Aafrika äärel

"Aafrika äärel" (inglise keeles "Out of Africa") on Karen Blixeni mälestusteraamat, mis ilmus 1937. aastal ja kirjeldab sündmusi 17 aastast (1914-1931), mil Blixen elas Keenias ja pidas kohvifarmi.

Eesti keelde tõlkis raamatu Riina Jesmin, ilmunud on kolm väljaannet.

Tallinn: Perioodika, 1993, Loomingu Raamatukogu 37-39
Varrak, 1994
Mediasat Group, 2005, Eesti Päevalehe raamat 15

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005, sari "Eesti Päevalehe raamat" 15.

Kohvifarmis on väga ilusaid aegu. Kui istandus vihmade alates õide puhkes, pakkus see pimestavat pilti - otsekui kriidipilv udus ja vihmapihus kuuesaja aakri kohal. Kohvipuuõiel on õrn mõrkjavõitu lõhn nagu laukapuuõiel. Kui põld küpsetest marjadest punetama lõi, kutsuti kõik naised ja lapsed, keda nimetatakse toto'deks, koos meestega puudelt kohvi korjama; seejärel veeti saak furgoonidega ja vankritega jõe äärde vabrikusse. (lk 8)
Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kõlises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiiglaruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus, nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas. (lk 8)
Linn mängib sinu elus alati mingit osa; on koguni ükskõik, kas sul on sellest öelda rohkem head või halba; vaimse gravitatsiooniseaduse kohaselt tõmbab see enda poole sinu vaimu. (lk 9)
Kogu selle aja, mis mina Kenyas olin, oli Nairobi kirju linn, kus mõne ilusa uue kivimaja kõrval oli kvartalite viisi vanu laineplekist poode, kontoreid ja bangaloid, mis pikkade eukalüptiridade vahel paljaste tolmuste tänavate ääres seisid. Ülemkohus, koloniaalamet ja veterinaaramet olid saanud kehva ulualuse ja ma pidasin väga lugu valitsusametnikest, kes suutsid mingitki tööd teha väikeses tulipalavas tindilõhnalises toas, kuhu neid oli pandud.

Ometi oli Nairobi linn; siin võis sisseoste teha, uudiseid kuulda, hotellides lõunat või õhtust süüa ja klubis tantsida. See vilgas paik oli pidevas liikumises nagu voolav vesi, see arenes nagu noor olend, muutus iga aastaga ja sellegi ajaga, mil käisid safaril. Ehitati uus valitsushoone, ilusa tantsusaaliga ja kauni aiaga suursugune jahe maja, kerkis suuri hotelle, korraldati tähtsaid mõjukaid põllumajandusnäitusi ja kauneid lillenäitusi, koloonia kah-koorekiht elustas linna aeg-ajalt mõne põgusa melodraamaga. Nairobi ütles sulle: "Võta minult ja ajalt kõik, mis võtta annab." (lk 10)

Aafrika indialased on aga nii ahned ärimehed, et nende puhul ei tea kunagi, kas oled vastamisi inimolendiga või firmajuhiga. (lk 11)
Safaril olen näinud pühvlikarja, sadat kahtkümmend üheksat looma ilmumas hommikuudust vasekarva taeva all ükshaaval, nagu poleks otsekui rauast, tumedad ja kogukad, rõhtsalt õõtsuvate hiiglasarvedega loomad mitte lähenenud, vaid loodud otse mu silme all ja saadetud välja, niipea kui valmis said. Olen näinud elevandikarja rändamas paksus ürgmetsas, kus päikesevalgus pihustub läbi tihedate ronitaimede, astumas, nagu oleks neil maailma lõpus kokkusaamine. See oli igivana hiiglamõõdus, lõpmata väärtusliku rohelistes, kollastes ja mustjaspruunides toonides pärsia vaiba ääris. (lk 12)
Olin aeg-ajalt vaadanud kaelkirjakute liikumist üle tasandiku nende kummalises jäljendamatus taimenõtkuses, nagu poleks tegu loomakarjaga, vaid haruldase pikavarrelise tähnilise hiiglalilleperega, mis aegamisi edasi nihkub. (lk 12)
Ükski koduloom ei suuda olla nii vakka kui metsloom. Kultuurinimesed on kaotanud võime vakka olla ja peavad vaikusetunde võtma, enne kui loodus nad omaks tunnistab. Jahimees, veelgi enam piltnik, peab ennekõike õppima liikuma tasa, äkiliste liigutusteta. Jahimehed ei või teha, mida tahavad, vaid peavad sulama ühte tuulega ja maastiku värvide ja lõhnadega, omandama selle koosluse rütmi. Mõnikord kordub selles üks liigutus ikka ja jälle ja nad peavad selle kaasa tegema.

Kui oled tabanud Aafrika rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema muusikas. See, mida õppisin maa ulukitelt, oli kasuks suhtlemisel pärismaalastega. (lk 13)

Kuni sa pärismaalast hästi ei tundnud, oli peaaegu võimatu temalt selget vastust saada. Otsesele küsimusele, mitu lehma tal on, vastas ta põiklevalt: "Niisama palju kui eile." Selline vastus ei meeldi eurooplastele, aga üsna tõenäoliselt ei meeldi pärismaalastele selline küsimus. Kui neile peale käisime või neid ahistasime, et nende käitumisele seletust saada, taganesid nad nii kaugele kui võimalik ja kasutasid siis meie eksiteele viimiseks pentsikut väljamõeldist. Isegi väikestel lastel ilmnesid selles olukorras kõik vana pokkerimängija krutskid, kellel pole midagi selle vastu, kui tema kaarte üle- või alahindad, peaasi, et sa ei tea, mis tal tegelikult käes on. (lk 14)
... mandrite seas õpetab Aafrika sulle seda: jumal ja kurat on üks igavesti koos eksisteeriv majesteet, mitte kaks loodamatut, vaid üks loodamatu, ja pärismaalased ei ajanud segi isikuid ega jaganud ainet. (lk 15)
Neeger on saatusega sõbrasuhetes, sest on alati selle meelevallas olnud; saatus on talle omamoodi kodu, tuttav pimedus hütis, sügav muld tema juurtele. Ta võtab iga elumuutust väga rahulikult. Usun, et omadustest, mida ta otsib peremehes või arstis või jumalas, on üks hinnatavamaid kujutlusvõime. Vahest tänu sellisele maitsele kehastab kaliif Harun ar-Rašid aafriklastele ja araablastele ideaalset valitsejat; tema puhul ei teadnud keegi, mida järgmiseks oodata, ja sa ei võinud teada, mis tal mõtles oli. Kui aafriklased räägivad jumalast, räägivad nad nagu "1001 ööd" või nagu Iiobi raamatu viimased peatükid; see on üks ja seesama omadus - kujutluse ääretu vägi, mis neile mõju avaldab. (lk 17-18)
Hr. Bulpett oli eelmise põlvkonna suur reisimees, Phileas Foggist põlvkonna võrra noorem; ta oli käinud kõikides maailma maades ja maitsnud kõikjal parimaid roogasid ning ta polnud vaevunud kindlustama tulevikku seni, kuni võis nautida olevikku. Viiskümmend aastat vanad spordi- ja alpinismialased raamatud jutustavad tema spordisaavutustest ja mägironimisest Šveitsis ja Mehhikos ja kuulsate kihlvedude raamatust "Kergelt saadud, kergelt läinud" võid lugeda, kuidas ta ujus kihlveo peale üle Thamesi, õhtuülikond seljas ja torukübar peas, hiljem aga ujus ta veelgi romantilisemalt üle Hellespontose nagu Leander ja lord Byron. (lk 27)
Muhamedlased ei söö ühegi looma liha, kui muhamedlane pole selle kõri vana kombe kohaselt läbi lõiganud. See on sageli raskuseks safaril, kus on kaasas vähe moona ja teenijate toit sõltub lastavatest ulukitest. Kui lased kongoni ja see kukub, tormavad sinu muhamedlased otsekui linnutiivul selle juurde, et kõri läbi lõigata, enne kui loom sureb, ja sa ise jälgid neid põnevusega, põlevi silmi, sest kui nad seisavad uluki ümber, pea norgus ja käed rippu, tähendab see, et kongoni suri, enne kui nad jaole jõudsid, ja sa pead noidlema uue kongoni, muidu jäävad su püssikandjad nälga. (lk 35)
Troopikaöö on seltsiv nagu roomakatoliku kirik, võrreldes põhjamaade protestantlike kirikutega, mis lasevad sind sisse ainult asja pärast. Siin suures toas käiakse sisse ja välja, see on paik, kus ikka midagi toimub. Araabias ja Aafrikas, kus südapäeval päike lausa kõrvetab, on öö reisimise ja ettevõtmise aeg. Tähed said siin oma nime, nad on sajandeid inimesi juhtinud, neid pikas rivis meelitanud üle kõrbeliivade ja mere, ühte itta, teist läände või põhja või lõunasse. Autosõit tähtede all on tore ja öösiti on kindel sõita ning sul saab harjumuseks korraldada külaskäike sõpradele sisemaal täiskuu aegu. Et mitut järjestikust kuupaisteööd ära kasutada, lähed safarile noorkuu aegu. Euroopas käies on veider näha, et linnades elavad sõbrad ei arvesta kuu liikumisega ega teagi sellest suurt midagi. (lk 55)
Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad taevas suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, Betelgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle Suure Vankri enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest pagulase südame rõõmsaks. (lk 56)
Kui võtad Aafrikas lugemist väärt raamatu rängast lastist, mida head laevad on pidanud Euroopast pika tee vedama, loed seda nii, nagu autori meelest peaks tema teoseid lugema, ja palud jumalat, et kirjanik jätkaks lugu niisama ilusti, nagu oli alustanud. Su mõte liigub vaimustatult mööda värsket sügavat haljast rada. (lk 58)
Kui olime lähemalt tuttavaks saanud, küsisid neiud minult, kas võib olla tõsi kuuldus, et mõned Euroopa rahvad annavad oma neitsid meestele muidu. On koguni räägitud - ja sellest ei saa nad küll aru -, et üks suguharu on nii alla käinud, et maksab peigmehele pruudi naiseksvõtmise eest peale. Häbi ja teotus säherdustele vanematele ja neidudele, kes lasevad ennast nõnda kohelda. Kus on nende eneseväärikus, nende neitsi- või naiseväärikus? Kui somallannadele endale langenuks osaks õnnetus sündida sellesse suguharru, tõotanuksid neiud oma sõnutsi vallalisena hauda minna. (lk 115)
Nii maailma tõeline aristokraatia kui ka tõeline proletariaat mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti kodanlastest, kes tõrjuvad tragöödiat, kes seda ei talu, kellele juba sõna "tragöödia" tähendab midagi ebameeldivat. (lk 132)
Olen alati arvanud, et oleksin Firenzes katku ajal endale nime teinud. Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: "Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega," koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga. (lk 147)
Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid üht mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu Prantsuse revolutsioon. Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.

Gravitatsiooniseadused ja aeg
"...elu haljas salus
mängivad kui taltsad kiskjad, keegi ei teadnud,
kui õrnad nad võivad olla!" (lk 155)

Pärismaalased ei armasta kiirust, nii nagu meie ei armasta lärmi, parimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma hobuse kikuju hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda lootust, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. (lk 158)
Frank Greswolde-Williams Kedongi orust võttis Inglismaale tallipoisiks kaasa ühe masai ja rääkis mulle, et nädal pärast saabumist ratsutanud too tema hobustega Hyde Parkis, nagu olnuks Londonis sündinud. Kui masai Aafrikasse naasis, küsisin, mis talle Inglismaal meeldis. Ta mõtles minu küsimuse üle tõsiselt järele ja ütles tüki aja pärast viisakalt, et valgetel meestel on vahvad sillad. (lk 159)
Kaitsealal olen mõnikord näinud iguaane, suuri sisalikke jõesängis lamedal kivil peesitamas. Nad pole välimuselt ilusad, aga kaunimat värvi kui neil pole võimalik ette kujutada. Nad säravad nagu kalliskivikuhi või nagu vana kiriku aknaruut. Kui nad su lähenedes pagevad, sähvatab üle kivide taevassinist, rohelist ja lillakaspruuni, pärast loomade kadumist näib värv õhus püsivat nagu komeedi helendav saba. (lk 166)
Sõnn raevutseb pööritab silmi, kaabib maad ja vihkab kõike, mis tema vaatevälja satub, ja ometi on tal oma elu, tuld purskab tema sõõrmeist, uut elu tema niudeist; tema päevad on täis eluiha ja rahuldust. Kõik selle oleme võtnud härgadelt ning vastutasuks oleme endale nõutanud nende elu. Härjad astuvad meie eneste igapäevaelus, rühmavad kogu aeg kõigest väest nagu eluta olevused, meie tarbeasjad. Neil on niisked selged lillakad silmad, pehme koon, siidised kõrvad, nad on igati rahulikud ju tuimad; mõnikord tundub, nagu mõtleksid nad elu üle järele. (lk 170)
Sarvlinnud ajasid omavahel väga lõbusalt, ent talitsetult juttu nagu pärijad pärast matuseid. (lk 184)
Kõigist Aafrika lindudest on flamingod kõige õrnemat värvi roosad ja punased nagu lendav oleandrioks. Neil on uskumatult pikad jalad ja nende kaela ja keha kaared on pentsikud ja hoolega läbi mõeldud, just nagu ajaksid linnud mingi narri päritud hepikuse tõttu kõik oma asendid ja liigutused nii keerukaks kui võimalik. (lk 184)
Tänapäeva inimesed, kes armastavad masinaid, ei suuda hästi ette kujutada, kuidas vanasti nendeta hakkama saadi. Meie ei suudaks aga luua Athanasiuse usutunnistust, missa, viievaatuselise tragöödia, vahest isegi mitte soneti skeemi. Ja kui meil poleks neid valmis kujul võtta olnud, oleksime pidanud nendeta läbi ajama. Et need aga on üldse loodud, peame kujutlema, et kunagi oli aeg, mil inimsüda ihkas säherdusi asju ja mil sügavalt tunnetatud vajadus rahuldati nende loomisega. (lk 188)
Ühel päeval saabus mootorrattaga isa Bernard, tema habetunud nägu säras õndsusest ja võidurõõmust, ta tuli minuga lõunat sööma ja mulle suuri rõõmusõnumeid tooma. Eelmisel päeval, jutustas ta, olid tulnud üheksa noort kikujut Šoti misjoni kirikust ja palunud end roomakatoliku usku võtta, sest mõtiskluste ja arutluste varal olid nad omaks võtnud selle kiriku transsubstantsiatsiooni õpetuse.

Kõik, kellele sellest juhtumist rääkisin, naersid isa Bernard'i üle, ja seletasid, et noored kikujud lootsid Prantsuse misjonist saada suuremat palka, kergemat tööd või jalgratast, ja olid seetõttu mõelnud välja pöördumise transsubstantsiatsiooni alusel. (lk 188)

Ühel õhtul, kui pidime hakkama kaarte mängima, jutustas inglane meile Mehhikost ja sellest, kuidas üksildases mägifarmis elav muldvana hispaanlanna oli võõra saabumisest kuuldes talle järele saatnud ja käskinud tal maailma uudiseid rääkida. "Noh, nüüd isegi lennatakse, proua," oli inglane naisele öelnud.

"Jah, olen kuulnud," vastas vana daam, "ja ma olen oma preestriga selle üle palju vaielnud. Nüüd võite mind valgustada, sir. Kas inimestel on lennates jalad kõhu all nagu varblasel või sirgu nagu kurel?" (lk 196)

Õhk on Aafrika looduses tähendusrikkam kui Euroopas, seda täidavad kangastused ja terendused ning mingis mõttes on õhk tõeline tegevuslava. Kesk päeva kuumuses võngub ja väreleb õhk nagu viiulikeel, kergitab üles pikki rohumaasiilusid koos astelpõõsastega ja küngastega ning tekitab kuivale rohule suuri hõbedasi veevälju. (lk 201)
Kui järgmisel hommikul ukse lahti tegin ja välja vaatasin, oli kogu ümbritsev maastik kahvatut tuhmi terrakotavärvi. Puud, muru, tee - kõik, mida pilk haaras, oli seda värvi, otsekui oleks öösel maha sadanud paks kiht terrakotakarva lund. Maad katsid tirtsud. Kui seisin ja seda kõike vaatasin, hakkas maastik värelema ja murduma, tirtsud liigutasid ja tõusid, ja mõne minuti pärast oli õhk täis tiivavihinat; nad läksid ära.

Sel korral ei teinud nad farmis palju kahju, olid meil ainult ööd. Olime näinud, millised nad on: umbes poolteist tolli pikad, pruunikashallid ja roosad, katsudes kleepjad. Nad olid murdnud mitu suurt puud mu sissesõidutee ääres pelgalt neil istudes, ja kui puid vaadates meenutasid, et iga tirts võis kaaluda vaid kümnendiku untsi, võisid kujutleda nende arvu. (lk 209)

Kui võtad inimestelt kodumaa, võtad neilt midagi palju enamat Kui maa. Võtad neilt ka mineviku, nende juured, nende identiteedi. Kui võtad neilt asjad, mida nad on harjunud nägema ja loodavad näha, võiksid niisama hästi võtta neilt silmad. See käib rohkem primitiivsete kui tsiviliseeritud inimeste kohta, rändavad ju loomadki pikki teid tagasi läbi ohtude ja kannatuste, et tuttavas ümbruses taas leida kadunud identiteet. (lk 241)
Olukorrad võivad oma liikumapaneva jõuga inimkujutluse abita ja heakskiiduta sündmusi esile kutsuda. Sellistel puhkudel hoiad end juhtuvaga kursis seda hetk-hetkelt tähelepanelikult jälgides nagu pime, keda juhitakse ja kes paneb jala maha ettevaatlikult, kuid ebateadlikult. Sinuga juhtub midagi ja sa tunned, et juhtub, ent see tõsiasi välja arvatud, pole sul sündivaga mingit sidet, ei mingit võtit selle põhjuse või tähenduse avamiseks. (lk 248)