Saatus on see, mis saab.

Moirad flaami gobeläänil (u 1510-1520)
Beatrice Offor, "Saatus" (1894)

Piibel

muuda

Draama

muuda
  • Mis oleks üllam - vaimus taluda
    kõik nooled, mida vali saatus paiskab,
    või, tõstes relvad hädamere vastu,
    vaev lõpetada?

Proosa

muuda


  • Saatus kolgib meid kas kõvaks või pehmeks; kõik sõltub materjalist. (lk 35)
  • Ükski inimene ei tea, mis temas peitub ja päevavalgele tuleb, kui saatus hakkab tal üle pea kasvama. (lk 36)


  • Saatus segab kaarte ning meie mängime.
    • Das Schicksal mischt die Karten, und wir spielen.
    • Arthur Schopenhauer, Aphorismen zur Lebensweisheit, Insel Verlag, Frankfurt/M., Leipzig, 1976, lk 198


  • Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga maailm ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.
  • Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.


  • Kuslap seisab pisut eemal ja on valmis kuulma niihästi jumala kui inimeste sõna. Temast on kaugel kõik maised ihad, tema meelde tärkab aeg-ajalt ainult homse päeva tööplaan. Tema ei nõua oma saatuselt muud midagi, kui aga tulev päev oleks eelmisega samane. Ja saatus omalt poolt ei paku talle ka midagi, vaid laseb teda sammuda vaikselt oma kitsast rada, nagu neid palju sammub. Mis läheb see Tiuksule korda, et keegi kahisevas siidseelikus kirikusse tuli ja tema punapealine koolivend sellele neiule õieli kaelal järele vahib.



  • Doktor Vlach räägib alati, et hajameelsuse kõige karistusväärsem vorm on see, kui inimesed unustavad elust rõõmu tunda, kui nad võtavad saatuse kuninglikke kinke vastu veendumuses, et see on enesestmõistetav.


  • Inimene on saatuse tööriist, mõnikord üsna nüri.



  • Pentti ei olnud vabatahtlik boheemlane nagu ka ilmselt mitte Leino. Boheemlase saatus on ränk ja sünge, äärmiselt alandav ja üksildane. Pentti lihtsalt ei suutnud teistmoodi elada, tal puudusid need sotsiaalsed ja praktilised oskused, mis teistele inimestele on enesestmõistetavad. Kui teda oleks tagant sundinud vaid nartsissistlik vajadus esil olla ja tähelepanu äratada, leidnuks ta selle rahuldamiseks kindlasti palju kergemaid võimalusi kui iseenese surnuksjoomine. (lk 109)



  • [Julian Morrow:] "Kas te tõepoolest arvate," küsis ta murelikult, "et psühholoogiat võib nimetada teaduseks?"
"Loomulikult. Mis muud ta on?"
"Kuid isegi Platon teadis, et klassid ja elutingimused ja kõik see avaldavad indiviidile pöördumatut mõju. Mulle näib, et psühholoogia on lihtsalt teisiti öeldult see, mida antiikrahvad nimetasid saatuseks."
"Psühholoogia on õudne sõna."
Ta oli tarmukalt nõus. "Jah, see on tõepoolest õudne," sõnas ta, kuid ilmega, mis näitas, et ta pidas maotuks, et ma seda sõna üldse kasutasin. "Sellest konstruktsioonist võib ehk kasu olla teatavast mõttelaadist rääkides. Minu ümber elavad maainimesed on võluvad seetõttu, et nende elu on nii tihedalt saatusega seotud, et nende elukäik on tõepoolest ette määratud. Kuid," — ta naeris — "ma kardan, et mu õpilased ei ole mulle kunagi väga huvitavad, sest ma tean alati täpselt ette, mida nad teevad." (lk 29)
  • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007


  • Ma usun, et inimesel on mingi saatus. See sõltub palju inimesest endast, seda võiks ju ka põhjendada mingi matemaatilise tõenäosusteooriaga, matemaatikud ütlevad, et põhimõtteliselt on võimalik välja arvutada, kuivõrd tõenäoline on, et inimesega juhtub mingis situatsioonis midagi. Ma ei ole iialgi teinud midagi kättemaksuks. Ma usun, et kõik inimese head ja halvad teod tulevad talle nii või teisiti tagasi. Paraku, vahel nad tulevad tagasi järglaste peale. (lk 26)
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010

Luule

muuda
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.


Kui rebeneks öö, päeva vaheline
loor: ümberringi - otstarb, siht ning jaatus.
Hing kinni jääb: mu taga seisab Saatus,
teed kitsast osutab ja lausub: Mine!


Udus mustav hagu,
soode viljatus.
Tume saatus nagu
valukiljatus.


Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus
ikka õiglane ja eht.


Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
Aga kui sellesse uskuda, tähendab see, et
minu peopesal on koht
minu sõpradel, kes on surunud minu kätt.
Siin on minu suuremad üleelamised,
kõik, mis minuga juhtus...
...
Võta mul käest kinni...
Kui uskuda, et kõik need jooned ja liinid pole juhuslikud, siis nende keskel võib
leida üles selle aasta, päeva ja tunni,
mil ma sündisin.
Minu kodulinna.
Minu esimesed sammud.
Minu vanemad...
...
Siin on palju läbielatut, ja nagu räägitakse,
on nende joonte seas ka tulevik.
Aga kui see on nii,
siis kuskil nende joonte keskel oled ka sina.
Ma ei oska neid jooni lugeda.
Näe, siin nad on,
Siin ja siin.
Võta mul käest kinni.


Nad imestaksid hirmsasti,
et juba pikemat aega
on nendega mänginud juhus.

Veel mitte täiesti valmis
muutma nende saatust,
lähenes ja kaugenes,
tõkestas neil tee
ja naeru tagasi hoides
hüppas kõrvale.

  • Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 15-16

Vanasõnad

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel