Puu on hästi välja kujunenud varrega (tüvega) puittaim, mis võib saavutada suured mõõtmed.

Rannikusekvoia (Sequoia sempervirens)
Marianne North, "Baobab Printsessi aias Tanjores, Indias" (u 1878)
Léon Spilliaert, "Puud" (1940)
Anita Rée, "Valged puud" (1922-1925)

ProosaRedigeeri

  • Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude tunnetega; kevadel on vahesein inimeste ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese hing elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad nunnade hinged. Igatsus ja armastus, mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks õiteks, täis ülimaiselt magusat ja joovastavat lõhna. Pihlakad, toomingad, sirelid... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes valgetes õites materialiseerib end lõpmata talve meeltäraheitlik igatsus ja ootus; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat igatsuse ja armastusega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud?
    • Helmi Neggo, "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 244


  • Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta öö läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli söönud. Ent hiljem ütles ta:
"Magamine on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."
Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta nälga rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt mune, kanu, sigu, veiseid, küülikuid, puu- ja juurvilja, leiba, biskviite ja torte. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
"Saatke mulle puid!" käskis parun.
Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid õli ja soola sisse. (lk 33-34)


  • Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase vihmametsas peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad ellujäämise nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla strühniini või muu mürkaine kihid; mõned on lihasööjad; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata õietolmuga igat putukat, lindu või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)


  • Katsugu keegi viga teha mõnele suurele puule või veel hullem - endisele pühapaigale! Selline kuritegu on ränk, sest kohtumõistjaks pole siin inimene, vaid loodus. Ja loodus juba nalja ei mõista - eesti pärimus kubiseb jubedatest lugudest, kuidas puupilastaja hirmsa otsa leidis. Eesti vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on kividel ja puudel märksa suuremad õigused kui inimestel ja loomadel (taevas halasta - ja selline riik võeti Euroopa Liitu!) (lk 37)
  • Ökoloogid on kurtnud, et see on terves maailmas tõsine probleem - ökosüsteemidest kaovad vähehaaval suured puud. Vanad ja võimsad puud on nagu loodusmonumendid, mille silmitsemine tekitab inimeses pühaliku tunde. Aukartus elu ees võib sugeneda muidugi lihtsalt ka elementaarsest massivahest. (lk 138)
    • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas". Välgi metsad, 2017

LuuleRedigeeri

Olen osa sellest igihaljast puust,
veel ihkan anumais ta mõrkjat maiku,
ta ühes okastega kasvatas mu juust,
ta elas minu verre oma pehmet vaiku.
/---/
Ah, olla laul ses rohetavas puus,
et seinteks kerida me pühas majas,
et kunagi ei kustuks elav naer su suus,
ma tahan kajada su südames ja ajas.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334



Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi
...
ja lõpuks leplikud puud
ongi see viimne maja
Võtavad endi hõlma
hinged ja kondid-luud


Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.

  • Milvi Seping, "Kuulata...", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 42



võite minu tehtud pilte üle teha
ise teate ju missuguseid
et te maha raiuks seda ma ei taha
suuri puid neid majataguseid


On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor,
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

  • Ott Arder, "On kasvamas kuskil üks pisike puu"


  • Puu on puudekõrgune.


Ja puudele tramm vastas:
"Ei saa teid sise lasta!

Teil oksad ning juured
jändrikud ja suured.
Kui vagunisse tikute,
kõik istmed ära rikute!"

  • Dagmar Normet, "Trammitantsulaul", rmt: "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 11

VanasõnadRedigeeri

  • Ega puust pulma tehta ega au aiateibast.
  • Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
  • Kui tuleb murd muile puile, tuleb katk ka kadakaile.
  • Kus puud raiutakse, seal laastud lendavad.
  • Liha ei kasva kondita ega puu oksata.
  • Liig kõverdamine murrab puu.
  • Oleks põrsal küüned, ta läheks puu otsa (ahju peale).
  • Pikka puud ei lasta taevasse kasvada.
  • Puu ei kasva oksata ega liha kondita.
  • Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure.
  • Teise haigus puu küljes.
  • Teise valu kivi küljes (häda puu küljes).
  • Ühe hoobiga puu ei lange ega ühest palgist hoonet ehitata.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel