Kaarina Helakisa

Soome kirjanik ja tõlkija

Kaarina Helakisa (22. juuni 1946, Helsingi - 20. aprill 1998, Helsinki) oli geniaalne Soome kirjanik ja tõlkija.

Kaarina Helakisa, 1970.

"Vähemalt miljon sinist kassi"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Kaarina Helakisa, "Vähemalt miljon sinist kassi", tlk Sirje Ruutsoo, 1983.


  • Samuel pani silmad kinni ja flööt võbises, ning siis see viis tuli.
Läbipaistev nagu tsellofaanpaber, särav kui inglistina ja pisut pöörane — selline oli viis, mis lendas flöödi huulikult ja jäi õhku hõljuma nagu teekonnal peatunud võluvaip. (lk 6)
  • Sellesse loosse ei või täiskasvanuid küll segada, seda arvas Samuel kohe. Isegi mitte ema, kes ometi sai paljudest asjadest peaaegu niisamuti aru nagu lapsed. (lk 7)
  • Samuel nõustus alandlikult. Ta polnud kunagi varem vaimudega kõnelnud ega teadnud, kas nad on ohtlikud. Ta arvas, et neisse peab austusega suhtuma. (lk 9)
  • "Päris tore," kiitis Samuel. "Sa pead hästi viisi. Aga nõiduda sa ei oska, või oskad?"
"Öised rändlinnud leiavad õige suuna tähistaeva järgi," lausus Ariel. "Äralend sõltub ilmast." (lk 10)
  • "Mina oskan nõiduda, Samuel, kui sina oskad kujutleda...."
Ariel rääkis nüüd tumeda kähiseva häälega. Ta peaaegu surises heameelest, et sai olla salapärane.
"Ma oskan küll kujutleda," lausus Samuel. "Kas sa... kas sa saaksid nõiduda kasvõi... ühe sinise kassi."
"Kujutle, Samuel, kujutle... Tead: kujutlus on õudselt maru tegevus, ja kujutledes, tujutsedes juba luuleratsu kappab... Tähte napsab, jälle kapsab — polegi see ainult lõbu. Oh, puhkamata kappab hobu..." (lk 11)
  • Arieli hääl on muutunud valgeks, ei, hõbehalliks, see suriseb pehmelt ja ajab une peale... Tundub, et see kostab ühtaegu lae alt ja põrandalt ja kõrva tagant. Hääl on vaikne, aga ometi on seda kogu tuba täis. (lk 11)
  • Äkki proua Jalkanen seisatas. Ta hingas sügavalt sisse, nõnda et ninast kostis tasane vile, sulges silmad ja luges kiiresti neljateistkümneni. Ta nägi - jah, mida ta ometi nägi! Proua hämmeldus oli sõnulseletamatu. Samas tulvas talle meelde kõiksuguseid mälupilte: üks vilistav ameeriklasest tuttav, vene soolakurgid, vana lööklaul pealkirjaga "Lazzarella", üks karupükste kudumise õpetus, munapirukas ning üks nime muutnud maaämmaemand; raske öelda, kust kõik need mälupildid just nimelt sel hetkel välja ilmusid, milliseid tundmatuid radu pidi teadsid nad tuisata ja tormata vaese proua Jalkase arbuusikujulisse pähe, et hakata seal nõnda hoogsalt polkat vihtuma, nagu tantsiti ennevanasti talupojapulmades, kui neiud kandsid veel pikki patse ja pillimeestel olid nobedad näpud.
Proua oli jõudnud juba neljateistkümneni lugeda, aga viirastus püsis kangekaelselt paigal. Või kas see üldse oligi viirastus? Samas meenus meie prouale, et ta oli unustanud osta soolaheeringaid, mis tema mehele väga maitsesid; ja talle meenus, et astrid maksavad turul viis marka kimp, ja talle tuli meelde tädi Eedla, kes oli talle omal ajal õpetanud lõbusa salmi: "Kui kirp on purenud sind, siis alati meenuta mind", aga teda pole praegu ju üldse kirp hammustanud, oh ei... Aga viirastus ei mõtlegi veel kaduda, kuigi proua Jalkanen hõõrub silmi ja raputab pead, nõnda et lillekübara pojengid ja floksid lehvivad.
Proua Jalkasel ei jää muud üle kui oma silmi uskuda.
Võta või jäta, septembrikuu õhtupoolikul kell 14.40 seisab Mäe tänaval "Magusa Sarve" kohviku ja parukatöökoja lähedal eresinine kass. (lk 15)
  • Kass istus suure sõiduauto ja kaarja kangialuse vahel, isegi kassi vari oli sinine. Ta vurrud värisesid ja silmad — oh, need silmad! — hõõgusid tänavakuristiku hämaruses, just nagu oleks kassile pähe keeratud kaks väikest sinist taskulambipirni.
Ja milline kasukas kassil oli! See oli pehme, kohev ja sinine. Mitte udu- ega suitsusinine, vaid erksinine, nagu on taevas palmide kohal lõunameresaarte piltpostkaardil. Kass oli sinine nagu koolivihiku kaaned. Ja ta sätendas! (lk 16)
  • Ega seda vist keegi peale minu ei näe, mõtles proua Jalkanen. Oi-oi! Kas mu silmad on haigeks jäänud? Või olen ma korraga hulluks läinud?
See mõte ehmatas prouat nõnda, et ta nuuksatas. Ta kujutles, kuidas ta peaks arsti juurde uurimisele minema, ja siis tooksid tuttavad talle haigevoodi juurde lilli ja lausuksid Armas Jalkasele: "Kurb lugu, kurb lugu, aga elu on kord selline." Armas Jalkasel oli õhtuti kombeks pildilotot mängida või ristsõnu lahendada. Ta oli väike kahvatu hea mees. Ametilt oli ta trükiladuja.
Maila Jalkanen otsustas: ma ei räägi sellest kellelegi ühtki sõna. Katsun unustada. Lähen ostan toidupoest Armasele paar soolaheeringat. (lk 16)
  • Õlakas neiu Elisabet Tirkkonen jalutas mõttessevajunult piki Mäe tänavat mereranna poole. Ta mõtles tühja-tähja: et horoskoope ei saa enam tänapäeval uskuda nii nagu varem, et pesupäevad on nagu pärlid päevade reas. Heade silmadega neiu Tirkkosel olid jalas pruunid madala kontsaga kingad ja ta käis kergelt vaaruva pardikõnnakuga, mis tema kogule ei sobinud. (lk 16)
  • On raske kirjeldada neiu Tirkkose tundeid: muidugi ta armastas kasse. Teisest küljest häbenes ta seda, sest temaealisi naisi tembeldatakse väga kergesti vanapiigadeks, eriti kui nad kohvi ja kasse armastavad. Peale selle neiu Tirkkonen tõele au andes natuke kadestas kasse. Temagi oleks meelsasti tahtnud olla pisike ja pehme. (lk 17)
  • Elisabet Tirkkonen polnud selline inimene, kellele meeldivad uued hämmastavad olukorrad, sest siis tuleb kiiresti otsuseid ja järeldusi teha. (lk 17)
  • Elisabet Tirkkonen oli jälle niisama segaduses nagu nädal tagasi, kui autokaupmees oli tahtnud teda esimest korda suudelda. Jälle oli ta kuidagi rööpast välja löödud. (lk 17)
  • Ja veel... Neiu laksas käega otsaette. Püha taevas! Kes teab, missugune ärajooksnud haruldus see kass võib olla, tema eest makstakse äkki kenakest leiutasugi.
Et ma ka varem selle peale ei mõelnud.
Ma võtan kassi kinni. Leiutasu kui väike hakatus kodu rajamisel ei teeks sugugi paha. Võin isegi autokaupmeest üllatada, ütlen: "Valdemar, mul on hoiuraamatus arvel nii ja nii palju. Võime kasvõi uued aknakardinad osta." Jah, nii ma ütlen.
Valdemar — kui haruldane nimi tänapäeval. (lk 18)
  • "Kiss," ütles neiu mesimagusalt, nagu oleks ta äsja "Magusa Sarve" kohvikus ära söönud roosa suhkruga ülepuistatud vahukoorekoogi. (lk 18)
  • Neiu hakkas peaaegu kükakil loomale lähemale hiilima ning naeratas laia suuga, nõnda et suured kumerad hambad, mis olid nagu pärlmutterlakiga kaetud küüned, läigatasid päikese käes. Kass vaatas teda ükskõikselt. "Noh, kiisukene?" Neiu nihutas end edasi. Pidi liikuma vaid sentimeeterhaaval. Ta teadis, et kassid on uhked, kaunid ja õrnatundelised loomad. Talle meenusid lilleliste külgedega portselankassid, mis seisid tema noorusaegade väikeses mereäärses linnas meremeeste majade aknalaual, ikka kaks tükki kõrvuti. Kui mees oli merel, siis keerati kassid aknast välja vaatama, ja enamasti oligi mees merel. Kord kukkus ühe meremehe kass keset ööd põrandale kildudeks. Järgmisel hommikul sai tema naine Anelma teate, et ta mees on Jüüti väinas uppunud. (lk 18)
  • "Ma olen tüdinud sellest hallusest," ütles Anna Tuul ja tõmbas jalga Ilmari Tuule sokid. Ta sidus rätiku pähe nõnda, et juukseid näha ei jäänud, ja tegi kuklale sõlme. Nüüd nägi ta välja päris pesunaise moodi. Seejärel hakkas ta "Marseljeesi" vilistama.
"Ah et hallusest," imestas Ilmari Tuul ja vaatas roheliseks värvitud korvtoole, kaltsuvaipu, Samueli joonistusi seinal ja fotosuurendusi, mis ta ise oli kleebiga seina külge kinnitanud, nii et tapeeti ei paistnud rohkem kui mõned ebakorrapärased ristkülikud. Anna Tuul osutas köögi suunas, tõmbas raamaturiiulist ajalehtede virnast paki alumisi lehti ja läks plastkottidega esiku ning vahekoridori kaudu kööki. Plastkotid olid nii rasked, et Anna pidi kõndima, õlad längus.
Anna laotas ajalehed põrandale, Samuel ja Ilmari läksid talle järele ning jäid köögiuksele vaatama, käed rippu. Anna vilistas kogu aeg, alustas aina uut viisi, ja näost oli näha, et ta plaanitseb midagi erilist. Ilmari küsis, kas siin majas kavatsetakse täna süüa või mitte. "Võtke külmutuskapist midagi ja tehke võileibu või minge ostke "Magusast Sarvest" kapsapirukat," ütles Anna, tõstes kottidest välja värvipurke, tärpentini, pintsleid, liivapaberit ja plastkotte, kus olid tuhmvalgete jäätükkide sarnased soodakuubikud. Ta kraapis prooviks liivapaberiga nõudekuivatuskapi nurka ja seadis värvipurke ritta. (lk 20)
  • Ilmari ja Samuel astusid keset kööki ajalehtede peale, ja Ilmari hakkas seistes ühest vanast lehenumbrist lugema artiklit fotovõistluse kohta. Samuel luges neljakäpukil teaduslikku artiklit, kus oli juttu udukogudest ja mustadest aukudest. Ilmari tuli ta kõrvale seisma ja nad lugesid, pea alaspidi. Jutt oli Samueli meelest huvitav ja ta ütles seda, Anna Tuul jättis värvid sinnapaika ja tuli samuti lugema.
"Mustade aukude olemasolu leiab kinnitust," luges Samuel. "Mustad augud on surnud tähed, mis on kahanenud väikesteks punktideks. Nad koosnevad äärmiselt tihedast mateeriast." Ilmari jätkas: "Kui must auk satub mõne tähe lähedusse, siis imeb ta tähest endasse ainet, mis jääb musta augu ümber tugeva pöörisena keerlema."
"Mõtelge ometi! Maakera või päikese suurune taevakeha tõmbub kokku nii väikeseks, et on pisem kui nööpnõela pea. Ja kaalub ikkagi sama palju kui päike," imestas Anna.
"Imelik jah," lausus Samuel. Anna tõusis püsti, laskis kraanist pesukaussi vett ja pani soodakuubikud sinna sisse. "Selline must kera läheb kasvõi kivist läbi. Niisama hõlpsasti, justkui oleks kivi seest hõre nagu näiteks lumi," ütles Anna. "Kuidas ta saab nii raske olla?" küsis Samuel. Ilmari raputas pead. Anna põlvitas kraanikapi ees ja avas purgikaasi. Vahepeal hõõrus ta liivapaberiga prügiämbrikapi ust.
Samuel kujutles nööpnõelapea suurust musta kuuli, kuhu oleks kokku surutud kõik, mis maakeral leidub. Kui labakinnastega lund pigistada, siis tiheneb suur kamalutäis samuti väikeseks kõvaks mütsakuks. See must kosmosekuul oleks aga veel tuhat miljonit korda tihedam. Niisugust oli raske ette kujutada. Ja kui selline kuul oleks veel siin minu peos! Ma pillaksin selle maha ja ta kihutaks läbi majakorruste... Küll see Kaera-proua neljandalt korruselt ehmataks, kui vitamiinistki väiksem must kuul tormaks läbi tema köögilae ja edasi läbi põranda, surtsudes lennul nagu kuum vana-aasta tina, mida veeämbrisse valatakse... Proua Kaer hõõruks silmi, põrnitseks köögipörändasse tekkinud auku... ja jätkaks latikarookimist, samal ajal tormaks hirmus must hernes juba läbi Tissaripere köögi ja Tissarite noorim laps hakkaks kisama, sest hernes on tema tinasõduri rinnast läbi läinud; aga hernes tormab edasi teisele ja esimesele korrusele...
"Kosmoses on musta augu ümber paarikilomeetrise läbimõõduga ala, kus tuntud loodusseadused ei kehti," luges Ilmari aeglaselt.
"Mis seal siis sünnib?" küsis Anna. "Kas asjad hõljuvad seal, nagu juhtub? Või suurenevad ja kahanevad või muudavad värvi just nagu muinasjuttudes, või kuidas? On seal hobuste ja kasside riigid?" (lk 20-22)
  • Anna Tuul pani värvipurkide kaaned ajalehe peale nõnda, et värvised pooled jäid ülespoole. Ta segas värve puupulkadega ja takseeris toone,, pea viltu. Kaantelt valgus ajalehele eri värvi tilku, Samuel kastis sõrmeotsad sinna sisse, ikka iga sõrme külge ise värv, ja proovis värviste näppudega ajaleheservale täppe teha.
"Punktualism," ütles ema ja osutas värvise pulgaga Samueli maalile. "Nüüd viime toolid siit ära ja üldse koristame natuke — heldeke küll, kuidas asjad on siin pilla-palla; koristame ära, nii et ma saan värvima hakata. Tuuleisand võib aidata, ja siis on tuuleisand ja tuulepoeg nõnda kenad ja lähevad siit ära."
"Ja tuuleemand hakkab tuulama." (lk 22)
  • Nad kandsid köögist välja toolid ja leivaröstija ja nõuderesti ja saiakorvid ja soolatoosid ja pajalapid ja igasugused muud lahtised asjad, ja Samuel pidi tühjendama maitseainete riiuli. Oli siin alles tegemist! Ta luges maitseainete nimetusi, mis kõlasid nagu muinasjutus: iisop, tüümian, muskaat, majoraan, mägimünt ja harakputk, till ja basiilik, rosmariin, salvei, kurkum ja köömned. (lk 22)
  • "Kui mina teeksin fotosid nii, nagu sina värvid, niisamuti tagurpidi, siis ei elataks ma end fotograafina küll iialgi ära," lausus Ilmari Tuul ja vaatas naist, kes keeries köögis nagu tuulispask.
Anna Tuule kohta tuleb kahtlemata seda öelda, et ta oli kontoritöös väga täpne, ei unustanud kunagi midagi ega ajanud midagi segi. Aga kodus ei teinud ta kunagi kõike korralikult ja unustas alalõpmata midagi.
Anna Tuul vaatas Ilmarile otsa ja ütles: "Sul on õigus, aga mina ei teeni ju maalrina leiba." (lk 22)
  • Ilmari Tuul tegi vannitoas mardikate, liblikate ja lehepõrnikate pilte, mis ta suvel oli võtnud. Ta lehitses putukaraamatut ja hüüdis vahetevahel Samuelile kõva häälega putukate nimetusi. "Tüvesikk!" hüüdis ta. "Kalmumardikas. Jahumardikas. Nahksikk. Muskussikk. Õiesikk. Suur tammesikk. Jaa-jaa. Või nii on siis lood. Sääriksääsk. Okkalainelane. Kuusekoorekärsakas. Mis sa kostad. Harilik leektiib. Tuhm kääbusürask — see olen ju nagu mina. Tuhm kääbusürask." (lk 22-23)
  • "Nii, Samuel, ole ettevaatlik! Kujutlus on meelitaja, metsik ja vaba olend, aga sinu kujutluse ohjad on su enda käes. Kujutlus tormab tuhatnelja ümber maakera kiiremini, kui sa arvatagi oskad... ja kujutluste kaupmehed on valvel. Hoia kindlalt oma kujutluse ohje, Samuel Tuul, ja näita ise talle kätte suund ja tee!" (lk 32)