Koduloom

Caroline Morgan Clowes (1838-1904), "Lehmad sügisel", s.d.

Cecilia Beaux, "Mees kassiga" (1898)

Sophie Pir (1858–1936), "Prints ja kerjus", s.d.

Proosa

• Ilves on hästi kodustatav. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi... (lk 16)
  • Fred Jüssi, "Rebasetund", 1981

• Seersant Colon läks tagasi oma laua juurde, avas vargsi sahtli ja tõmbas välja raamatu, mille lugemine tal pooleli oli. Raamatu nimeks oli "Kooselu koduloomadega". Pealkiri oli teda algul pisut muretsema pannud - jutud ju käivad, missugused kummalised inimesed maal elavad -, aga selgus, et raamatus räägiti ainult sellest, kuidas veiste ja sigade ja lammastega toime tulla.

Nüüd murdis seersant Colon pead, kust leida raamat, mille abil loomad lugema õpetada.

• Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 20

• Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks hirmuks näivad olevat loomad.

Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "Lambad on ohtlikud?" pärin üllatunult.

"Jah, eriti oinad - nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud.

Asi kisub päris hulluks, kui jõuame kitsedeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda."

Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud eeslite peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. (lk 16)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• Aga juba bussiga koju sõites hakkasid mul peas tiirlema samad mõtted. Millest me rääkima hakkame? Mis siis, kui ta mind lihtsalt jõllitab, pea ripakil, terve päeva? Kas ma lähen närvi? Mis siis, kui ma ei saa aru, mida ta tahab? Ma olin kellegi eest hoolitsemises legendaarselt saamatu, meil polnud kodus enam toataimi ega koduloomi - pärast katastroofe hamstri, raagritsikate ja kuldkala Randolphiga. Ja kui tihti see tema jäiga olemisega ema kohal on? Mulle ei meeldinud mõte, et mul kogu aeg silma peal hoitakse. Pr Traynor paistis olevat naisterahvas, kelle pilgu all ka kõige vilunumad käed kohmakaiks muutuvad. (lk 34)
  • JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

• Koduloomad tulid meile päris mitu tuhat aastat hiljem, alles 2900–2700 e.m.a. Pulli oli puhtalt mesoliitiline ja seal tegeleti ainult loomajahiga.
• Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?

Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.

• Selle aja kohta, kui esimesed koduloomad siia saabusid, teame vähe. Meil on väga vähe tõendeid, ainult mõned üksikud luud. Esimesed koduloomad olid veis, lammas, kits ja siga. Nende siia jõudmine oli kindlasti midagi väga erilist. Arvan, et ka väga keerulist.

Selle üle on ka mujal Läänemere ümbruses arutletud, mida need vähesed tõendid ja neile järgnenud pikk ajaline paus näitab. Näib, et koduloomi püüti küll siia tuua ja nad siia ka jõudsid, aga asi ei läinud veel käima. Võib-olla oli põhjus meie põhjapoolses kliimavöötmes, sest siin on võrreldes nende päriskoduga kariloomi palju raskem elus hoida. On nad ju pärit hoopis erineva geograafia ja kliimaga Viljaka Poolkuu alalt.

• Küll aga saame kindlalt öelda, et alates hilispronksiajast – ehk siis kaks tuhat aastat pärast seda, kui esimesed koduloomad siia toodi – oli koduloomi siin juba hulgaliselt, ja et loomsetele produktidele toetuv majandus oli suuresti koduloomade kanda.
• Koeratüüpide paljususega alustasid juba roomlased. Meieni jõudsid erinevat tüüpi koerad pigem keskajal. Siis olid juba sülekoerad ja suured jahikoerad, kelle puhul võiks mõelda, et nad olid lemmikloomad. Kes oli lemmikloom, kes tööloom, eks see on jälle arutamise küsimus.

Keskajast on kindlasti ka muid eksootilisi loomi, keda on lemmikloomadena peetud. Need võisid olla mõned linnukesed või muud eksootilised loomad, kellest meil zooarheoloogias küll jälge ei ole, aga kirjalikud allikad neid mainivad.

• Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022