Kass

kodustatud kaslane

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom.

Jacopo Zucchi (1542-1596), seinamaal Villa Medicis Roomas
Frans Snyders (1579–1657), "Kassid sahvris kaklemas", s.d.
Marguerite Gérard (1761–1837), "Kassi eine", s.d.
Peder Severin Krøyer, "Tütarlaps kassiga mängimas" (1880)
Auguste Renoir, "Julie Manet (tütarlaps kassiga)" (1887)
Kawanabe Kyōsai, "Kass konna püüdmas" (u 1887)
Cecilia Beaux, "Sita ja Sarita" (1896)
Henriëtte Ronner-Knip, "Kass" (1897)
Jacqueline Marval, Les coquettes (1903)
Sophie Sperlich, "Kassipojad" (1906)
Minna Stocks, "Mädi oma lastega" (1913)
Gwen John, "Naine musta kassiga" (1920ndad)
Paul Klee, "Kass ja lind" (1928)
Louis William Wain, "Kass "gooti" stiilis" (1925/1939)
Gertrude des Clayes (1879-1949), "Naine kassiga", s.d.


Piibel

muuda
  • Neid hõbe-, kuld- ja puujumalaid ehivad nad riietega nagu inimesi. Need aga ei suuda ennast kaitsta tuhmumise ja koide vastu.
11 Olgugi nad riietatud purpurrüüsse, tuleb nende palgeilt pühkida templi tolmu, mida nende peal on paksult. /---/
19 Nendega on lugu nagu templi talaga: nende süda, nagu öeldakse, kõduneb. Maa järaskid närivad neid ja nende riideid, ilma et nad märkaksid.
20 Nende pale on mustunud templi suitsust.
21 Nende keha peale ja pähe lendavad nahkhiired, pääsukesed ja muud linnud. Kassidki istuvad sinna.
22 Sellest te mõistate, et need ei ole jumalad. Ärge kartke neid!

Proosa

muuda


  • Õhus oli pipart kindlasti ülemäära. Isegi Hertsoginna aevastas aeg-ajalt, ja mis puutub lapsesse, siis see aevastas ja karjus vaheldumisi hetkegi vaikimata. Kaks ainsat olevust köögis, kes ei aevastanud, olid köögitüdruk ja suur kass, kes istus leelõukal ja irvitas kõrvuni sui.
"Palun ütelge mulle," sõnas Alice natuke aralt, sest ta polnud päris kindel, kas on kombekas, et tema alustab kõnelust, "miks teie kass niimoodi irvitab?"
"Ta on irvikut tõugu, sellepärast," ütles Hertsoginna. "Põrsas!"
Viimase sõna põrutas ta nii ägedalt, et Alice lausa võpatas, kuid järgmisel hetkel sai ta aru, et see oli määratud imikule ja mitte talle, nii et ta võttis südame rindu ja jätkas:
"Ma ei teadnudki, et irvikud kassid alati irvitavad. Tõtt öelda ma ei teadnud, et kassid üldse oskavad irvitada."
"Nad oskavad seda kõik," ütles Hertsoginna, "ja suurem osa teeb seda."
"Mina ei tea ainsatki, kes seda teeks," lausus Alice üliviisakalt, ise rõõmus, et jutt on otsa lahti saanud.
"Sina ei tea pooli asju," ütles Hertsoginna, "see on kindel." (lk 48)
  • "Kui ta oleks suureks kasvanud," arutas Alice endamisi, "oleks temast tulnud hirmus inetu laps, aga ma arvan, et tast tuleb päris nägus siga." Ta hakkas mõttes tuttavaid lapsi vaagima, kes väga hästi sigadeks sobinuksid, ning ütles endale parajasti: "Kui ainult teaks, kuidas neid moondada …" kui ta pisut jahmus, nähes Irvikut Kassi istumas puuoksal kõigest mõni jard eemal.
Kass muudkui irvitas, kui ta Alice'it silmas. Alice'i meelest paistis kass olevat heatahtlik, aga ometi olid tal väga pikad küüned ja hiiglamapalju hambaid, mistõttu Alice tundis, et teda tuleb aupaklikult kohelda.
"Irvik Kiisu," alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt. "Näe, esialgu on ta sellega rahul," mõtles Alice ja jätkas: "Kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?"
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu —" vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.
"— kui ma ikka kuskile jõuan," lisas Alice seletuseks.
"Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." (lk 51-52)


  • Kass lasti sisse; see sarnanes küll rohkem külalise vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud keldrite ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis.


  • Mind ängistas unes üksindustunne, mul hakkas endast hale ja ma ärkasin, pisarad silmas. Panin põlema väikese tolmuse lambi laua kohal. Lamp näitas mulle mu vaesust — odavat tindipotti, paari raamatut, vanade ajalehtede pakki. Vasak külg oli valus diivanivedrust, südant ahistas hirm. Ma tundsin, et suren siiasamasse laua taha. Kole surmahirm tegi mind nii armetuks, et ma ägasin ja vaatasin ähmiga ringi, otsides abi ja kaitset surma vastu. Ja ma leidsingi abi. Kass, kelle ma kunagi väravast üles olin korjanud, näugatas tasakesi. Loom oli ärevil. Sekundi pärast istus ta juba ajalehtede virnal, vaatas mulle oma ümmarguste silmadega otsa ja küsis: mis juhtus? Lahja suitsukarva loom oli sellest eluliselt huvitatud, et midagi ei juhtuks. Tõepoolest, kes seda kassiniru söötma hakkab?
"See on neurasteenia," seletasin ma kassile. "See tõbi on mul kord juba küljes, areneb jõudsalt edasi ja paneb mu lõpuks nahka. Aga esialgu võib veel elada."


  • "Ei hulla, ei puutu kedagi, parandan priimust," ütles kass pahuralt, "ja pean oma kohuseks hoiatada, et kass on iidsest ajast puutumatu loom."
    • Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Tallinn: Perioodika, 1995, Europeia sari, nr 32, lk 287


  • Kass vaatab seltskonda, otsekui teeks jutt teda uniseks. (lk 16)
  • Kassi silmadest paistab müsteeriumi alkoovi valgustatud lukuauk. (lk 26)
  • Kassid lakuvad katusekivide tassidest kuu piima. (lk 32)
  • Kruvide kassipilk. (lk 49)
  • Kassil olid juba väiksest peast valged vurrud. (lk 52)


  • Kass oli nüüd murule hüpanud ja varitses justkui paigale naelutatult saaki. Ümmargused kuldsed silmad vilasid pimeduses ringi, lehtedest kostis liikumist. Peagi hoidis kass hammaste vahel väikest liikumatut lindu, ta limpsas naudiskledes surnukeha haavast jooksvat verd. Ta sulges silmad ning tundis igast sooja vere sõõmust täit mõnu. Ta oli oma küünised linnu südamesse torganud ning neid aeglaste, rütmiliste liigutustega kord Õrna lihasse surunud, kord haaret lõdvendanud, kuni tilluke süda löömise lõpetas. Ta sõi lindu kiirustamata, pesi end vahepeal, hõõrus oma ilusa karvase saba läikima. Nüüd tundis ta eneses headusepuhangut - käppade vahelt läbi jooksvale karihiirele ei pööranud ta erilist tähelepanugi ning mutile virutas käpaga, nii et see verise ninaga poolsurnult lebama jäi, kuid sellega asi ka piirdus. Ta silmitses looma põlglikult, ninasõõrmed kergelt võbelemas, kuid ei puudutanud teda rohkem. Kassis oli tärganud teist sorti nälg, ta tõstis pea ning näugus veel kord. Näugumine lõppes võimuka ja käreda kräunatusega. Kanala katusel ilmus nähtavale end kuuvalgusse kerra tõmmanud vana emane kass. Lühike juuniöö hakkas lõpule jõudma, tähed kahvatusid, õhus hõljus piima ja niiske muru lõhna, pooleldi metsa taha vajunud kuust oli veel alles vaid udusse hajunud tuhmroosa sirp, kui kass väsinuna, kuid võidukana rohukõrt närides Jacqueline'i tuppa lipsas, tüdruku voodisse puges ja tema väikeste kõhnade jalgade otsas endale sooja koha otsis. Ta nurrus nagu veekeedukann.
Mõni hetk hiljem lendas õhku püssirohukelder.


  • Laudalakast ronis redelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. Tasakaalu saavutamiseks udises saba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.
Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud taskurätt, siis oleks ta tingimata higi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist.
Kaevu lähedal suure vahtra all murul hüplesid läikivtumedad kuldnokad nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh!
Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes.
  • Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", Tallinn: Eesti Kirjastus, 1944, lk 11-12


  • Alles nädala pärast selgus mulle konsuli pideva tulistamise põhjus. Selleks olid kassid. Juudi linnaosas, nagu üldse kogu linnas, lasti kassidel piiramatult paljuneda. Ja neid oli sõna otseses mõttes sadu. Nad ei olnud kellegi omad ja keegi ei hoolitsenud nende eest, mistõttu nad olid suuremalt osalt lausa kohutavas seisukorras: vermeid täis, karv suurte tortidena välja langenud, liikmed rahhiidist kõverad. Kõik nad olid nii lahjad, et tuli imeks panna, kuidas neil üldse hing sees püsib. Konsul oli suur kassisõber, mida tõendasid ka tema kolm suurt ning hästi toidetud pärsia kassi. Kuid ta tundlik hing ei talunud näha, kuidas need nälgivad ja tõbedest vaevatud kaslased tema akna vastas mööda katuseharju ringi hiilivad.
"Ma ei suuda neid gõiki doita," seletas ta mulle. "Deen nad siis sellega õnnelikuks, et ma nad maha lasen. Neile on niiviisi barem, aga see deeb mu meele nii gurvaks."
Ta tegi tõesti väga vajalikku ja inimlikku tööd. Igaüks, kes neid kasse oleks näinud, arvaks sedasama. Sellepärast tuli mu õppetundides edaspidigi ette katkestusi, et konsul saaks akna juurde minna mõnd kassi õnnelikumatele jahimaadele saatma. Pärast püssipauku oli viimseks austusavalduseks lahkunule väike leinaseisak, siis nuuskas konsul häälekalt nina, ohkas traagiliselt, ja me sukeldusime taas prantsuse keele verbide rägastikku.


  • Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule...
    • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, Loomingu Raamatukogu 21–23, 2014, lk 16


  • Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!)


  • Kõuts oli lõpuks kuskilt välja hiilinud ja nühkis end vastu Valentini jalga, heitis siis selili ja seadis oma hallitriibulise vesti päikese kätte. Valentin pani sõrme ta peene musta nahaga kaetud talla keskele. See oli neil vana mäng, Kõuts sirutas sellisel puhul küüned hästi ettevaatlikult välja ja hoidis niiviisi Valentini sõrme nagu väikeses lõksus.


  • Ilves on hästi kodustatav. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi...
    • Fred Jüssi, "Rebasetund", Tallinn: Valgus, 1981, lk 16


  • Õues kräunusid kassid, nagu oleks märtsikuu. Või läks kasside ajaarvamine sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki.
    • Heljo Mänd, "Metsseanahk", Tallinn: Eesti Raamat, 1993, lk 299


  • Colette, meie kassikirjanik par excellence, kelle sulg on pühendanud sellele väärikale, viisakale olevusele mitusada lehekülge, ütles kunagi, et Pariis on kasside kontsentratsioonilaager. Ta ise tegi nii palju kui jõudis, et nende viletsust leevendada. Korteriaken Palais Royal’i aeda oli sageli lahti, et mõni kodutu võiks tulla paariks tunniks sooja ahju juurde magama. Kass ei küsi midagi, ta kannatab vaikselt, ja ta oskab "surra delikaatselt, kui see, mis ta on endale valinud, jääb kättesaamatuks".
    • Fanny de Sivers, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Tallinn: Gallus, 2020, lk 525


  • Aja jooksul läks šokk siiski üle ja valge Griša lasti välja, onu Tom aga viidi teise korpusesse, kus ta leidis endale kaitsja kassipoja näol, kellest ta enam ei lahkunud (mustavalgekirju kassipoeg), veel üks rõhutud rass, Ameerikas ei tohi olla hulkuvaid kassipoegi.


  • "Ma mõtlesin," sõnas Ipslore mõrult, "et kas siin maailmas on midagi, mis muudab elu elamisväärseks?"
Surm mõtles selle üle järele.
KASSID, ütles ta lõpuks, KASSID ON TOREDAD.
"Käi sa õige..."
PALJUD ON SAATNUD, sõnas Surm rahulikult.


  • Tiffany vaatas lakke. Laes rippus kass, hoides kõigi nelja käpaga kinni. Kass vaatas Tiffanyt Pilguga, selles oli võimatu eksida. Kass, kellel on saanud sinnamaani ja kes on endiselt sealmaal, võib isegi nõiaga tõtt vahtida ja võita.
    • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2011, lk 100


  • "Kassid ajavad karva," ütleb emme kohe, kui ma hakkan kassidest rääkima.
"Nad kraabivad tugitoolid ribadeks."
"Nad kasutavad iga võimalust, et jalga lasta."
"Nad kräunuvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinu voodis magada, aga see on keelatud."
"Nende liivakasti peab iga päev puhastama, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui kassipissi järele haisev diivan!"
Emme leiab kassidest ainult halbu külgi. Aga minu arust on kassidel ainult head küljed. Nad on pehmed ja armsad ja neile meeldib paitamine ja mängimine.
  • Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, Tallinn: Tänapäev, 2013, lk 21



  • Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad egiptlased võisid ju arvata, et must kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel nõiajahid. Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.
  • Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.



  • "Kas i g a kass võib kuningale otsa vaadata? Kas Michaeli kass võib?" päris Jane.
Mary Poppins tõstis pilgu. Tema sinised silmad vaatasid kassi rohelistesse silmadesse ja kass vaatas vastu.
Valitses vaikus.
"Iga kass," ütles Mary Poppins lõpuks. "Aga see kass rohkem kui ükski teine." (Lk 233)
  • [Kuningas:] "Ja kes oled sina, ma tahaksin teada, et julged Kuningaga niiviisi kõnelda?"
"Oh, lihtsalt kass," vastas Kass. "Neli käppa ja saba ja vurrud."
"Seda näen ma isegi," nähvas Kuningas. "See mind ei huvita, missugune sa välja näed. Mind huvitab, kui palju sa tead."
"Oh, kõike," vastas kass rahulikult, lakkudes ise sabaotsa.
"Mis!" pahvatas Kuningas vihaselt. "Sa igavene edev, ennast täis elukas! Mul on suur himu su pea maha lüüa!"
"Seda te võite," nõustus Kass, "kuid iga asi omal ajal."
"Tead kõike! Sa häbematu loom! Mitte ükski elav hing - isegi mitte mina - ei saa nii tark olla!"
"Välja arvatud ainult kassid," ütles Kass. "Kõik kassid, ma kinnitan, teavad kõike!" (Lk 243-244)
"Sind ja su rohelisi silmi küll! Parem vaata oma musta näkku ja pese see õhtusöögiks puhtaks!" Mary Poppins turtsatas. (Lk 258)

Luule

muuda

Sest ma kõnelen nüüd kass Jeoffryst.
Sest ta on Elava Jumala teener, kes teenib teda
kohusetundlikult iga päev.
Sest märgates Jumala hiilgust hommikukaares, teenib
ta teda omal kombel.
Sest ta teeb seda ringutades oma keha seitse korda
elegantse väledusega.
Sest ta hüppab siis kassinaerise järele, mis on Jumala
tasu tema palvete eest.
Sest ta veeretab seda mängeldes käppade all.


Mu kass, ära küünista mänguhoos,
kui mu armund rind on su ase!
Su silmis metall ja ahhaat on koos,
mul nendesse süüvida lase.


Kasside manöövrid, kasside manöövrid
kruusaaukudes lombistes.
Millised küll istuvad rahuröövlid
neis masinais kahelambistes?

Tasa, et endilgi võimatu kuulda,
pehmelt, ühtlaselt vappudes
nad hargnevad luhtadel igasse suunda,
ei takerdu kassitappudes.

Invasioon! Ja kräunu ja näugu
hoovid korraga täis!

  • Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 95


Nüüd ta rapleb, rumal tuvi.
Roitjal kassil kerkib huvi,
kaasatundvalt seisma jääb.

Lõkkab-lokkab ürgne suvi,
elulust ja eluhuvi.
Kass sööb õrnul hambul tuvi.
Möödujad ei kuule-näe.

  • Hando Runnel, "Liiga väikene mure", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 52


Naiivne kollane kass aastate tagant
meid vaatab Silmad laisad ja süütud
Soemüüridel kärbeste pirin püüridel
kuumavad pead Vihjed ja viited
Nii palju naerunäost lootust on läinud
meist mööda Kassid on mustad ja ende-
lised Keegi kõneleb kellestki mööda
Kõik teed on igaviku poole lookas

  • Ene Mihkelson, "* Naiivne kollane kass aastate tagant" kogust "Elujoonis" (1989)


Kassi nurinat ei kuula iial keegi,
ja kui kuulabki, siis välja sest ei teegi,
ja kui teebki, ei saa ikka miskit aru
- liiga kitsuke on inimese aru.

  • Joel Sang, "Kassi laul" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele", Vagabund, 1991, lk 12


Mina ütlesin oma Kassile
et ta on egotsentrik
ja et ta ei tunne kaasa ikestatud kassidele
põhjas lõunas jne.
...
Kass ütles,
et kui tema liigikaaslased-kaslased
eriti need, kes elavad teatavasti Kuu tagumisel küljel,
peaksid kannatama diskrimineerimise
ja lamppöidsuse
ja kroonilise gonorröa all
ning kellel ei ole lootustki
et keegi ferdinand neile nuusu-tubakit pakuks

siis ei kavatsevat tema sellest hoolimata
veel mingiks tsentrikuks hakata. Kuigi asi ju kurb
Tema tahaks lihtsalt edasi olla
minu Kass
ja mitte üks neist õnnetukestest
seal Kuu teisel küljel.
Nende nahas, jah, ei tahaks tema tõesti mitte olla

  • Enn Vetemaa, "NAD ÜTLEVAD, ENN..." kogus "Varasügise aiad" (1996), lk 13


Vanasõnad

muuda
  • Ega magajale kassile hiir suhu jookse.
  • Kass ja koer ei lepi iial kokku.
  • Kass paneb saba pandiks.
  • Kass sööb kaua hoituse, hiir sööb pikalt peetuse.
  • Kassi keeles 8 tõugu surmarohtu, koera keelel 9 tõugu ohtu.
  • Kassi pärast ei minda kalaranda ega saba loru pärast laadale.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda
  • Kaarina Helakisa, "Vähemalt miljon sinist kassi", tlk Sirje Ruutsoo, Tallinn: Eesti Raamat, 1983
  • Sōseki Natsume, "Mina olen kass", tlk Maret Nukke, Tallinn: Tänapäev, 2023
  • Hiro Arikawa, "Rändava kassi kroonikad", tlk Margit Juurikas, Tallinn: Tänapäev, 2019
  • Hiro Arikawa, "Kassid, kes valvavad meie üle", tlk Margit Juurikas, Tallinn: Tänapäev, 2022
  • Genki Kawamura, "Kui kassid maailmast kaoksid", tlk Margit Juurikas, Tallinn: Tänapäev, 2020
  • Sōsuke Natsukawa, "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid", tlk Maret Nukke, Tallinn: Varrak, 2022
  • Gottfried Keller, "Kassike Peegel", tlk August Sang, Tallinn: Eesti Raamat, 1982
  • Ernst Theodor Amadeus Hoffmann, "Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest", tlk Aino Toomaspoeg, Tallinn: Eesti Raamat, 1974
  • Rudyard Kipling, "Kass, kes kõndis omapead", tlk Auguste Pärn, Tallinn: Eesti Raamat, 1969

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel