"Mis meie sõbral viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune Dantepõrgus, kellel saatan on näokuklasse pööranud ja kes vaatab oma kandu. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?"
Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde.
"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?"
"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete tulles..."
Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega pilgu.
"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, paat peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla."
Ja ta vaatas jälle tagasi.
"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis.
"Ei, olen ainult pisut mures." (lk 423, Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis.)
