Terrass

Proosa muuda

Kõik kohad olid täis nõgeseid, need olid nagu armee eelvägi. Nad olid juba lämmatanud terrassi, neid lokkas jalgradadel, nad sirutasid end, vulgaarsed ja närvetud, lausa vastu maja aknaid. Oma vahisõduriametis olid nad hoolimatud, sest mitmes kohas oli rabarber nende ridadest läbi murdnud, ning nad seisid, ladvad krimpsus ja varred paljad, moodustades ligipääsuradasid küülikutele. Ma läksin sissesõiduteelt edasi terrassile, kuna nõgesed ei olnud mulle, unenägijale, mingi takistus. Ma läksin otsekui nõiutuna edasi ja miski ei saanud mind tagasi hoida.
- Daphne du Maurier, "Rebecca" [1938], tlk Virve Krimm, Varrak 1993, lk 5

Terrassi ees sirutas end üles ja harali vana pirnipuu, mis kevadeti oma musta tüve, harud ja oksad nii üleni valgeid õisi täis ehtis, et raputasid imestusest pead. Sügise poole see puu ise raputas endast maha pisikesi kollaseid vahapehmeid pirne ja need siis lebasid rohus just nii, nagu see seisab salmides "Sinises purjes". Et lapsed neid üles tohtisid korjata, seda ei keelanud kunagi majaomanik vanapreili von Döhler, kes elas ülal ärklikorteris - nagu mõni "Vanamamsli saladus". Pirnipuu alust ümbritses ümar lilleklump, kus kasvasid ning õitsesid kõik need reseedad, heliotroobid ja levkoid, nagu neid taas on elustatud "Eelõitsengus" ja "Sonettides".
- Artur Adson, "Siuru-raamat" [1949], 2. tr 2017, lk 32

Läksime "Monumentali" kohvikusse vermutit jooma ja pisikesi kaheksajalgu sööma. Seal pidi Quimet kokku saama Cintetiga, ja Cintet, kel olid päratu suured silmad nagu lehmal ja pisut kõver suu, ütles, et Montseny'i tänaval on soodsalt saada korter, see seisab tühjalt, sest omanik ei taha peavalu, ja et remont läheb uute elanike kulul. Korteri kohal on katuseterrass ja see meeldis meile väga, eriti, kui Cintet märkis, et terrass oleks täielikult meie päralt. Meie päralt, sest alumistele naabritele kuulub siseõu ja teise korruse omade juurest viib keerdtrepp pisikesse aeda, kus on pesuköök ja kanala. Quimet sattus vaimustusse ja ütles Cintetile, et seda võimalust ei tohi mitte mingil tingimusel käest lasta, ja Cintet ütles, et tal oligi just plaanis järgmisel päeval koos Mateuga sealt läbi astuda, tulgu me ühes.
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 16

1912. aastal oli maailm veel üsna romantiline. Inimesed nimetasid end elukogenuiks, kuid neil polnud aimugi, mida see sõna tegelikult tähendab. Tütarlastel oli romantiline ettekujutus noormeestest ja noormehed idealiseerisid tütarlapsi. Ometi olime minu vanaema noorusaja vaadetest tüki maad edasi liikunud.

"Kuule, mulle meeldib Ambrose," ütles vanaema mu õe ühe kosilase kohta. "Hiljuti, kui Madge oli üle terrassi läinud, nägin, et Ambrose tõusis püsti ja läks talle järele. Ta kummardus ja võttis sealt, kus Madge’i jalad olid astunud, peotäie kruusa ja pistis taskusse. Minu meelest oli see temast ilus, väga ilus. Kujutasin ette, et see juhtus minuga, kui mina noor olin."

Vaene armas vanaema. Pidime ta illusiooni hävitama. Osutus, et Ambrose oli väga huvitatud geoloogiast ja kruus terrassil oli erilist sorti, mis talle huvi pakkus.

Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 237-238

Just nagu selleks, et tema viimaseid sõnu rõhutada, ulgus jälle terrassi kohal tormituul. See undas õõnsalt ja visalt tõusvas joones, kulmineerudes talutavuse piiril, et siis järsku katkeda, nagu oleks pillikeel kääridega läbi lõigatud, jättes endast maha õudse tühjuse, mis mõjus kokkukogunenud naistele masendavalt. (lk 11)
Järsku kostis maja tagant ulgumist; kõik ragises, praksus ja paukus, nagu hoitaks seal vangis märatsevat koletist ja aheldatud jõud oleksid valla pääsenud võimsa mühinaga, mis paiskus üle katuse ja viskus üle mäe; puhkes torm, lehed, seelikud, juuksed keerlesid tuules. Terrassil viibiv grupp oleks äärepealt minema pühitud, naisi tabas talvepakane, nii et nad värisesid ja lõdisesid. Ulgumine paisus kurdistavaks ja muutus siis just nagu õõnsaks naeruks. Siis lõppes see järsku, tuul vaibus ja külm andis järele.

Kõik vaatasid kohkunult ringi, peaaegu kõik pöörasid pilgu Emilyle. Tema silmadesse oli ilmunud väljendamatu igatsus. Ta seisis, käed välja sirutatud, nagu oleks ta tahtnud tuult püüda ja tagasi kutsuda.

"Mis see oli?" küsisid Virginia ja Ernst otsekui ühest suust ja vaatasid suuril silmil teineteisele otsa.

"Mis see Emily arvates oli?" küsis Karen, naeratades nagu sibüll.

Emily ei vastanud.

"Eks ta arvab, et see oli Heathcliff," vastas Anne õe eest. "Ta näeb nii välja, nagu oleks ta Heathcliffi kohanud. Heathcliff on tema hing, Emily teine mina, ta on rohkem Emily kui Emily ise. Emily on seda öelnud." (lk 37)

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Terrass ei tule midagi suurejoonelist, aga piisavalt suur, et sinna mahuks väike sepisjalgadega laud ja neli tooli. Mõned ümberkaudsed pisitüdrukud paluvad luba pidada seal teepidu, ja kui nende emad naeravad ja küsivad, miks on too plats parem kui nende enda oma, väidavad pisikesed tüdrukud, et sinised kivid toovad õnne.

Pole mingit säärast asja nagu õnn, räägivad neile emad. Joo oma apelsinimahla, söö oma kooke ja pea oma pidu oma aias. Ja ikkagi, iga kord, kui nende emad ei näe, tirivad pisikesed tüdrukud oma nukud ja mängukarud ja teeserviisid Owensite terrassile. "Palju õnne," sosistavad nad, kui kõlistavad oma tasse toostiks kokku. "Palju õnne," ütlevad nad, kui tähed nende kohale taevasse tõusevad.

Mõned inimesed usuvad, et igale küsimusele on loogiline vastus; et kõiges valitseb kord, mis on laitmatu ja põhineb puhtalt kogemuslikul tõendusmaterjalil. Aga tegelikult, mis muud see võib olla kui õnn, et vihma ei hakka tõsiselt sadama, enne kui nad on tööga valmis.

Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2. trükk, 2016, lk 222

Kui ma elasin Rabatis, oli mul võimatu välja minna, istuda terrassil ja nautida klaasi veini ja sigaretti. Mul ei võinud olla suhet poisiga, sest ma kartsin, et mind võidakse arreteerida või minu üle kohut mõista. Kui ma Pariisi jõudsin, ei saanud ma kolm esimest päeva magada, sest olin nii elevil. Kui Simone de Beauvoir oli 15, ütles ta oma emale, et ta saab kuulsaks kirjanikuks, ja mina mõtlesin: "Wow, kes küll saab niisugust asja öelda." Niisiis, ma läksin Café de Fleuri, istusin terrassile ja ütlesin endale: "Kui sa suudad jääda siia terveks pärastlõunaks, juua veini ja teha suitsu, saavutad sa oma elus edu. Sa teed oma elust midagi." Ma olin selles nii kindel.
Leïla Slimani, Jessica Morgan, Leïla Slimani: "To be a woman is to be afraid". The Face, 17. august 2021

Luule muuda

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendelle
ning purpurrätiku mu õlgadelle
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41

Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse
viib mind teistesse vastloodud ilmadesse
mille sügavustel polegi veel kuju
Hinge pidades sealt vargsi välja ujun
kuna hõljumise kestvas võimaluses
saaksid hommikud terrassil võimatuseks

Merike Õim, "*Hellad on need hommikud terrassil..." kogus "Kõiksuse jälg", 2015, lk 9