Söömine on toidu (või selle aseaine) endale suhu panemine või suu abil suhu võtmine, selle peenendamine ja niisutamine suus (see võib ka mitte toimuda) ja allaneelamine seedimise võimaldamiseks (seedimine algab sageli söömise käigus; see võib ka jääda pooleli või ebatäielikuks) või täiskõhutunde tekitamiseks.

Helene Schjerfbeck, "Poiss väikest õde toitmas" (1881)
Fritz Syberg, "Ema ja tütar" (1899)
Zinaida Serebrjakova, "Hommikusöök" (1914)

Proosa

muuda
  • Rahvale on söömine pidude juures küll peaasi, aga seda sellepärast, et naudingule lisandub samal ajal ka rahu — vabadus tööst ja võimalus juttu ajada.


  • "Athosel on õigus," ütles d'Artagnan, "kiri tuleb ära põletada. Mine küll tea, võib-olla oskab kardinal ka tuhast lugeda."
"Küllap oskab," arvas Athos.
"Mis te tahate selle kirjaga teha?" küsis Porthos.
"Grimaud, tulge siia," kutsus Athos.
Grimaud tõusis püsti ja tõitis käsu.
"Mu sõber, karistuseks selle eest, et te ilma loata rääkisite, tuleb teil see paberitükk ära süüa. Ja tänuks teene eest, mis te meile sellega osutate, saate klaasi veini."


  • Kulla luges söögipalve ja lapsed hakkasid sööma. Et oli juba tublisti askeldatud ja töötatud, siis maitsesid leib, või ja rõõskpiim imehästi. Söögiajal oldi tõsine ja rahulik, sest isa oli lastele seletanud, et toitu tuleb austada, kuna seda saadakse suure töö ja vaevaga. Sellest said lapsed hästi aru, ja kui neil söömise juures toidupala või leivatükike juhtus maha kukkuma, ei jäetud seda sinna tallata, vaid tõsteti kohe üles.


  • Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta öö läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli söönud. Ent hiljem ütles ta:
"Magamine on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."
Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta nälga rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt mune, kanu, sigu, veiseid, küülikuid, puu- ja juurvilja, leiba, biskviite ja torte. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
"Saatke mulle puid!" käskis parun.
Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid õli ja soola sisse.


  • Ta näeks restoranidesse sisenevaid kõhnu rahulolematuid isikliku arvamuse omanikke, kes sööksid seal kõhu täis ja hiljem vaataksid menüüst järele, kuidas see neile maitses.

Vanasõnad

muuda
  • Ega pudru nii palavalt sööda kui keedetakse.
  • Ega söök mehe suhu jookse.
  • Ei ole seda väärt, mis sööb.
  • Eineta ei või elada.
  • Haigus söödab ja joodab, aga ei lihuta.
  • Hea härg sööma, verisarv vedama.
  • Kes ei taha tööd teha, ei pea sööma.
  • Kes talguid suudab vorstega sööta.
  • Kuidas saadud, nõnda söödud.
  • Kuidad söödad, nõnda lüpsad.
  • Kõik ei ole saamapäevad, muist on ikka söömapärvad.
  • Küla kõhutäiega ei saa üle haguse aia.
  • Küla söömad küllili, oma söömad otsekohe.
  • Külaleib magusam kui oma.
  • Külasöömad künniksele, oma söömad otsekohe.
  • Küll valge ära sööb, mis must kokku paneb.
  • Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja.
  • Kütt läheb metsa, pane (pange) pada kummuli, kalamees läheb kalale, pane (pange) pada tulele.
  • Laena suu külasse, söö ise läbi külje.
  • Laulust lauda ei kaeta, sõnust ei tehta söömaaega.
  • Parem söömata magama minna kui murega üles tõusta.
  • Suured söömad, suured joomad.
  • Suured söömad, suured saamad.
  • Sõrmed väsivad hõlpsamalt tehes kui suu süües.
  • Süües kasvab isu.
  • Söö, mis küps, räägi, mis tõsi.
  • Söö seni kive kuni kännud kasvavad.
  • Sööb koer paljugi, elab vähemaga ka.
  • Sööda kui sõpra, karda kui vaenlast.
  • Sööja käsi pikk, lööja käsi lühike.
  • Sööjal täht suu peal, põdejal põse peal.
  • Söök läheb ikka söögi peale, löök ei lähe löögi peale.
  • Söök sünnib söögi peale, löök ei sünni löögi peale.
  • Sööma ajal käsi pikk.
  • Söömal ei ole kubjast.
  • Söömata lähed üle söödi, alasti ei saa üle aia.
  • Söömata magama, löömata üles.
  • Sööme kui saame.
  • Söömise juures ei ole kubjast vaja.
  • Söön sütt, salvan saue.
  • Söönu hingab, tõbine oigab.
  • Söönud peni kõva haukuma, joobnud mees kõva kõnelema.
  • Ükski ei ela söömata ega joomata.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda


 
Vikipeedias leidub artikkel