Juukselõikus

Andrea Mantegna, "Simson ja Delila" (1495)
Anna Ancher, "Juukseid lõikamas" (1886)
Robert Lundberg, "Ema lõikab juukseid" (1899)

PiibelRedigeeri

  • Kui Deliila nägi, et Simson oli temale avanud kogu oma südame, siis läkitas ta vilistite vürstidele teate, öeldes: "Tulge nüüd, sest ta on mulle avanud kogu oma südame!" Ja vilistite vürstid tulid ta juurde ning tõid raha kaasa.
19 Ta uinutas Simsonit oma põlvedel ja kutsus ühe mehe, kes pügas tema seitse juuksekiharat; ta nõrgestas Simsonit ja selle jõud lahkus temast.


  • Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.
26 Ja kui ta lõikas oma juukseid - ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi.

ProosaRedigeeri

  • "Armuline preili," jätkas mister Brocklehurst, "mina teenin Issandat, kelle kuningriik ei ole mitte siit maailmast. Minu missioon on suretada nendes tüdrukutes lihalikud rõõmud, õpetada neid riietuma häbelikult ja tagasihoidlikult, aga mitte oma juukseid palmima ega uhketest rõivastest rõõmu tundma, ja ometi kannab siin iga noor inimene otse meie silma all juukseid palmikutes, mida edevus ise on põiminud! Ma kordan veel: kõik need tuleb maha lõigata. Mõelge vaid sellele, kui palju kallist aega te nende peale raiskate..."
Mister Brocklehursti kõne katkestati: tuppa astusid külalised — need olid kolm daami. Nad oleksid pidanud veidi varem tulema, et kuulda mister Brocklehursti loengut riietumisest, sest neil olid seljas silmatorkavalt uhked rõivad sametist, siidist ja karusnahkadest. Kahel nooremal (kenadel kuueteist- või seitsmeteistkümneaastastel neidudel) ilutses peas jaanalinnusulgedega kaunistatud hall kastorkübar, nagu tookord moes oli, ja selle kauni peakatte alt langesid suure hoolega kähardatud pikad tihedad kiharad kuni õlgadeni; vanem daam kandis õlgadel kallihinnalist sametist stoolat, mis oli ääristatud hermeliiniga, otsmikul aga — võltslokke.
  • Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 62–63


  • Kõik stimuleerivad määrded on juustele kahjulikud; neid tuleks lõigata kord kahe kuu takka; nende puhastamiseks pole midagi paremat kui vahule löödud muna, mis on hõrutud juustesse ning pärast leedriveega maha loputatud; kuid kõigiks puhtusetarveteks sobib puhas pehme vesi, mis on juustele palju parem kui tavaliselt ette kujutatakse. ("Tualett", 2. ptk, "Juuksed")


"Me näeme hirmsad välja," leidis Athos.
"Minu arvates lõhname me nii puritaanlikult, et ajab lausa judinad peale."
"Minu pea külmetab!" hüüdis Porthos.
"Minul on kiusatus hakata jutlust pidama," lisas d'Artagnan.


  • Aga kui tädi Ada jäi üksi, oli ta liiga erutatud selleks, et uinuda. Ärgu tulgu talle keegi selgeks tegema, et siin tema toas pole käinud ühtki võõrast. Ta süütas rahustuseks sigareti. Siis võttis ta peegli, et vaadata, kas üleelatud hirm pole jätnud jälgi ta näkku.
Ning siis nägi ta seda. See külaskäik oli jätnud oma jälje! Tal oli nüüd hoopis uus soeng. Terve suur juuksetutt oli ära lõigatud. Talle oli äkitselt tekkinud väike pikantne pooltukk.
Ta põrnitses jahmunult peeglisse, kuid siis levis üle ta näo pikkamööda leebe naeratus. Keegi - ei tea küll, kes see võiks olla? - oli olnud küllalt hull, et tungida keset ööd majja ainuüksi selleks, et saada endale üht lokki tema juustest!
  • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist". Sinisukk 2009, lk 243


  • Aga võta näpust. Läheb aega palju või läheb vähe, mis tulemas on, ei see tulemata jää. Võib-olla käis Must Vanakoll ise Juudalt aru pärimas, et kuidas ja miks? Igatahes hakkas Vanajuudas lõpuks, endal kabjad pehmed ja hääl kähe, Maarjale mesimagusaid sõnu rääkima. Just nagu teistelegi tüdrukutele enne teda. Nägi tüdrukut võpatavat. Just nagu teisigi tüdrukuid enne teda.
Juba needis Vanajuudas endamisi oma kurja saatust ja igavest poissmehepõlve, kui tüdruk äkki rapsti! soome pussi haaras ja krauh! tuka tumedaid juukseid poisi otsmikult ära napsas.
Sarvemüks sirutus ette, must ja kole.
Vanajuudas läks valgeks kui lubjatud sein. Mustad karvased tagajalad sakstepükstes nõksatusid ja Maarja ta silme ees läks isegi päris siiruviiruliseks.
Siis tõmbas vanapoiss hammastest kärinal tuld ja kadus, nagu poleks teda olnudki.
  • Aime Maripuu, "Vanajuudas Tsõõriksoos" "Jäljed ümber järve", 1978, lk 29-31


  • Kohe, kui issi oli magama jäänud - ta jääb alati magama, kui telekast tuleb lastesaateid -, tõin ma köögisahtlist käärid ja hakkasin oma tukka ära lõikama.
See oli väga keeruline töö, aga päris tore ka. Otsustasin hakata suureks saades juuksuriks, sest siis võiksin lõigata teiste inimeste juukseid täpselt nii, nagu ise tahan.
Kui emme koju tuli ja mind ja mu uut soengut nägi, naeratas ta algul ainult ja ütles: "Tere, kallikene!" Kohe varsti tuli aga välja, et ta naeratas ainult sellepärast, et tal ei olnud prille ees. (lk 30)
  • Kristiina Kass, "Uusaasta paugutamine", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013