Pärastlõuna

Proosa

[Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et aeg kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..."
- Albert Camus, "Katk", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 153

Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga inimteadmiste või teooria või usu tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist.
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990, lk 169

Üle kõige maailmas armastas Gillian lesida aknaalusel sametpatjadega istmel, üleval trepimademel, kus olid damastist kardinad ja nurgas kogus tolmu Maria Owensi portree, kes oli ammu aega tagasi maja ehitanud. Sealt võis teda leida suvel pärastlõunati nii rauge ja loiuna, et koid pidasid teda ekslikult padjaks ja maandusid temal, et närida tillukesi augukesi tema T-särkidesse ja teksastesse.
- Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2016, (2. tr), lk 9

Aga kuna MAAILM koosneb enamjaolt KÜSIMUSTEST ja VASTUSTEST, siis on neid ka sinu peas tohutu hunnik. Otsi nad üles ja sul pole kunagi igav, võib-olla ainult siis, kui on pühapäev ja kell on neli pärast lõunat ja uduvihma sajab juba kolmandat tundi järjest ja teha ei viitsi kohe mitte midagi ja sa oled leidnud oma peast ühe uue vastuse: igavus on vahel täitsa lahe asi. Tühjus on tõesti päris tühi.
- Eva Koff, "Kust tulevad vastused", 2002, lk 8

Southside'i meie naabruskonda kolides oli mul kombeks pärastlõunati tema juures jõlkuda ja riiulitelt suvalisi albumeid ta stereosse panna. Igaühes neist peitus tol ajal uus seiklus. Vaatamata mu noorele eale ei seadnud ta iial piiranguid sellele, mida võisin või ei võinud puutuda. Aastaid hiljem oli just tema see, kes mulle mu esimese albumi - Stevie Wonderi "Talking Booki" ostis, hoidsin seda tema majas, oma lemmikalbumite riiulil. Kui mul nälg peale kippus, tegi ta meile piimakokteili või praadis meile terve kana, samal ajal kui Arethat või Milesi või Billiet kuulasime. Southside oli minu jaoks taevalikult suur inimene. Kujutasin tol ajal taevast ette džässist tulvil kohana. (lk 24)
Aeg näis liikuvat silmuseid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. Reede kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. Tempo oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks pärastlõuna võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. (lk 374)
- Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018

Luule

Oo Sitsiilia rand, sinu soostunud luiteil
rahu rikun ma, alp, võistu päiksega uiteil
kesk kiirte õitsemist — nüüd aga PAJATA
sest tõrksast pilliroost, mis taltsutajata
oleks püsinud vait, noist sinikuldseist harjust,
kus lätted varjatud igianduvaist tarjust,
sest sirast, mida täis valev, loomalik õhk,
ja vilelugudest, mille rututa rõhk
noid luiki häirib vist, kes kaovad valgeil tiivul —
ei, najaade...
Kõik loid, kõik hõõgub ruugel viivul
ja miski selgitust selle kohta ei too,
miks mõrsjata on mees, kelle eest pageb do —
eks aja püsti end minus leegitsev algus,
kui seisan üksi siin, pea kohal iidne valgus:
olen liilia ma! nii lihtne kui te kõik.

Stéphane Mallarmé, "Fauni pärastlõuna", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" I (1976), lk 74

Las hilise pärastlõuna valgus
särab läbi küüni pragude, liikudes
heinakuhjasid pidi üles, kui päike liigub alla.

Las kilk võtab üles sirina,
nii kui naine võtab üles oma vardad
ja lõnga. Las tuleb õhtu.

Jane Kenyon, "Las tuleb õhtu"; rmt: "Let Evening Come", Graywolf Press, 2007; Poetry Foundation

ma ei tea
kas taimedel on mälu
paksu koheva lume
une ja pakase mälu
aga minul küll
mina mäletan
kahekümne talve
pärastlõunaid
hämaruse ja
lumehelveste lagunemist
soojadel akendel
idülli ja
sellele järgnevat
hääbumist

Carolina Pihelgas, "Külmaks" valikkogus "Tuul polnud enam kellegi vastu" (2020), lk 28