Sirje Kiin

Sirje Kiin (Sirje Ruutsoo; sündinud 23. augustil 1949 Viljandis) on eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik ja tõlkija.

Artiklid

• Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris.
  • Sirje Kiin, "Mälust ja eesti asjast", Sirp, 26. mai 2000

• Kõige kiiremini tuleks kättesaadavaks teha eesti teadus- ja kultuuriajakirjad. Praegune seis on nutune: näiteks humanitaarteaduse ajakirjadest on Internetis loetavad vaid Trames ja Mäetagused, aga eesti vanimal kirjandusajakirjal Looming pole internetis isegi mitte sisukorda, arhiivist, uute numbrite sisust ja otsinguvõimalusest rääkimata. Vikerkaare ja Akadeemia toimetajad kurdavad, et polevat piisavalt raha võimeka arvutineiu palkamiseks. Vaid ühe eesti ajakirja aastatellimuse hind näiteks USAsse ulatub praegu ligi 1500 kroonini. See on absurdne hind olukorras, kus eesti kultuuri huvilisi on maailmas niigi vähe.
• Eriti terav on teaduskeele probleem eesti humanitaarteadustes, kus seni on arvesse läinud ainult või peamiselt ingliskeelsetes kvaliteetajakirjades ilmunu ja selle tsiteeritavus. See motiveerib eesti teadlasi avaldama oma töid peamiselt inglise, mitte eesti keeles. Siin peitub oht, et eesti keel mandub köögikeeleks.
• Kui 20 aastat tagasi sunniti Joel Sanga kaitsma väitekirja eesti keele eitusest vene keeles, siis täna avaldatakse Hasso Krullile survet, et ta kirjutaks oma väitekirja eesti usundist inglise keeles. Inglise või vene keeles võivad need uurimused olemas olla, aga eesti keeles peavad nad olema.
• Jah, tõsi, üht-teist on tasapisi pisikese raha eest või vahel lausa entusiasmist ära tehtud, mis on hea, kuid tavatarbija seisukohalt on põhihäda, et veebis leiduv eesti kultuuriaines on ebapiisav ja killustatud, tegijate seisukohalt on aga probleemiks vähe raha – vähe tegijaid. Kokkuvõttes: puudub suur riiklik visioon, korralik süsteemne eesti teadus- ja kultuuriveebi tervikkava. Kui olemasolevad või loodavad andmebaasid omavahel ei ühildu, pole ristviidetega seostatud, siis on oht, et need võivadki jääda surnud ladudeks, tõusmata aktiivsesse kultuurisuhtlusse, muutumata tsiteeritavaks.
• Estica tõhus toimimine eeldab teatud järeleandmisi neile ülirangetele autoriõiguste nõuetele, mis praegu kehtivad näiteks USAs ja kogu ingliskeelses teadus- ja kultuuriajakirjanduses ning mida ameeriklased ka meile praegu kipuvad peale suruma. Ent miks ei võiks just Eesti olla maailmas esimene, kes läheb teadlikult üle totaalselt avatud kultuuri- ja teadussuhtlusele, olles valmis selleks loovutama autoriõigused teatud kokkulepitud ajaperioodi järel ja väärilise autoritasu eest ühise hüvangu nimel ühiskasutusse. Tänases vaimuilmas, eriti teaduses ja kultuuris on ju nagunii tsiteeritavus ja üldine kättesaadavus üha suurem pluss. Jah, see tähendaks kirjastajaile tulude kahanemisohtu, ent seegi vastuseis oleks üleminekuperioodil ületatav näiteks kompensatsioonitasu süsteemiga. Ega Skype'i tasuta helistamine ei meeldi täna ka suurtele telefonikompaniidele, aga mis tulema peab, tuleb nagunii.
• Kui meid on praegu nii vähe ja rahvastik kahaneb jätkuvalt, on Eesti ainus kultuurilise ellujäämise võimalus totaalne avatus.
• Tänases infoühiskonnas kehtib karm ellujäämisreegel: kui sind pole Internetis, pole sind olemas. Tegelik elu on veelgi karmim: kui mõned tekstid või ka andmebaasid on küll Internetti üles riputatud, kuid asuvad eraldi siin nurgas ja seal nurgas, pole omavahel märksõnade ja heade otsingumootoritega mõtestatult sidustatud, siis pole tavakasutaja jaoks neid ka sama hästi kui olemas.
  • Sirje Kiin, "Estica – võrguvärav maailma", Sirp, 09.02.2007

• Minus on viimastel aastatel süvenenud valus veendumus, et mitte ainult minu erakond, vaid Eesti erakonnad tervikuna ei teeni enam üldse neid demokraatlikke väärtusi, mida me 20 aastat tagasi endale eesmärgiks seadsime. Erakondadest on saanud parteid selle sõna kõige halvemas poliittehnoloogilises tähenduses. Erakonnad on suletud, korporatiivsed, et mitte öelda korruptiivsed organisatsioonid, kus teabe vaba liikumine toimub tihtilugu ainult üht toru pidi – siis, kui seda suvatsetakse kallata kord nädalas või harvemini ülalt alla. Poliitilised otsused valmivad teadmata kohas teadmata kelle poolt, neile ei eelne mingeid sisulisi arutelusid ei erakonnas ega ühiskonnas. Otsuste tegemise käigust ei anta kellelegi aru.
• Mis on üldse erakonna mõte? See on inimeste ühendus, kellel on ühised poliitilised vaated ja kes kanaliseerivad selle huvi ühises poliitilises tegevuses. Demokraatliku erakonna toimimine eeldab kõiges just vastupidist – teabe ja aktiivsuse toimet alt üles, aga mitte ülalt alla. Ideaalne erakond on demokraatlik organisatsioon, kus iga liige tunneb, et sisulised otsused sõltuvad temast, et otsused tehakse ühisarutelude käigus ja siis tegutsetakse koos nende täidesaatmise nimel. Ma ei ole sellist demokraatlikku osalustunnet tundnud juba mitu aastat.
• Vigu tehakse ikka, aga kui nende avalikuks tulekul ei suudeta üldse neid tunnistada, kui ei osata avalikkuse ees vabandada, kui mingi hinna eest ei taheta vastutada, kui ministrina ei astuta tagasi isegi mitte siis, kui ministri valdkonnas on toimunud Eesti riiki otseselt kahjustavad, lausa kriminaalsed teod, kui ennast tagatipuks õigustatakse mitteteadmisega, siis ei suuda ma erakonna lihtliikmena seda süüd enam taluda. Mul on sügavalt häbi kanda koos oma erakonnaga valitsusvastutust, mida tunduvad juhtivat justkui ühiskondlikult kurdid sotsiopaadid - ei mingit empaatiat ega kaastunnet, ei süütunnet ega vastutusvõimet.
• Mulle aitab. Astun parteistunud erakonnast välja, sest see ei ole enam ammu demokraatlik ega avatud. Astun selle sammu avalikult just sellepärast, et protestida tänaste erakonnajuhtide suletud ja salastatud korporatiivse poliittehnoloogia vastu. Selliste parteide ja sellise valimisviisiga, kus poliitikud üldse ei vastuta oma valijate ees, ei saa ega tohi me enam jätkata.
• Soovin tegutseda sellises organisatsioonis, kus nii mind kui kõiki teisi liikmeid võetakse kuulda, kus meist endist sõltub, mis edasi saab, mida me teeme ja otsustame. Selliseid uusi demokraatlikke ühendusi on Eestis õnneks juba palju teisigi. Just avatud väikestes vabakondades näen Eesti kodanikuühiskonna tulevikulootust, sest neis on veel võimalik alustada puhtalt lehelt, õppides ja hoidudes vanade erakondade vanadest ja uutest vigadest.
• Soovin eesti kirjandusteadlasena, et me naaseksime oma uute poliitiliste pürgimuste sihte seades oluliste põhiväärtuste juurde, mis on kirjas Eesti põhiseaduses: kaitsta ja arendada Eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Meid ei ole liiga palju. Igaüks meist on väärt ärakuulamist ja sisulist osalemist. Ma ei saa seetõttu kuidagi olla nõus küünilise hoiakuga, et ega meil "puhtukesi pole ega tule". On ikka küll, mina tunnen Eestis väga palju ausaid ja tegusaid inimesi.
• Igaüks meist, nii erakondlased kui vabakondlased, juhid ja juhitavad, valijad kui valitavad peaksime tegema kõik endast sõltuva, et taastada usaldus Eesti poliitilises elus. Usaldus on ühiskonna õhk, selleta lämbume kõik. Esimene samm selleks on valimisseaduse muutmine nii, et poliitik sõltuks valijaist, mitte hämarast parteimängust. Eesti rahvas väärib usaldust: ta peab saama taas usaldada neid, keda ta on valinud.
  • Sirje Kiin, "Lahkumiskiri erakonnale", Postimees, 8. juuni 2012

Intervjuud

• Tegelikult pole ma Eestist kunagi lahkunud, olen lihtsalt kahe kodu inimene. 1990. aastatel sõitsin Tallinna ja Turu vahet, kuna mu kadunud abikaasa töötas juristina Turus. Nüüd sõidan Eesti ja Ameerika vahet, sest mu tänane abikaasa töötab Ameerika ülikoolis professorina. Eesti on ja jääb mu koduks.
• Kogu maailm on tänapäeval minu meelest üks suur küla. Kus sa füüsiliselt mingil ajahetkel viibid, pole nii väga tähtis, vaimselt saad ikka tegeleda eesti kultuuriga, kui sa seda soovid.

1990. aastate algul Turus elades ja töötades tundsin end palju rohkem Eestist äralõigatuna, sest siis polnud internetti, ei saanud kuulata Eesti raadiot, lugeda Eesti lehti. Faksid tulid vaevaliselt läbi, näen praegugi vahel unes, kuidas faksimasin löriseb ja löriseb, aga faks ei lähe läbi, sest side on nii kehv. Kus su keha viibib, sel pole suurt tähtsust, tähtis on see, kus su vaim on.

• Igatsen poega, ema ja sõpru, kuigi räägin nendega tihti Skype'is. Igatsen eesti keeles vadistavaid koolilapsi. Igatsen metsa ja merd, sest Lõuna-Dakota on kontinentaalse kliimaga preeria, kus iga puu on istutatud ja ookean on nii ida kui ka lääne suunas umbes 2500 km kaugusel. Igatsen musta leiba ja kohupiima. Eestisse tulles söön esimestel päevadel alati musta leiba ja joon keefirit.

Igatsen Eesti raamatupoode, sest raamatute tellimine üle ookeani on hirmkallis. Eesti raamatupoes lähen pööraseks, ostan kümnete kaupa raamatuid kokku ja saadan pakiga Ameerika koju. Abikaasa arvab, et mu eesmärk on kõik eesti raamatud üle ookeani saata.

• Mida aasta edasi, seda rohkem hakkas mind häirima valguse puudus. Teine probleem on inimeste suhtlemisviis: tõre kliima ja tõredavõitu inimesed. Võiksime olla sõbralikumad. Ameeriklastelt võiksime näiteks õppida tänukultuuri, soomlastelt telefonikultuuri.
• Eesti ajakirjanduses on mind alati häirinud väliskorrespondentide vähesus või puudus. Maailma kipume nägema ainult ühe väikse mätta otsast, kuigi aastatega on asi paranenud. Siiski, on mõned head väliskorrespondendid, Neeme Raud teeb New Yorgis head tööd. Brüsselis on vahelduva eduga olnud häid, aga ka kehvi korrespondente, ent seda on liiga vähe. Kas tahame või mitte, me oleme seotud väga paljude riikidega. Ei tohiks marineeruda ainult omas mahlas. Mis toimub teiste riikide poliitikas, saab veel napilt lugeda, aga millised ideed liiguvad teiste maade ühiskonnas ja kultuurielus, mis toimub ameerika teatris, hispaania luules või prantsuse muusikas, saab väga harva eesti keeles lugeda.
• Probleemi näen selles, et Eesti on nii väike ja juba seetõttu korporatiivne, siin on kõik kõigiga seotud. Loomulikult tekib nii väikses ühiskonnas sumbumise oht, see on väiksuse tõttu vist lausa paratamatu. Me ei saa end vägisi mitmemiljoniliseks rahvaks paisutada, kuigi sündivus on paranemas. Arvan, et see on iga väikese ühiskonna probleem.
• Arvan, et pikas perspektiivis on euro Eestile kasulik, kui just maailmamajanduses midagi lausa katastroofilist ei juhtu. Mulle meeldivad väga Eesti rahad, nad on armsad. Jätan nendega juba nüüd hüvasti, sest sel aastal ma ilmselt tagasi ei tule. Mul on alles esimesed 1992. aasta rahavahetusel saadud sedelid. Mäletan, et esimeste kroonide eest ostsin kõik 20. juuni ajalehed. Nüüd Eestist lahkudes kavatsen oma viimaste kroonide eest samuti osta kõik selle päeva ajalehed. Ehkki oma raha on armas, usun siiski, et liitumine globaalsema rahandussüsteemiga on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt õige otsus.
• Järgmiseks tahaksin anda välja Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetuse, mis vältas aastast 1958 peaaegu Underi surmani 1980. aastal ja sisaldab kummaltki poolt umbes 300 kirja. Miks just see kirjavahetus? Sest see sisaldab mõlema luuletaja intiimse, vaimse tuuma: põlvkond noorem kirjandusteadlane provotseerib Underit tõlkima paljusid maailma tippluuletajaid, ärgitab teda avama oma vaateid luulele, kunstile, usule, elule. Kirjavahetuse käigus saab Underi õpilasest tema õpetaja. See kirjavahetus avab mõlema loovisiku vaimse maailma hästi vahetult ja lähedalt, seda pingestab mehe ja naise vaheline suhtlemine, noorema ja vanema põlvkonna vahekord, lisaks veel pagulasdraama.
• [Underi-monograafiast:] Teadsin, et kirjutan selle elulooraamatu teistmoodi, kui Eestis on kombeks olnud. Olin ses mõttes valmis. Aga et meedia tähelepanu võiks keskenduda ainult paarile reale ligi 900-leheküljelises teoses, seda ei oodanud, säärane väiklus oli pettumus. Oleks ju võimatu kirjutada eesti esimese erootilise luuletaja elulugu ilma vastavaid taustu avamata. Olen põhimõtteliselt seda meelt, et inimene on tähtis, mitte ainult tekst. Ja Under oli väga elus inimene.
• [40 kirjast:] Pidasin päevikut, kuhu kirjutasin, et vaimne ummikseis, venestamise surve on niivõrd väljakannatamatu, et midagi peab tegema. Et enam hullemaks minna ei saa. Ega me ei lootnud, et kiri avaldatakse. Aga me soovisime, et kiri tekitab vähemalt võimudega mingi dialoogi. Et lõpetataks koolilaste peksmine, et vähemalt haridust oleks võimalik saada edasi eesti keeles.

Aga seda ei osanud me oodata, kuidas see kiri läks nagu lumepall rahva hulka. See oli fantastiline, kuidas rahvas kirja omaks võttis. Nii paljud kirjutasid kirja ümber, paljundasid, levitasid ja said selle eest ka karistada. "40 kiri" muutus sisuliselt eesti rahva ühiskirjaks. Mulle pakuti kord seda kirja taksos 25 rubla eest müüa. Nüüd kirjutavad ajaloolased, et "40 kiri" tõesti pidurdas venestamisprotsessi.

• Minu vaimne iseseisvumine toimus 1982. aastal, kui mind pärast pikka karistamisprotsessi Keele ja Kirjanduse peatoimetaja asetäitja kohalt lahti lasti.

Perele oli see muidugi algul raske, sest ka mu mees lasti Teaduste Akadeemiast lahti ning äkki polnud meil mingit sissetulekut. Olid tõesti mõned aineliselt kitsad aastad, kui müüsime pudeleid, raamatuid ja Soome sõpradelt saadud ajakirju, et saada leivaraha. Olin seitse aastat nn töötu dissident. Abikaasa võeti siiski lõpuks läbi hammaste raamatukokku tööle. Mesinikust onu Oskar aitas ka pisut.

Oma nimega ei saanud aastaid midagi avaldada, võtsin appi mitmed pseudonüümid. Mäletan, kuidas Rein Ristlaan helistas raevunult EKP Keskkomiteest Loomingu toimetajale Kalle Kurele, et kas see Jüri Kiis on Sirje Kiin, kas sa oled jälle seda neetud Kiini avaldanud.

• Kartsin oma abikaasa elu ja tervise pärast, sest kohe pärast "40 kirja" lugu hakkas Vene sõjavägi teda jahtima. Teadupärast võis Vene sõjaväes juhtuda mida tahes. Lisaks seisis Lilleküla jaama juures meie kodu lähedal pidevalt KGB auto. Meie poeg kasvas üles KGB luuremängudega. See muutus igapäevaseks. Mäletan pilti, kuidas sokkides mees kargas talvel läbi akna välja ja silkas läbi lumise aia, põgenedes teda jälitava vene ohvitseri eest.
• Vabaduse lootus oli olemas kogu aeg, ehkki ei osanud arvata, et see sünnib nii äkki. Mu ema lootis ikka, et tema silmad näeksid veel sinimustvalget lippu vabalt lehvimas.
• Vabadus on valus asi. See tähendab, et pead kogu aeg ise valima ja ise vastutama. See on raske töö, see pole paljudele kuigi lihtne. Minu kadunud abikaasa Juhan Kristjan Talve oli üks neist idealistidest, kes arvas, et kui Eesti saab vabaks, on kohe kõik korras. Kuigi alles siis sai tegelikult alata Augeiase tallide puhastamine.
• Veel kord, mulle pole tähtis, kus mu füüsiline keha asub. Mulle on tähtis, et mu raamatud ja pildid on minuga, et minuga on inimene, keda ma armastan.
• Lõuna-Dakotas meeldib mulle valgus ja avarus. Seal on isegi talvel üheksa tundi päikest. Hästi pikad kuumad suved ja hästi külmad tõelised lapsepõlvetalved. Hanged akendeni. Ja jäälilled akendel.

Mulle meeldib ameeriklaste sõbralikkus ja avatus, nende tugev kodanikuühiskond, nende igapäevane heategevus. Viie aasta jooksul pole mul seal olnud ühtki negatiivset kogemust.

• Abikaasa on kirglik golfimängija, tihti käin temaga kaasas. Mulle see kepiga löömine suurt ei meeldi, aga ilus on kõndida rohelisel maastikul. Nii et jälgin mängu, tunnen reegleid ja võib ju olla, et hakkan ühel päeval ka ise mängima.
  • Sirje Kiin, intervjuu: Jaanus Kulli, "Kirjanik Sirje Kiin: "Vabadus on valus asi: pead kogu aeg ise valima ja ise vastutama."", Õhtuleht, 25. september 2010

• Marie Under on selles mõttes erakordne nähtus, et tema mõju eesti luulele ja meelele kestis läbi kogu 20. sajandi ja kestab praegugi. Pärast Underi surma on antud välja 12 tõlkekogu eri keeltes ja ka Eestis korduvalt suuri köiteid. Under on muutnud meie luulekeelt, riime ja rütme, isegi tavakeelt, tihti me ei teadvustagi seda. Underi luule on muutnud meie kujundlikku mõtlemist. Tegin paar aastat tagasi kirjanike liidu listis küsitluse ja mitmed autorid vastasid, et nad on tajunud eelkõige Underi üldist mõju oma poeetilisele mõtlemisele. Underi mõju algab juba Siurust ja arbujatest. Isegi kui sina ei loe täna Underit, läbi teiste luuletajate filtri ulatub Underi mõju meieni ikkagi. Under on muutunud meie ühisteadvuse osaks, ka nende jaoks, kes pole ammu luuleraamatut kätte võtnud. Olen sügavalt veendunud, et Under on olnud 20. sajandi mõjuvõimsaim eesti luuletaja. See ei tähenda, et ta peaks tingimata olema sinu või minu lemmikluuletaja.
• Idee andis mulle 1987 Underi-uurija Erna Siirak, kes tundis, et tema elu hakkab lõppema, kuid Endel Sõgel teda Rootsi arhiivide juurde ei lasknud. Monograafia käsikirja paraku temast ei jäänud, nii pidin 20 aastat tagasi alustama algusest, materjali kogumisest. 1992 tegime Peep Puksiga Tallinnfilmis tunnise dokumentaalfilmi "Lauluga ristit". Lindistasime Toilas, Kassaris ja Stockholmis mitukümmend tundi kaduvaid mälestusi. 1990ndate algul tegin mitmeid katseid pääseda ligi Stockholmis Eesti Instituudis asunud Underi-Adsoni arhiivile, kuid need ebaõnnestusid, sest võttis oma aja, enne kui kodueestlasi usaldama hakati. Alles 1996 õnnestus Rutt Hinrikusel (kuuldavasti Vana Tallinna likööri abil) tuua Underi arhiiv lõpuks Tartusse. Siis sai selgeks, et see ongi underiana süda.
• Neli aastat töötasin parlamendis, see oli nagu tuletõrje, mingit uurimistööd ei saanud selle kõrval teha.
• Jah, mind huvitasid eeskätt Underi luule allikad ja tema tähendus, s.t Underi elu ja loomingu ning luule ja lugeja vahelised seosed. Olen läbi analüüsinud ligi 2000 tema kohta ilmunud kirjutist eesmärgiga teada saada, millest lähtuvalt on tema luulet hinnatud ja kuidas on Underi mõistmine ajas muutunud. Kasutan siin lugemishorisontide mõistet. Põnev oli avastada, kuidas Underi müüt tekkis ja paisus, kes selle õieti lõid. Samuti jälgin, kuidas ta ise ennast luuletajana nägi, milline oli tema minapilt ja identiteet, kuidas ta reageeris ajas muutuvale vastuvõtule, mida arvestas ja mida mitte. Olen veendunud, et elu lõpul puudus Underil täielik arusaam oma müütilise rolli suurusest- eeskätt eraldatuse tõttu Eestisse jäänud lugejaist.
• Mu sügav veendumus on, et Tuglas oli Marie Underi elu suur armastus. Kuigi see palanguline suhe kestis vähem kui aasta ning lõppes lõpetamatusega, murdis see kõik tema lapseliku siiruse, mis on Underi esimestes luuletustes, ja andis valu randa jõudmise heli. Tekkis "Õnnevarjutuses" väljenduv õnne ja valu kaksikhääl. Underi idee, et täius on lõpetamatus, saab alguse Tuglasele pühendatud armastusluulest ja jääb kestma kuni hilisluule "Uneretkeni". Underi sisemine vedru oli kirjanduspaavst Tuglase nõudlik, provotseeriv väljakutse. Tuglase "Sonettide" arvustuses oli ju diletandi-etteheide ning "passiivse juhuluuletaja" vihje leidus isegi veel 1933. aasta kirjutises. Under tajus, et tema õnn ei peitu mitte armastuses, vaid ta leiab selle loomingulises töös. Temasse jäi pidev vajadus tõestada nii Tuglasele kui iseendale, et ta on tõeline luuletaja, mitte diletant või asjaarmastaja. Siit lähtus Underi luuletajaks tahtmise ja olemise sisejõud.
• Adson pakkus talle hoolitsust, toetust, usku tema andesse, pakkus kõike, mida üks hoolitsev abikaasa ja armastaja saab anda. Aga Adson vaatas talle algusest peale alt üles. Tuglas oli see, kellele Under vaatas alt üles. Sina, Täius, ütles ta ikkagi ainult Tuglasele.
• Adsoni kirjadest Underile peegeldub vastu üsna tujuka Printsessi hoiak, sestap oletan, et Under ei tahtnud end sellisena näidata. See minapilt ei pruukinud talle meeldida. Under oli Adsoni-abielus hoolitsuse vastuvõtja, mitte andja. See oli algusest peale ebavõrdne suhe, mida rõhutasid ka Printsessi ja Paaži nimed. Adson oli pigem hoolitsev teener kui võrdne partner. [---] Aga muidu käis kogu pere tants ikka Underi ümber. Kui Under kirjutas, ei tohtinud teised trepiastmeid nagistada.
• Iga suure ande õnnestumise taga on just lähedaste eriline hool. Underi toeks olid lisaks mehele veel õde, tütred, ema, isa. Kogu perekond austas väga Underi annet ja vaimset tööd, aga kogu see suur leibkond elas valdavalt ka poetessi sissetulekuist. Underi preemia rahadest ja honoraridest toideti seitsmesuine pere ja ehitati Rahumäele maja. Tütred olid aastate kaupa tööta, isa ja ema vanad, varasurnud venna laps nende ülalpidamisel.
• Siuru salongis tiirles Underi ümber ju mitmeid mehi, Under oli toonases Eesti kultuuris päikesesüsteemi keskpunkt. Aga küsigem: miks ta valis just Adsoni? Arvan, et kui Adson poleks nii visa ja osav armastaja olnud, poleks talle ka võimalust antud. Adsonist sai kultuuriinimene alles Underi salongis. Under kujundas Adsoni, tema oli päikesenaine, keda Vilde "Tabamata imes" Eva Marlandina kujutab. Under inspireeris ka Adsoni looma...
• Under oli aastaid voodihaige, aga Adson käis veel üleval ja vaatas haigla uksel, keda sisse lasta ja keda mitte. Kõige traagilisemad on nende elu lõpuaastad, kui nad kujutlesid, et nemad palatis on ainsana vabas maailmas ja kõik külastajad tulevad okupeeritud tsoonist: kuidas teid s i i a üldse lasti, kas teil s e a l süüa ka on jne. See on pagulasdraama. Pärast Adsoni surma Underi paranoia kadus. Seda ei maksa üle tähtsustada. Underi mõju Adsonile oli palju suurem läbi nende pika elu.

Underi elu lõpus muutus haigla pühapaigaks. Need, keda vastu võeti, olid pühitsetud eestlased, ja neied, keda ei võetud, justkui kahtlased punased. Näiteks Johannes Semperit või August Sanga ei võtnud Under-Adson vastu. Kui me jälgime kogu nende pikka elu, siis näeme, et ühiseid suhtumisi kujundasid pigem Underi hoiakud.

• See oli jah suur üllatus, et Under oli emana õige karm, ehk kompenseerimaks iseenda vallatut noorust. Heddal oli Pallase kunstikoolis armulugu Hando Mugastoga, aga emale millegipärast see vahekord ei meeldinud. Tütar süüdistas päevikus ema suhte rikkumises. Hedda jäigi ema perekonda sisuliselt teenijaks, tema eneseteostus jäi olemata - ei loonud ta perekonda ega leidnud end ka kunstnikuna, kuigi lõpetas Pallase. Ka Dagmar polnud õnnelik, kuigi abiellus 1942 endast noorema sakslasest pastori Hermann Stockiga. Underi kirjad tütardele on päris ebamugav lugemine. Neis pole seda emalikku soojust, mida on näiteks küllaga väimehele kirjutatud kirjades. Tütar saab kuulda vaid manitsusi, et ta ikka pastoraati korralikult küüriks ja mehe eest paremini hoolitseks.

Televiisor ega kino Underile ei meeldinud. Alles siis, kui ema oli juba püsiravihaiglas, julges 70aastane tütar televiisori majja tuua. Isegi kohvikukultuur muutus lõpuks Adsoni ja Underi jaoks kerge elu sümboliks. Oma pitseri vajutas ka majanduslik kitsikus, nad pidid ju kuuekümnestena paguluses oma elu nullist alustama.

• Underil oli nõukogude võimu ees kolm rasket "süüd". Ta avaldas saksa ajal kogus "Mureliku suuga" ja "Ammukaare" albumites küüditamist ja Talvesõda käsitlevaid, n-ö nõukogudevastaseid luuletusi. Tema väimees oli Hitleri armee sõdur, ja kolmandaks muidugi abikaasa Adsoni töö saksa-aegses ajakirjanduses. Nad olid ju küüditamishirmu kogenud, öösiti mitmete tuttavate pool maganud. Neil tuli põgeneda. Paremal juhul oleks Underit tabanud Tuglase saatus, aga tõenäolisemalt arreteerimine.
• Mind üllatas, kui lähedased olid Under ja Adson 1920ndate algul Johannes Vares-Barbarusele, kes oli toona Underi ihuarst. Vares saatis neile kommunistlikke tervitusi ja üritas värvata Adsonit ühe puna-ajakirja toimetajaks. Koos suvitati Pärnus, Barbarus ööbis Tallinnas käies Underi kodus. Pärast 1924. aasta mässukatset muutus vahekord järsult. Tarapitalik pahempoolitsemine lõpeb nagu noaga lõigatult. Hiljem olid nad lähedased hoopis Pätsi ringkonnale, kuuludes 1930. aastate establishment'i.
• Teine raamat tuleb Underi Euroopa-reisidest, selles on armsad, intiimsed tütardele saadetud piltpostkaardid ja essee Underi reisidest. Need kaardid mõjutasid mind oluliselt. Under kirjutab tütardele reisidel ostetud asjadest, kuid kus on need kübarad ja kleidid praegu? Aga tema luule on alles! See pani mõtlema, mis on elus oluline, mis ajalik. Vabanemisjärgne asjade armastus, mis siin lahti läks, jättis mind puutumata just selle äratundmise pärast. Mis on pikas perspektiivis tähtis: kas asjad või vaim?
• Ma ei ela paguluses, elan abikaasa juures, kes töötab USAs. Elasin 1990ndail Soomes ja praegu Ameerikas. Lihtsalt sõit on nüüd kallim. Ma olin 1990ndate algul Soomes Eesti asjade suhtes palju rohkem kotis kui nüüd Ameerikas, sest siis polnud ju internetti. Tõsi, ema ja poega ei saa kallistada nii tihti, kui tahaks. Vaimses mõttes saan kõike jälgida, Skype võimaldab otsest suhtlemist. Mitu kuud aastast olen Eestis, nii et ei saa öelda, et oleksin siit päriselt ära läinud.
• Underil ei olnud naissõpru, tema sõbrad olid ikka mehed. Säärast vaimset intensiivsust ja soojust, nagu oli Underil kirjavahetuses Laikmaa, Tuglase, Hermann Stocki, Ants Orase, Ivar Ivaski, Paul Reetsiga, pole ühelegi naisele saadetud kirjas.
  • Sirje Kiin, intervjuu: Kalev Kesküla, "Siuru Printsessi tegelik elu", Eesti Ekspress, 21.12.2009

"Marie Under"

Sirje Kiin, "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt". Uurimuslik biograafia. Tallinn, Tänapäev, 2009.

• Siinne uurimus käsitleb eraelulist tausta, luuletaja sõprus- ja armastuslugusid küll esmakordselt ja võimalikult avameelselt, kuid ikka silmas pidades põhimõtet, kuivõrd on need lood ja seigad seotud tema isiku vaimse kujunemise ja loomingulise minaga. [---] seda kõike on vältimatult vaja teada, kui tahame paremini mõista Maire Underi luule sünnitausta ja luuletaja kirjandusliku kujunemise lugu. (lk 21)
• Pärast "Sonette" polnud eesti kirjandus enam endine. (lk 218)

Tema kohta

• Kiin kuulutab, et "Sonetid" on autori enesetunde otsene peegeldus, ning jagab tolle Eesti vahest kuulsaima luulekogu tekstid selle järgi, missugusest mehest on nad inspireeritud. Enamik jutustab Kiini ettekujutuse järgi Adsoniga seotud tunnetest, mõningad on inspireeritud Tuglasest – üleüldse kirjeldavat "Sonetid" Underi keerukaid erootilisi suhteid. Seda on raske pidada millekski muuks kui vulgaarseks tõlgendamiseks, et mitte öelda luule labastamiseks. Selliste väidete taustal pole luule midagi enamat kui intiimpäeviku lisand, värsistatud emotsioonid, elatud elu ilutsev kirjeldus. Luulet ei käsitleta enam mitte luulena, kunstina, vaid millegi sekundaarsena elu suhtes.
• Kiini tõeline huvi on siiski eluloolised üksikasjad. Ehk siis kõik see, millega üldiselt tegeleb tänapäevane seltskonnaajakirjandus ja selle laiendused nn elulooraamatute näol, mida tõelisest biograafiakirjutusest lahutavat vahemaad tuleb mõõta seitsmepenikoormasaabastega. Kiini vaimne hoiak on seltskonnaajakirjaniku oma.
• Viimaks, ma ei taha selle kõigega öelda, et Kiin teeb valesti. Veel kord: kõike, mida teatakse, on võimalik avaldada. Selle järele, mida Kiin teeb, on usutavasti kõvasti nõudmist, ja loogiliselt peaks siinnegi kirjutis raamatu läbimüügile omalt poolt kaasa aitama. Muide, kuuldavasti olevat Rasmus Merivoo paar aastat tagasi veebirekordeid löönud film "Tulnukas" tublisti suurendanud koolilaste huvi Underi loomingu vastu, sest tolle filmi laulus n…s Under oblikate vahel. Oblikatest ei tea Kiin midagi, küll aga avaldab meile kuu aja täpsusega, missuguse mehega oli Under oma sel või teisel eluetapil intiimses läbikäimises. Last but not least – kas oleks miski selline võimalik mõne teise suure eesti luuletaja, näiteks Betti Alveri puhul? Mida teeks Sirje Kiin näiteks Heiti Talviku intiimpäevikuga, kui midagi säärast peaks olemas olema ja tema kätte sattuma?
  • Vilja Kiisler, "Kuidas Under Adsonit magatas", Sirp, 07.01.2010

• Sirje Kiini valgustav vabadussammas eesti luule vaaremale tegi südame soojaks, ehkki vahel ka silmad kirjuks, ning erialaline uhkustunne tõstis pead. Vaid vähesed valitud mõistavad, kui hõlmav ja ränk protsess on ühe põhjapaneva monograafia kirjutamine, võrreldav vahest epopöaga romaanižanris.
• Kui paar viimast aastakümmet põdes eesti kirjandusteadus teooriate palavikku, siis praeguseks on organism moehaigused enam-vähem lõiminud ja taastusravi käimas. Sirje Kiini pikaajalise uurimuse tulemus on ses mõttes hästi ajastatud, kuna näitab taas eeskätt vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu. Et hiljuti vallandus üldine eluloolaviin ja meedia juba ammu kolletab, moodustab samuti suhestava konteksti, kuigi siin on tegu (võib-olla ehk pisut kahjustava) kokkusattumusega.
• Sirje Kiin on kindlasti rohkem eluline kui poeetikakeskne käsitleja (vahel mõni soe "hällilaul" – kui tohib öelda, et naiselikult – ju natuke ui(n)utab), ent seda teavitavam oli mul tema eepost kuulda võtta – omaenese võlgade varuks.
• Kuid minu kontseptuaalne koondumispunkt kipub tihti isikupäraseks, miska ma ei sunni seda kellelegi peale. Sirjelind näib seesugust käsitlust sellegipoolest mõneti usaldavat, mille eest talle kollegiaalne tänu.
• Meeldiv, kui sul on usin ja hoolas vanem õde, kes harib müüti me ühisest vanaemast. Sirje Kiini magnus opus sisendab moraali: nii juhtus modernismi ajal, tüvitekstide maal. Praegu ei ole teps märgata, et midagi selletaolist võiks veel kunagi korduda – on see hääks või pahaks?
  • Arne Merilai, "Biobibliograaf põline rikas", Sirp, 07.01.2010