Marie von Keudell, "Pommeri rannik" (1897)

ProosaRedigeeri

  • "Mis meie sõbral viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune Dante põrgus, kellel saatan on näo kuklasse pööranud ja kes vaatab oma kandu. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?"
Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde.
"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?"
"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete tulles..."
Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega pilgu.
"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, paat peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla."
Ja ta vaatas jälle tagasi.
"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis.
"Ei, olen ainult pisut mures." (lk 423, Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis.)

LuuleRedigeeri

Äsja siin kallastel mets talle sahistas,
vees oli elu ja hoogu,
nüüd aga kuumus ja liiv teda ahistab,
takerdub pilliroogu.

Uued luited kanduvad tuultega,
ei ole jõudu, mis keelab,
kas siis kõrb oma januste huultega
teda kord lõplikult neelab?

  • Heljo Mänd, "Kõrbejõgi", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 24