Saatus

Beatrice Offor, "Saatus" (1894)

Piibel

• Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.
  • Koguja raamat, peatükk 9, salm 11

Draama

• Mis oleks üllam - vaimus taluda
  kõik nooled, mida vali saatus paiskab,
  või, tõstes relvad hädamere vastu,
  vaev lõpetada?
  • William Shakespeare, "Hamlet", 3. vaatus, 1. stseen, Hamleti monoloog. Tõlkinud Georg Meri

Proosa

• 25. Hea saatuse talumiseks on tarvis suuremaid voorusi kui halva.
• 154. Saatus parandab meis palju puudusi, mida mõistus ei saaks parandada.
  • François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

• Saatus segab kaarte ning meie mängime.
  • Das Schicksal mischt die Karten, und wir spielen.
  • Arthur Schopenhauer, Aphorismen zur Lebensweisheit, Insel Verlag, Frankfurt/M., Leipzig, 1976, lk 198

• Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga maailm ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.
• Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.
  • Victor Hugo, "Hüljatud"

• Kuslap seisab pisut eemal ja on valmis kuulma niihästi jumala kui inimeste sõna. Temast on kaugel kõik maised ihad, tema meelde tärkab aeg-ajalt ainult homse päeva tööplaan. Tema ei nõua oma saatuselt muud midagi, kui aga tulev päev oleks eelmisega samane. Ja saatus omalt poolt ei paku talle ka midagi, vaid laseb teda sammuda vaikselt oma kitsast rada, nagu neid palju sammub. Mis läheb see Tiuksule korda, et keegi kahisevas siidseelikus kirikusse tuli ja tema punapealine koolivend sellele neiule õieli kaelal järele vahib.
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 94

• Doktor Vlach räägib alati, et hajameelsuse kõige karistusväärsem vorm on see, kui inimesed unustavad elust rõõmu tunda, kui nad võtavad saatuse kuninglikke kinke vastu veendumuses, et see on enesestmõistetav.
  • Zdeněk Jirotka, "Saturnin", tlk Leo Metsar, 1961, lk 34

• Inimene on saatuse tööriist, mõnikord üsna nüri.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 27

• Mis aitab see, kui käid, rusikas taskus, oled trotsi täis või kannad viha. Kui tuled teatrisse, jäta kõik ukse taha, muidu ei saagi seda tööd teha. Tuleb olla natuke suurem endast ja ka saatusest... (lk 14)
  • Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

• [Julian Morrow:] "Kas te tõepoolest arvate," küsis ta murelikult, "et psühholoogiat võib nimetada teaduseks?"

"Loomulikult. Mis muud ta on?"

"Kuid isegi Platon teadis, et klassid ja elutingimused ja kõik see avaldavad indiviidile pöördumatut mõju. Mulle näib, et psühholoogia on lihtsalt teisiti öeldult see, mida antiikrahvad nimetasid saatuseks."

"Psühholoogia on õudne sõna."

Ta oli tarmukalt nõus. "Jah, see on tõepoolest õudne," sõnas ta, kuid ilmega, mis näitas, et ta pidas maotuks, et ma seda sõna üldse kasutasin. "Sellest konstruktsioonist võib ehk kasu olla teatavast mõttelaadist rääkides. Minu ümber elavad maainimesed on võluvad seetõttu, et nende elu on nii tihedalt saatusega seotud, et nende elukäik on tõepoolest ette määratud. Kuid," — ta naeris — "ma kardan, et mu õpilased ei ole mulle kunagi väga huvitavad, sest ma tean alati täpselt ette, mida nad teevad." (lk 29)

• Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007

• Ma usun, et inimesel on mingi saatus. See sõltub palju inimesest endast, seda võiks ju ka põhjendada mingi matemaatilise tõenäosusteooriaga, matemaatikud ütlevad, et põhimõtteliselt on võimalik välja arvutada, kuivõrd tõenäoline on, et inimesega juhtub mingis situatsioonis midagi. Ma ei ole iialgi teinud midagi kättemaksuks. Ma usun, et kõik inimese head ja halvad teod tulevad talle nii või teisiti tagasi. Paraku, vahel nad tulevad tagasi järglaste peale. (lk 26)
  • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010

• Pentti ei olnud vabatahtlik boheemlane nagu ka ilmselt mitte Leino. Boheemlase saatus on ränk ja sünge, äärmiselt alandav ja üksildane. Pentti lihtsalt ei suutnud teistmoodi elada, tal puudusid need sotsiaalsed ja praktilised oskused, mis teistele inimestele on enesestmõistetavad. Kui teda oleks tagant sundinud vaid nartsissistlik vajadus esil olla ja tähelepanu äratada, leidnuks ta selle rahuldamiseks kindlasti palju kergemaid võimalusi kui iseenese surnuksjoomine. (lk 109)
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

• Neeger on saatusega sõbrasuhetes, sest on alati selle meelevallas olnud; saatus on talle omamoodi kodu, tuttav pimedus hütis, sügav muld tema juurtele. Ta võtab iga elumuutust väga rahulikult. Usun, et omadustest, mida ta otsib peremehes või arstis või jumalas, on üks hinnatavamaid kujutlusvõime. Vahest tänu sellisele maitsele kehastab kaliif Harun ar-Rašid aafriklastele ja araablastele ideaalset valitsejat; tema puhul ei teadnud keegi, mida järgmiseks oodata, ja sa ei võinud teada, mis tal mõttes oli. Kui aafriklased räägivad jumalast, räägivad nad nagu "1001 ööd" või nagu Iiobi raamatu viimased peatükid; see on üks ja seesama omadus - kujutluse ääretu vägi, mis neile mõju avaldab.
  • Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005, lk 17-18

Luule

Meie saatus on püsida tüüril

kõigi lootuste avariiski

ja tõdede vankuval müüril

meelt heita – ning elada siiski.

• Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 5

Udus mustav hagu,
soode viljatus.
Tume saatus nagu
valukiljatus.

• Betti Alver, "Kerjus" kogus "Tähetund", lk 128

Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus
ikka õiglane ja eht.

• Juhan Viiding, "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.

Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
Aga kui sellesse uskuda, tähendab see, et
minu peopesal on koht
minu sõpradel, kes on surunud minu kätt.
Siin on minu suuremad üleelamised,
kõik, mis minuga juhtus...
...
Võta mul käest kinni...
Kui uskuda, et kõik need jooned ja liinid pole juhuslikud, siis nende keskel võib
leida üles selle aasta, päeva ja tunni,
mil ma sündisin.
Minu kodulinna.
Minu esimesed sammud.
Minu vanemad...
...
Siin on palju läbielatut, ja nagu räägitakse,
on nende joonte seas ka tulevik.
Aga kui see on nii,
siis kuskil nende joonte keskel oled ka sina.
Ma ei oska neid jooni lugeda.
Näe, siin nad on,
Siin ja siin.
Võta mul käest kinni.

• Jevgeni Griškovets, "Minu käsi", laulutekst plaadilt "Raadio ühele", tlk Sven Karja

Nad imestaksid hirmsasti,
et juba pikemat aega
on nendega mänginud juhus.

Veel mitte täiesti valmis
muutma nende saatust,
lähenes ja kaugenes,
tõkestas neil tee
ja naeru tagasi hoides
hüppas kõrvale.

• Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 15-16

Allikata

• Saatus juhib seda, kes allub, ja tirib vägisi seda, kes ei allu.
  • Seneca

Vanasõnad

• Ettevaatus ei aita saatuse vastu.
  • Araabia vanasõna