõnelevad sellest, kuid vähesed on seda näinud.
  • 136. On inimesi, kes poleks kunagi olnud armunud, kui nad poleks kuulnud kõneldavat armastusest.
  • 501. Armastus, nii meelepärane kui ta ongi, meeldib veelgi enam kommete tõttu, milles ta avaldub, kui iseenda tõttu.



  • Enamik inimesi vajab rohkem armastust, kui nad on ära teeninud.
  • Jõud annab võimu, armastus annab väe.


  • "Hispaania on ta kodumaa," vastas D'Artagnan, "ja on päris loomulik, et ta [kuninganna] armastab hispaanlasi, kes on sellesama maa lapsed kui ta isegi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen kuulnud, et ta ei armasta mitte inglasi, vaid inglast."
"Ja peab tõele au andma," ütles Athos, "see inglane on väärt, et teda armastataks. Ma pole iialgi näinud suursugusema välimusega meest." (lk 91)
  • Armastus on kõikidest kirgedest kõige egoistlikum. (lk 106)
  • Esimese armastuse puhul ei tohi veel nõuda diskreetsust. Esimese armastusega kaasub nii suur rõõm, et see peab üle ajama, sest vastasel korral ta lämmatab. (lk 107)
  • [Kuninganna:] "Te ei hoolinud minu piinadest, jäite kangekaelselt siia linna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin teiega kohtuma ja teile ütlema, et siin ilmas lahutab meid kõik - sügavad mered, vaen kuningriikide vahel, pühad tõotused. Nii paljude takistuste vastu võitlemine on jumalateotus, milord." (lk 123)
  • [Buckinghami hertsog:] "Mul ei ole midagi peale mälestuste. Nendes on minu õnn, mu varandused, mu lootused. Iga kord, kui ma teid näen, panen jälle ühe teemandi oma südame kalliskivide laekasse." (lk 124)
  • [Buckinghami hertsog:] Ma ei või teid enam näha, madame. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Missugune eesmärk oli teie arvates Ré operatsioonil ja liidul La Rochelle'i protestantidega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, relv käes, Pariisi tungida. Sõda aga toob kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan!" (lk 125-126)
  • [Buckinghami hertsog:] "Kui teemandid ei ole juba teel Prantsusmaa poole, siis jõuavad nad sinna alles pärast teid."
"Kuidas nii?"
"Just praegu kehtestasin kõigi Tema Majesteedi sadamais olevate laevade kohta väljasõidu keelu ja ilma eriloata ei julge ükski neist ankrut hiivata."
D'Artagnan vaatas jahmunult meest, kes kuninga poolt temale usaldatud piiramatut võimu oma armastuse huvides kasutas. Buckingham luges noormehe mõtteid ta näoilmest ja naeratas.
"Oo jaa," ütles ta, "Austria Anna on minu tõeline kuninganna. Ainus sõna tema poolt, ja ma reedan oma maa, ma reedan oma kuninga, ma reedan oma jumala." (lk 204)


  • Ülimaks õnneks elus on veendumus, et ollakse armastatud, armastatud iseenda isiku pärast, ütleme õigemini: armastatud, hoolimata iseenda isikust.


  • Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine.


  • See on veider, kuid ainult siis, kui näete mõnd inimest naeruväärses olukorras, saate aru, kui väga armas ta teile on! Igaüks võib inimest imetleda sellepärast, et ta on ilus või huvitav või võluv, kuid see seebimull läheb kohe lõhki, kui temas ilmneb midagi naeruväärset. Minu nõuanne kõigile noortele neiudele, kes kavatsevad abielluda: "Kujutage nüüd ette, et mehel on kohutav nohu, ta räägib läbi nina segaselt hääldades, ta muudkui aevastab ja silmad jooksevad vett. Mis tunded teil siis tema vastu on?"
Tegelikult on see hea proovikivi. Abikaasa armastuses peab minu arvates olema hellus, kiindumus, mis ei hooli nohust ega käitumise iseärasustest. Kirge võib pidada enesestmõistetavaks. (lk 67)
  • Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnete meeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab olla kristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, mida Kristus elas; peate rõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oli Kaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida toob allumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksinda Keetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veel lõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."
Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükski jutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)
  • Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)


  • Armastus saabub küllusest ning kaob, kui jõutakse instinktide tasandile - nälja, une, turvatunde vajaduse juurde. (lk 373)


  • Pentti oli naistest sõltuv, ta kiindus naistesse, hindas naisi ja sai nendega alati parema kontakti kui meestega. Ta ei oleks päevagi ilma naiseta elanud, ilma selle naiseta, kellega parasjagu elas. Oli tema enda armastamisvõimega kuidas oli, tema ei suutnud elada, olemata kindel, et keegi teda armastab.
Meestesse, ka nendesse, kes end tema sõpradeks pidasid, suhtus ta kuidagi külmalt ja ettevaatlikult, seljataga ülikriitiliselt ja pilklikult. Mehed määratlesid teda, naised mõistsid. Ta usaldas naisi, aga mehi minu arvates kartis. (lk 53)
  • Me lööme käed. Mina teen võimalikult vaheldusrikka ja toitva hommikueine. Tema sööb selle ära ega võta enne tilkagi. Tema teised söömakorrad püüan ma rahule jätta.
Eelmisel õhtul pannakse külma vette sulama supilusikatäis mett.
Hommikul juuakse kõigepealt ära meevesi, kohe pärast oksendamist.
Siis süüakse ära kaks klopitud muna, kuhu on segatud kahest apelsinist pressitud mahl.
Klaas piima.
Supitaldrikutäis puljongit.
Kruusitäis kakaod.
Kalamaksaõli, B-vitamiini, C-vitamiini, rauda, valgutablette.
See on Holy Breakfast. Püha Hommikusöömaaeg.
Pentti ütleb, et ma armastan teda seni, kuni teen talle Püha Hommikusöömaaega. Kuni ta nõustub selle ära sööma, armastab tema mind. (lk 94)
  • Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)


  • Unistus armastusest on tegevusetu elu vili, ja ometi saab ainult sellisest elust sündida kunst. Armastus petab meid alati. Mitte kunagi ei vii ta meid selle olendi poole, keda me ihaldame, keda me usume olevat oma armastuse objekti, kellele me oleme fikseerunud. Alati on tegemist perspektiiviveaga. Sest armastus on oma sihi fikseerinud meie armastatust alati kaugemale. Armastatu peab hävima nagu meiegi, sest armastuse eesmärk on uus. Kui mitte laps, siis midagi muud. Võib-olla. Võib-olla on see vaid eksitee, aga mis tähendab "eksitee”? Looduses, kus me oleme, ei ole olemas eksiteid, kõik teed viivad vääramatult kuhugi, kõik teed on õiged, keegi ei jää suremata, keegi ei pääse sellest veskist, igaühest tuleb õige jahvatus.
  • Pole midagi tobedamat kui unistada armastusest ja kui sa ei unista enam armastusest, ei unista sa millestki.


  • Anno oli nii väga igatsenud. Nüüd tundis ta ent ärevust ja muret ning igatsus ei leevenenud sugugi.
Püsivad teineteisest eemal? Isegi ei kõnele tähtsatest asjadest?
Kuidas, kui neil mõlemal voolab soontes veri, mitte kollane kusi, kuidas, kui luude üdis taob vajadus teineteise järele?
Ja Leitari meeltes oli küsimus mida Anno teeks? madalaks vajunud kui tuli, mille all küte otsakorral.
Ta sees röökis, märatses ja mürgeldas nüüd ta enda veri ja küsimus, mida tema teeb. (lk 126)
  • Leitari silmad olid jäähallid, sinine küllap lambihämaruse tõttu nähtamatuks muutunud, ja nii pärani, et paistsid peaaegu ümmargused. Tema pilk ei vankunud Anno näolt kõrvale. "See ei ole laul ega mäng. Ükski laul ei räägi õigesti sellest, milline piin on igatseda armastatud naise järele. See näriks minu sees nagu aeglane surmatõbi, isegi kui sinul ei oleks teist meest, kes öösiti su sängi soojendab. Aga praegu - praegu tunnen ma, nagu oleks mu sisemusse näljane rott lastud!" Mehe hääl tõusis tooni võrra valjemaks kui tavaliselt ja pikk kõhn käsi tegi sõnade saateks raiuva liigutuse, otsekui ei valitseks kõneleja enam sugugi oma käitumise üle.
"Ma ei maga enam, Anno. Leban voodis ning tukun, aga ärkan uuesti, enne kui sügavalt uinuda saaksin. Mõtted tulevad. Hingan sügavalt, peaaegu magan juba - vahel algab isegi unenägu siis keeran end sinu poole, ja sind ei ole seal. Ja mina pean jälle mõtlema. Ma ei saa süüa. Ei oska puhata." Ta peaaegu lõrises. "Teen tööd nagu joodik veini joob, naudinguta, raevukalt. Muusikat võin ainult üksinda teha - kui keegi kuuleb, tuleb alastioleku tunne peale. Mina ei saa niimoodi elada. Mina ei taha niimoodi elada, Anno!"
Leitari suur kühmuga nina ja lai suu, kogu see ilus ergas tumedaks päevitunud nägu oli naise poole pööratud, avatud ja alasti ja elav nagu iõkkeleek.
Kui väga meelitav oli põhjustada sellist igatsust! Ja kuidas oleks naine ometi tahtnud öelda sõnu, mis selle valusa tule vaigistada suudaksid. (lk 128)


  • Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14-15)
  • Lone on rohkem ajatu, vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole ma kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on armastuse peale eriline anne, Marioni tõmbab teda nagu lille poole. (lk 17)
  • Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus.
"Ma ei saa aru," ütlen, "miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?"
Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom.
"Mille vastu ta end kaitsma pidi?"
"Ma arvan, et elu."
Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)


  • Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu paanikat ja privileegi. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. Armastuski on ilus ike. (lk 16)
  • Armunud panevad suudeldes silmad kinni, sest kui nad seda ei teeks, oleks liiga palju visuaalseid hälvitajaid, mida vaadata ja analüüsida: ootamatu lähivaade armastatu ripsmetest ja juustest, tapeet, kella numbrilaud, valgusvihus hõljuvad tolmukübemed. Armunud tahavad täielikult teineteisesse sulada, nii et miski neid ei häiriks. Sestap panevad nad silmad kinni, nagu paluksid kahel armsal sugulasel toast lahkuda. (lk 264)
  • Kui vahvalt vapustav oli avastada, et pooltel planeetidel on rõngad: mitte ainult Saturnil, vaid ka Jupiteril, Uraanil, Neptuunil ja võib-olla isegi Pluutol. Ja kõik rõngad on erinevad. Jupiteri tumedad kitsad rõngad vastanduvad Saturni eredatele laiade­le rõngastele. Uraani obsidiaanrõngastel on sabas pikergused kuud. Päikesesüsteem on tasapisi meie kõigi ümber ringid tõmmanud. Kui maagiline ja liigutav. Usust, poliitikast, vanusest ja soost hoolimata on vähesed sümbolid meile nii palju tähendanud kui rõngad. Me kingime rõngaid igavese armastuse ja kahe hinge suure kooskõla märgiks. (lk 320-321)

DraamaRedigeeri

 
Romeo ja Julia, rõdustseen III vaatusest, Ford Madox Brown (1867)
  • Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus,
pealtnäha kena vormi maotu kaos,
sulgkerge tina, helge suits, külm leek,
erk uni, haige tervis, palav jää -
ma armastan, kuid armastust ei näe!

Vastamata armastusRedigeeri

Vastamata armastus (inglise unrequited love)

  • Selle hetkeni ei teadnud ma, kui valus võib olla kaotada midagi, mida sul kunagi ei olnudki.
    • Telesarjast "The Wonder Years"


  • Armastuse aritmeetikas võrdub üks pluss üks kõigega ning kaks miinus üks mitte millegagi.
    • Mignon McLaughlin, "The Second Neurotic's Notebook", 1966


  • Temata

Muutub maailm mu ümber
/.../
Minuta
pöörleb edasi ta maailm,
täis õnne,
millest osa ma ei saa

    • Herbert Kretzmer, muusikali "Hüljatud" sõnade autor


Armastus ja teadusRedigeeri

  • Seepärast saab armastusest "mõtlemine" toimuda vaid ajas, ruumis ja põhjuslikkuses.
  • Armastust pole kunagi võimalik seletada, sest armastus ei tule arust ega mõtteprotsessidest; see ei ole loogika valdkonna nähtus.


Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Armastus ei lähe kunagi kaduma. Kui see ei leia vastust, voolab ta tagasi ning pehmendab ja puhastab südant.
  • Mitte kedagi, kes armastab, ei tohiks nimetada õnnetuks. Isegi vastamata armastusel on oma vikerkaar.
    • J. M. Barrie
  • Niipea kui igavik saab läbi, olen ma sust üle saanud.
    • Toto
  • Miski muu ei sunni alandlikkusele nõnda kui arvamine, et oled kellestki üle saanud, ning siis mõistmine, et sa pole isegi lähedal.
    • Brian Strause
  • Armastada ja olla armastatud tähendab tunda Päikest mõlemalt poolt.
    • David Viscott
  • Armastuse vastu saab surm ehk veelgi suurem armastus.
  • Surnud armastust uuesti ellu äratada on sama kui kustumata sigaretti uuesti süüdata.
  • Miski ei kasvata inimest nii kui teadmine, et keegi teda armastab.
  • Armastus tuleb pimedana, läheb nägijana.
  • Meil on nii palju usku, et panna meid üksteist vihkama, kuid mitte nii palju, et panna üksteist armastama.
  • Usaldus ja austus on mõlemad armastuse alussambad, ilma milleta see ei saa püsida, sest ilma austuseta pole armastusel mingit väärtust ja ilma usalduseta mingit rõõmu.
  • Sa pead oma ligimest armastama nagu iseennast, sest sina oledki enda ligimene. Petlik on arvata, et sinu ligimene on midagi muud, kui sina ise.
  • Ta ei olnud minu, et saaksin ta kaotada.
Milleks kahetseda seda, mida olla ei saa?
  • Herbert Kretzmer, muusikali "Hüljatud" sõnade autor

VanasõnadRedigeeri

  • Armastus saab toitu vaid armastusest.
  • Armastus on nagu kuu: kui ta ei kasva, siis ta kahaneb.
  • Arm mõjub enam kui hirm.
  • Armastus ei päri aastaid taga.
  • Armastus on pime.
  • Armastus sünnib armust.
  • Armastusel on kakskümmend paari silmi peas.
  • Armu juurde ei aeta hirmuga.
  • Armul ei ole põhja.
  • Ema arm igaks ajaks.
  • Kes hirmuta kasvab, see armuta elab.
  • Kus ei ole hirmu, ei ole armu.
  • Kus haige, seal käsi; kus arm, seal silm.
  • Mida armsam laps, seda valusam vits.
  • Mida harvem näed (tuled), seda armsam oled.
  • Parem ema armu hõlmas kui kuninga kuldlinnas.
  • Vana arm ei hallita (roosteta).
  • Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel