Vikitsitaadid

Muna

Muna (ovum) on üldjuhul viljastatud munarakk (sügoot), mis on kaetud koorega. Paljud loomad, sh inimesed, tarvitavad mune toiduks. Soomeugri müütide andmetel on muna universumi toormaterjal.

Georg Flegel, "Natüürmort praemunadega", u 1600.
Joachim Beuckelaer (või õpilane), "Tütarlaps munakorviga" (17. saj algus)
François Bonvin, "Vaikelu vaskkannuga" (1883)
Paula Modersohn-Becker, "Vaikelu praemunadega" (u 1905)


PiibelRedigeeri

  • Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao?
12 Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?

ProosaRedigeeri

  • Kõik stimuleerivad määrded on juustele kahjulikud; neid tuleks lõigata kord kahe kuu takka; nende puhastamiseks pole midagi paremat kui vahule löödud muna, mis on hõrutud juustesse ning pärast leedriveega maha loputatud; kuid kõigiks puhtusetarveteks sobib puhas pehme vesi, mis on juustele palju parem kui tavaliselt ette kujutatakse. ("Tualett", 2. ptk, "Juuksed")
  • Vahe hea ja halva kokakunsti vahel tuleb eriti selgelt ilmsiks hakkliha valmistamisel. Tavaline kokk jääb rahule, kui ta hakib või jahvatab koostisosad ja niisutab neid vaevu lahtiklopitud munaga, kuid see on väga rohmakas ja ebatäiuslik meetod; neid tuleks uhmris üheskoos rutjuda, kuni ei leia enam ühtki mügarat ega kiudu. Edasised juhised leiab vastavast kirjakohast, kuid see on reegel, mida need, kes soovivad oma kunsti selles harus vähegi silma paista, peavad rangelt järgima. (Sissejuhatus kokaraamatusse, "Tähelepanekuid koka tarbeks")


  • "Kohtamiste park! See etendavat tähtsat osa peaintendandi salapärastes lugudes?"
"Seda ma ei tea. Minul pole olnud siin mingeid kohtamisi ega salapäraseid lugusid, aga mul on siin vaba voli muskleid harjutada. Ma kasutan seda ja kisun puid koos juurtega maa seest välja."
"Mis tulu te sellest saate?"
"Et käsi oleks vormis ja et linnupesi kätte saada. Minu arust on see mugavam kui puu otsa ronimine."
"Oi-oi, kulla Porthos. Armastate karjuseidülli nagu Tircis."
"Jah, mulle meeldivad tillukesed munad. Ma armastan neid lõpmatult rohkem kui suuri. Te ei oska arvatagi, kui hõrgutav on omlett neljastsajast või viiestsajast kanaarialinnu, vindi, künnirästa ja musträsta munast."
"Viiestsajast munast — see on lausa jube!"
"See mahub ühte salatikaussi," kinnitas Porthos.
Viis minutit imetles d’Artagnan Porthost, nagu näeks teda esimest korda elus.


  • [Raudnina:] Vaat, kui ma siis kevadel vahtisin neid linnukesi. Ühel päe­val vaatasin – munes, teisel päeval vaatasin – munes, iga päev muudkui munes. Siis ükskord jäi pesa pääle liiga kauaks ja ma mõtlesin, et nüüd enam ei mune. Ajasin ta siis pesa päält minema, kisendas teine vastu küll, mis ta kisendas, aga kahmasin munad sülle ja viisin koju. Kodus toksisin munad katki, kõik kuus läksid katki, aga see seitsmes, see oli kõva kui kivi, ja siis mul oli käes kaarnakivi.


  • — Õie! Õie! hõikas Ants aiast. — Õie, tule ruttu siia!
— Mis neil seal peaks olema, imestas Õie ja jooksis aeda.
Ants ja Ott seisid suure rippuvate okstega sõstrapõõsa juures, näod naerul. Vähe eemal kaagutas kõigest jõust Õie valge kana, kellest ema oli rääkinud, et ta juba paar-kolm nädalat oma pesa peidab ja ei-tea-kuhu muneb. Ema oli kogu pesatäie mune sellele lubanud, kes pesa leiab.
— Meie leidsime kanapesa, hüüdis Ott.
— Nüüd saame munad endale, müüme ära ja raha teeme pooleks, lisas Ants uhkelt ja lükkas sõstrapõõsa oksad kõrvale.
Siin see peidetud vara oligi. Suur hunnik helevalgeid mune. Ja nende pärisomanik seisis eemal ja hurjutas leidjaid, et ilm kaikus.
— Mina nägin, kui kana põõsa alt välja hiilis. Näitasin Antsule ja Ants arvas kohe, et küllap siin ta pesa ongi, seletas Ott. (lk 33-34)


  • Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)


  • Suurim mõnu oli, kui igaühel lubati vahustada suhkruga üks muna, nimetasime seda koogelmoogeliks. Koogelmoogeli valmistamine oli omamoodi püha rituaal: igaühele anti oma tass ja muna, pidime eraldama munakollase valgest ja seda kloppima, valged valati ühtekokku ja vahustati samuti suure vaevaga. Suhkruga vahustatud munavalge lisati munakollastele ning koogelmoogel oligi valmis. Siis istusime laua ümber ja nautisime iganädalast maiust. Veel aastaid hiljem, kui pidime koolis andma eksameid ja tuupisime hilisööni, tõstsime toonust sellesama munaklopsiga ja õpetasime ka koolisõpradele, kuidas seda valmistada. Õpetasin seda oma lastelegi. (lk 22)


  • "Me ei söö enam kunagi neid mune," ütleb Anders niipea, kui Svend on ukse meie järel sulgenud. "Neid hoitakse pesuköögis ja seal on vähemalt nelikümmend kraadi sooja. Need on eluohtlikud."
"Me pole veel ära surnud."
"Mul hakkas ainuüksi nende munade nägemisest pea ringi käima. Lähen koju ja heidan pikali."
"Tõuse vaid hommikul poole üheteistkümneks üles."
"Ei tõuse ühtigi," kostab tema. (lk 56)


  • Vanemad kohtlesid meid alati täiskasvanutena. Nad ei pidanud loenguid, kuid vastasid kõikidele meie küsimustele, ka lapsikutele. Nad ei kiirustanüd meie diskussioone tagant. Mõnikord võtsid jutuajamised tunde, tavaliselt seetõttu, et nii Craig kui mina armastasime vanemaid küsitleda kõikidel teemadel, millest me veel aru ei saanud. Kui veel väike olin, siis küsisime "miks inimesed tualetis käivad?" või "miks peab tööl käima?" ja siis tulistasime järgmisi küsimusi. Ühe mu esimesi sokraatilisi võite tõi isiklikust uudishimust ajendatud küsimus: "Miks peab hommikusöögiks mune sööma?" See viis meid vestluseni proteiinivajadustest, mille peale uurisin, kas ka maapähklivõi ei võiks valguallikana kirja minna, mis lõpuks, peale pikka debatti, muutis mu ema meelt munade osas, mis mulle niikuinii ei maitsenud. Teades, et olin selle õiguse auga välja teeninud, tegin järgmisel üheksal aastal endale alati hommikusöögiks ilusa suure moosi-maapähklivõisaia, söömata mitte ühtegi muna. (lk 37-38)

DraamaRedigeeri

 
Tiit Pääsukese maal "Muna põllel" (2007)
  • Aga kas see muna teab, et ta on "muna"?

LuuleRedigeeri

Ei munad mudasse jäänud ega killud kooletesse.
Muutusid kenaksi killud, tükid kõik need kauni’iksi:
alumine pool munasta alamaksi maaemaksi,
ülemine pool munasta ülemaksi taeva’aksi;
ülapool punarebusta päikeseksi paistemaie,
ülapooli valge’esta kuukeseks kumendamaie;
mis munassa kirjavada, need tähiksi taeva’alle,
mis munassa mustavada, need said ilma pilvedeksi.


Ja kui tola toore muna
pihus katki pitsitab,
rahvas sellest võlutuna
plaksutab ja itsitab.

  • Joel Sang, "Tsirkus" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)

VanasõnadRedigeeri

 
Kanamunad pesas
  • Iga lind haub oma muna, kägu võtab teise oma.
  • Kana otsid, muna kaotad.
  • Kui kaks muna pärast tülis, pistab kolmas ta suhu.
  • Kuidas kana, nõnda muna.
  • Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
  • Muna ei maksa munaga vahetada.
  • Ega kaupmees muna muna vastu vaheta.
  • Munad veerevad pesas üksteise vastu, miks siis mitte inimesed?
  • Tõuseb kana pärast tüli, ole tark, võta muna ja jäta riid!
  • Ära keeda mune, mis kana veel pole munenud!
  • Ühe muna sisse ei mahu kaks rebu.
  • Üks mädamuna rikub kõige pudru ära.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Muna&oldid=85744"