Kirjavahetus

ProosaRedigeeri


  • Nad hakkasid kuuldud hääle suunas minema ja leidsid varsti Muhvi ühe põõsa alt istumast. Ta põsed olid pisaratest märjad ning tal oli terve näputäis kirju käes.
"Mis sa siin ometi teed?" küsis Sammalhabe kaastundlikult.
Muhv hakkas uuesti nuuksuma.
"Ma olen nii üksik," luksus ta. "Ma lugesin kirju. Ma ei olnud ju oma viimaseid kirju veel üldse lugenud."
"Ah sina oled üksik!" sai Kingpool vihaseks. "Aga kes siis meie Sammalhabemega oleme? Kas me pole mitte juhuslikult sinu seltsimehed ja sõbrad, või kuidas? Ise sa ronisid siia üksindusse, mitte keegi pole sind sundinud!"
"Palun vabandust," ütles Muhv ja püüdis rõõmsamat nägu teha. "Te olete muidugi mu sõbrad, enesestki mõista. Ma rääkisin rumalusi, ma olen lihtsalt nii väga oma kirjade mõju all."
"Mis sa küll oled seal kokku kirjutanud, et see sind nii rööpast välja võib viia!" vangutas Sammalhabe pead.
"Eks kuulake ise," ohkas Muhv. "Siis te ehk mõistate mind paremini!"
Ta võttis esimese ettejuhtuva kirja ja hakkas seda valjusti lugema.
"Kallis Muhv!" luges ta. "Mu vaene väike! Kindlasti ei aima Sa, kui õnnetu ma olen neid ridu Sinu poole teele saates. Ma olen nii üksik, nii kohutavalt üksik siin suure maakera peal. Mul pole suruda kellegi kätt. Sa ju tead, kallis Muhv, et mul pole ainsatki sõpra..."
Kuid kaugemale ta ei jõudnudki. Ta hääl murdus ja pisarad hakkasid ohjeldamatult voolama.
"Mispärast sa nende kirjadega ennast niiviisi kurvastad!" ohkas Sammalhabe. "Mis mõte sellel on?"
"Ei olegi mõtet," nuttis Muhv. "Ma olen lihtsalt harjunud niisuguseid kirju saatma ja saama."
"Selle tobeda harjumuse me harjutame sul igatahes nagu naksti küljest ära, ütles Kingpool rangelt. "Ei mingeid kirju enam! Aga kui sa just päris ilma kirjutamiseta olla ei saa, siis kirjuta luuletusi, palun väga. Neid võid sa näiteks õhtuti lõkke juures ette kanda. Ma usun, et ka Sammalhabe kuulab luuletusi täitsa hea meelega."
"Mulle meeldivad eriti loodusluuletused," ütles Sammalhabe.
Muhvi pisarad olid nüüd korrapealt nagu käega pühitud.
"Ma tänan teid, sõbrad!" hüüdis ta säravi silmi. "Nüüdsest peale ei kirjuta ma endale enam ainsatki kirja, tõsijutt. Ma hakkan luuletajaks, nii tõesti kui mu nimi on Muhv ja mitte Labakinnas! Ning ma kirjutan luuletusi, mis on täis magusat kurbust ja valu!"
"Mina eelistaksin siiski magusat kooki koos magusa kakaoga," ütles Sammalhabe. "Kõigepealt tuleb ikka kass vanainimesele ära viia, küll pärast võib siis Muhv luuletada nii palju kui süda kutsub." (lk 80-81)


  • Meeletu kirjavahetus käis terve nädal otsa, kulmineerudes tema ettepanekuga kohtuda pühapäeva õhtul ja minu järelemõtlematult antud eufoorilise nõusolekuga. Mõnikord, kui me kõik klõbistame arvutite taga, vaatan ma kontoris ringi ja mõtlen, kas keegi meist üldse tööd ka teeb.
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien, 1998, lk 35


  • 2012. aastal võitis mononäidendite võistluse Tõnu Õnnepalu "Vennas" (Eesti Draamateater, 2014, lav Aleksander Eelmaa), kirjutatud kahe Hiiumaa venna autentse kirjavahetuse põhjal. Üks Ameerikas ja teine Kõrgessaares, peeti mitu aastakümmet kirja teel sidet — Ameerikast Hiiumaale saadetud kirjad sattusid Tõnu Õnnepalu kätte. Hiiu keelt tundva kirjaniku käes kõnelevad nad muu hulgas ka kui hämmastav tunnismärk sellest, kuidas keele enda poeesial on oma lugu rääkida. (lk 76)
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88