Suvi (Luts)

Oskar Lutsu romaan

"Suvi" on Oskar Lutsu romaan, "Kevadele" järgnevaid sündmusi kirjeldav teos suuresti kattuva tegelaskonnaga. Romaan ilmus 1918-1919, sellest on 2019. aasta seisuga ilmunud vähemalt 10 kordustrükki.

Tsitaadid väljaandest: Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk.

I osaRedigeeri

  • "Sind teretan ma, kodumaa päike!" ütleb ta. "Siin, kodumaal paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!"
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema; sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.
"See on üleüldse üks segane värk," pomiseb ta tasa enese-ette ja sammub edasi. Õieti ei lähe talle niihästi päike kui kodumaa ühes oma õrnade õitega suuremat korda, aga nii on ta raamatust lugenud hüüdvat neid, kes võõrsilt koju tulevad; ülbe komme oleks nüüd seda tegemata jätta, mida teised ees teinud. (lk 11)
  • [Joosep:] "Üleüldse, nagu ma näen ja ennemaltki olen tähele pannud, seisab kodumaa põlluasjanduse ja karjakasvatuse peaviga sisteemi puuduses. Siin, kodumaal, ollakse väga visa vastu võtma uuendusi ja sisteemi."
"Mis asi see on, see... nagu sa ütlesid... sitsteen või...?"
"Sisteem, sisteem. Mina ütlen: sisteem. Sisteem on — kord." (lk 14)
  • "Jaa," vastab Toots märgatava irooniaga, "pole midagi teha. See on see mitmeaastase hoolsa teenistuse palk. Töötad, töötad ja jooksed ümber nagu narr ja ühel heal päeval on sul ishias jalas ja siis pole muud, kui lase sellesama haige jalaga kodu poole ja võta vannisid. Nii on asjad. Pole midagi teha. Jaa, maksetakse ju tõesti, see on õigus, aga siiski..." (lk 25)
  • Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi... Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik! (lk 26)
  • Aga "võim" on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab „võim“ juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua. (lk 27)
  • Siis järsku võtab punapea ometi uue jutuaine.
"Issias," ütleb ta tasa enese-ette. "Sa ütlesid enne, et sul on issias jalas. Kas sa ei võiks mulle ütelda, mis on issias?"
"Ishias!“ parandab Toots karmilt, kusjuures ta oma parema jalaga naljakaid nõksakuid hakkab tegema. "Ishias, aga mitte issias!“
"Hea küll: ishias. Mis on ishias?"
"Ishias? Kas sa tõesti ei tea, mis on ishias?"
"Ei ole kunagi kuulnud niisugust tõbe."
"Ishias on niisugune haigus," seletab Toots, "mida ainult rikkad ja haritud inimesed põevad. Teie siin, maal, võite mureta olla, teile ta külge ei hakka." (lk 31)
  • "Pähe ka lööb!“ hüüab kuulaja. "Mis ta siis teeb?“
"Siis," ütleb Toots paljutähendavalt, "siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti peas. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuva isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal enda! aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb, Sa tahtsid teada, mis ta t e e b." (lk 32)
  • Apteeker nõjatub leti najale, võtab oma suure palja kolu käte vahele, vaatab haigele otse silma, naeratab pisut ja ütleb: "Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil asjata raha raisata." (lk 36)
  • Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. Tema punane nina, mis esiti ainult punasena näis, omandab korraga kõik vikerkaare värvihelgid: Kiir paneb tähele, kuidas pisikesed higitilgad sel haruldasel ninal aknast paistva päikese käes pärlite kombel sätendavad. Toots krimpsutab nägu, pühib suu taskurätikuga kuivaks ja vaatab küsivalt naeratades apteekri poole.
"Noh?" küsib apteeker. "Eks ole parem?"
"Jaa," venitab tõbine. "Nagu parem on. Aga lubage küsida, härrа apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?"
"Punsli eli," kordab apteeker. "Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me annamе, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida; tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse." (lk 37)
  • Seejuures pilgutab paljaspea Tootsile kavalasti silma, liigutab oma halle vurre ja astub riiuli juurde, kus ta purgi endist rohtu ääreni täis kallab. Kiir jälgib seda toimetust imestades ja tuleb otsusele, et apteegi tilgad õige mitmesugused on; ainult kaks tilka lubas ta kallata, ometi sai purk ääreni täis. Siis vaatleb punapea veel apteekri suurt paljast pead ning leiab selle nähtuse üsna loomuliku olevat: kui lõpmata palju rohunimesid peab see pea eneses mahutama, mis ime, кui see leegion ladinakeelseid sõnu juuksed pealaelt välja on tõrjunud. Ühtlasi tõmbab ta endale tubli kopsutäie apteegilõhna sisse, arvates, et see tervisele väga kasulik on. Vahepeal teeb apteeker sõrmega pea kohal tubli plaksu ja võtab oma kaks troppi ilma suhkruveeta sisse. Tootsi suu venib laiale, headsoovivale ja heakskiitvale naerule. (lk 39)
  • "Võtku mind Madis," ütleb ta, "kui mul aimugi oleks, mis see nööpsaabastatud konks minuga täna tahab teha. Hommiku tahtis mind kõigepealt ära tappa ja jootis mulle hirmsat kihvti sisse, mis mind kõik selle õndsa hommikupoole koledal kombel aevastama — ei, mitte aevastama!— õigus, haigutama ajas. Õnneks sain apteekri käest õigel ajal vastukihvti, nii, et... noojah, nii et eluvaim veel sisse jäi. Noojah, hõkk, see oli hommiku, aga mis ta minuga praegu mõtleb teha, seda ei tea ma koguniste. Seda peab tema enda käest küsima." (lk 44)
  • Veel mõninga küsimise ja kostmise peale valgub kogu seltskond veskipoisi tuppa, kus Toots järsku kosuma hakkab ja korraga nõuab, et ta ära kaalutaks. See tema soov täidetakse jalamaid, kusjuures selgub, et kaalutava keharaskus punkt neli puuda ja kolmteistkümmend naela välja teeb.
"Nüüd," ütleb ta Kiirele, "mine sina kaalu peale, siis panen mina viis ja pool naela teisele poole; küll sa näed, et kumbki pool alla ei tõmma." (lk 47)
  • Siis hakkab Kiire näolt endine kaval naeratus kaduma, ta hallid värvita silmad vaatavad peaaegu kohkunult kaaslaste poole, ja kui ta korra seina juurest laua juurde tuleb, siis on tal imelik viltu käik nagu koeral.
"Ei," ütleb ta viimaks, „mul ei ole rahast ega millestki kahju, aga ma kardan hirmsasti, et ma niisuguseks jäängi, nagu ma praegu olen."
"Kudas?" küsivad koolivennad imestades. "Missugune raha? Missuguseks sa kardad jääda?"
"Vaadake," seletab Kiir kogeldes ja toetab end uuesti seina najale, "vaadake, minu pea käib ringi. Mina olen vist purjus. Mina ei kannata seda... seda... mis ta ongi... õlut. Minu pea... Kui ma nüüd niisuguseks jäängi, mis siis saab?" (lk 50)
  • Aga kevadöö ilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga... tont teab... (lk 53)
  • Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse. Peaks katsuma.
Toots läheb kaevule, tõmbab pangetäie vett raketele, joob suurte sõõmudega üle pange serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõrist alla läheb. Silmapilguks tekib tas suur soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks on mõte: "kudas hobused võivad". Peale seda kuulatab ta rääku ja ütleb mõttes: "Kõik tühi lõugamine! Maga, juudas, kui on magamise aeg, ära kraaksu! Ja ime," lisab ta sealsamas mõttes juurde, "et tal kõri haigeks ei jää." (lk 54)
  • "Ah, minge ikka," arvab Teele, "Ülesoo ei ole sugugi nii veike koht."
"Ja, aga selle koha peal on palju võlga," ütleb Kiir, peaga kahetsevat liigutust tehes.
Selle tähenduse pärast oleks Toots valmis Kiire eluküünalt niikaua puhuma, kuni see lõplikult kustuks. Ja seda võiks ta teha hoopis rahulikult, ilma mingi sisemise võitluseta, umbes samuti, nagu ta hommikul kohvi joob. Kuid Teele juuresolek ei luba tarvitada ühtki teravamat surveabinõu laimaja vastu. Toots tammub ühelt jalalt teisele, astub Kiirele, otsekui kogemata, konnasilmale, pomiseb korra "pardon!" ja paneb paberossi põlema.
"Võlad ei tähenda midagi," ütleb Teele pärast mõningat vaikust. "Võlad maksetakse pikkamisi ära, sest kui koht hästi korda seatakse, hakkab ta ka rohkem kasu tooma. Eks ole tõsi, härra Toots?"
"Igatahes," vastab Toots. "Ja kui jutt põllupidamisesse puutub, siis ei maksaks neil isikutel üleüldse vahele rääkida, kes omal eluajal muud pole näinud kui käärisid ja triikrauda." (lk 67)
"Kelle ma võtsin, kelle ma võtsin... Nagu mul ei tea kui palju oleks valida olnud. Vaadaku Tootsi-isand ikke mehele enne otsa ja rehkendagu välja, kellele niisugust käsna õige vaja on, nagu mina. Printsessinnad ja Suuremaa mõisahärra tütred mind ka nagu hästi ikke ei tahtnud, või nii... põlastasid nagu selle teise silma pärast... Mis mul siis veel muud üle jäi, kui pidin oma südame ajalehe-paberi sisse mässima, kaenla alla võtma ja Saare Mari jalgade ette maha panema." (lk 85)
  • "Ei, peris tõesti... Ei, mis ma'nd tühja ikke ehmatasin, aga nii... tont seda teab, justkui koolis oleks jälle olnd. Ma nägin teda roojast, seda Julk-Jüri, uneski tihti, kui Venemaal olin. Tihtipeale oli justkui katekismuse tund ja alati oli see põrguhäda, et ma ühtegi ülesantud salmi et teadnud. Küll mõtlesin välja kõiksugu konksusid ja peitsin end teiste selja taha ja tegin enese veikseks ja... aga ta leidis mu alati üles ja oli mul kannul nagu luupainaja." (lk 91)
  • Korraga jääb punapea vait ja neelab mitu korda järjestikku: kirikusse ilmub Raja peretütar, aeglaselt altari poole sammudes. Mitmed kirikulised vaatavad noorele neiule järele ja müksavad üksteist küünarnukkidega, nagu tahaksid nad ütelda, et nüüd see on tulnud, keda oodati. Toots arvab siidriide kahinat kuulvat ja vaatab Imelikule küsivalt otsa; koolisõber vastab vaevalt märgatava pealiigutusega. (lk 93)
  • [Köster:] Väiksed ja rammetud olite siis, kui teid eluteele saatsin, tugevatena ja elujõulistena tulite mind vaatama, mind, oma vana kooliõpetajat, kelle pea vaheajal on halliks läinud ja kelle elupäikene alla hakkab vajuma. Ma tänan teid südamest, et te ei unustanud oma usuõpetajat, kes teile küll vahel võib-olla valjum oli kui tarvis, kes teile aga siiski ainult head soovis ja teist õigeid ja ausaid inimesi püüdis kasvatada, nagu seda nõuab meie püha ristiusk. Rõõmustan ja tänan Loojat, kes on lasknud neid seemneterakesi, mis mina teie südametesse külvasin, tärgata, kasvada ja vilja kanda." (lk 98)
  • Mõisavalitsejal ei jäänud tähele panemata, et köster Imelikule ja Kuslapile "sina" ütles, kuna ta teda ja Kiirt teietas. Niisugune jaotus tema ja Paunvere meeste vahel tundub Venemaa isandale peaaegu loomulikuna, ainult ühest ei suuda ta aru saada: mispärast arvas köster tarvilikuks sellele igavesele kringlile, Kiirele, "teie" ütelda? Kas sellepärast, et Kiir oli antvärk? Võtku Madis niisuguseid antvärke! Seal oli Imelik, olgugi talumats, palju ehtsam mees kui terve see Kiir kõige oma läikiva jalutuskepiga ja kitsaservalise õlgkübaraga. Tont, või hm, hm... Jaa, isegi Kuslap oli enam väärt. Aga mine tea ja võta kinni — jäävad ju inimesed töntsiks kaua ühel ning samal kohal istudes, nagu va Julk-Jüri. Kui ta veel aastat kümme Paunveres orelit mängib ja poisse utsitab, küllap ütleb siis temale, Tootsile, "sina" ja Kiirele "teie". (lk 102)
  • [Joosep Toots:] Õigus, mõnikord leiavad otsijad, aga seejuures peab oskama otsida; kui kellegi silmaring kaugemale ei ulatu kui üle pikerguse laua, siis peab ta rahule jääma kääridega ja niidirolliga nr. 40. Pärleid ei leita pühkmekastist ja palmipuud ei kasva läve kõrval — ennem läheb rätsep läbi nõelasilma — neid leitakse peale pikka ja vaevarikast teekonda. Mõni teine koputab kogu oma eluaja, ja kui talle siis kord enne surma avatakse, siis koputatakse ka temale vastu pealuud ja võetakse vastutusele majarahu rikkumise pärast. Kas pole õigus, mh, ah? Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud; kõrgemale kui tiivad kannavad, pole veel keegi lennanud, ja kui keegi arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (lk 108)
  • [Apteeker:] Kõige suuremad õpetused anti suusõnal ja nad olid puhtad nagu hästi tuulatud nisu. Pärast, kui nad kirja pandi, aeti nad jälle segamini aganatega, nii et raske on aru saada, mida seal õieti öelda tahetakse. Aja jooksul mässisid kõiksugu lobisejad iga tõetera otsekui ämblikuvõrku ja sa pead enne kaua urgitsema, kui selle tera sealt kätte saad. Ja nii ei tee raamatukirjutajad mitte üksi võõraste mõtetega, vaid ka nendega, mis nad ise välja hauduvad. Kui minagi võtaksin kätte ja kirjutaksin oma kuulsa raamatu armastusest, siis... Küllap patustaksin minagi oma lugejate ees, nagu kõik raamatukirjutajad patustavad; ma hakkaks otsima näitusi ja võrdlusi ja kõiksugu konksusid, et oma mõtetele rohkem mõnu anda. (lk 117)
  • [Teele Kiirele:] "Jälle häda! Ma ei tea, mis ma teiega pean tegema, armas koolivend. Ei, võite julge olla, et ma just nii mõtlen, nagu ütlesin. Ja kui ma enne tähendasin, et ma ainult põllumehele naiseks lähen, siis ei tahtnud ma seega sugugi ütelda, et ma ametimehi põlgan nende ameti pärast. Ei! Te teate, et ma maal olen sündinud ja maal üles kasvanud. Mina armastan põldusid ja heinamaid ja viljapuuaedasid. Ilma nendeta ei suuda ma endale oma elu kudagi ette kujutada. Kõike seda võib mulle pakkuda ainult põllumees. Sellepärast, armas koolivend, tegin ma juba ammugi otsuseks ainult põllumeest oma eluseltsiliseks vastu võtta." (lk 120)
  • Tekib vaikus. Noor neiu heidab paar salapärast pilku oma saatja poole ja naeratab vaevaltmärgatavalt. Siin, tema kõrval, timbib kõhn, tedretäheline ja punapealine isik ja avaldab armastust, see tähendab: tahab teda, Teelet, endale naiseks. See hargisarnane isik on Paunveres rätsep ja hõõgub armastusest nagu süsi küdevas ahjus. Tulevasse abiellu toob ta peale kõige muu oma suurepärase nohina ja usutleva altkulmu pilgu. Muidugi ei lõpe see abielu pulmadega, vaid saab just sealt oma alguse. Ja siis tuleb seesama hark, ajab mokad prunti, suudleb teda ja sosistab armastussõnu. (lk 121)
  • [Kiir:] "Ja Tootsile läheks te mehele?"
"Sellest pole Toots mulle seniajani midagi kõnelnud."
"Aga te läheks, kui ta kõneleks?"
"Hm... Saab näha, kui ta mulle teeb niisuguse ettepaneku. Selle küsimuse peale on praegu raske vastata. (Siin vaatab neiu häbelikult maha.) Ma ei tea... Siiski... miks mitte... Ta on põllumees."
Selle puikleva, aga siiski küllalt selge vastuse mõjul läheb Kiire selg higiseks ja hakkab sügelema. Punapea koputab endale oma uhke jalutuskepi käepidemega paar korda vastu selga ja nohiseb valjusti. Samal ajal ajab ta pahem kõrv nobedasti pilli ja seda peab kõrva peremees tulevaste viletsuste kindlaks ettekuulutajaks. Kõige muuga võiks Kiir jumala ja pühakirja abil leppida, aga mitte iialgi selle teadmisega, et Teele on Tootsi eluseltsiline.
Kui Tootsi asemel oleks Arno Tali, noh, siis poleks sinna midagi parata, see oleks ikkagi enamvähem loomulik. Aga Toots! Toots! Teele läheb siis Ülesoole elama, magab selle purlakuga ühes kambris, või koguni... Neile tekivad lapsed ja muud niisugused asjad ja... Ei, ennemini lase Teele parem surra, siis läheks temagi, Kiir, matusele ja leinaks oma kaotatud õnne. (lk 122-123)
  • Mõninga sõidu järel hakkavad Taaralinna tornid paistma ja näitavad ka mõned muud tundemärgid kultuuri lähedust. /---/ Haruldaselt puhas ja selge eesti keelgi ei puudu kodumaa suurema linna läheduses: "mõisa pargi, pude ja pösaste külki on kelatud obbest kinni sidduda". Teisal on silt, mis seda kohta "kõvvasti kelab mustust tettä". Üldse tahetakse teekäijale igal käänul näidata, et siin mitte pole mõni ajast mahajäänud maanurk, vaid on linna kuum küljealune. Samasugused veidrad pealkirjad ilutsevad linnaski, poodide ustel ja majade nurkadel. Näib, otsekui sallitaks Taaralinnas eesti keelt ainult paratamatu pahena. Eesti keel on siin võõraslaps, keda puid ja vett lastakse kanda, et oma lapsele kohvi keeta. Ja kui Vanemuisele jälle kord pähe tuleb ilus-õitsvale Taaramäele ilmuda, et võsavilus laululugu lüüa, siis leiab ta sealt arvatavasti plakati hoiatava pealkirjaga, et "murru päel ei tohi ümber talduda ja pude ja pösaste külki on kõvvasti kelatud kandlit ja muid kelepillisid riputata". Siis ei jää vanakesel muud üle kui kuhugi lähedasse metsa kõmpida ja puu all kõhuldades võõrkeele aabitsat õppida, sest kõiki muid keeli võib ta siin kuulda, ainult mitte seda keelt, mida kõneldi vanasti. Isegi õrnad Murueide tütred on endale sulgised kübarad pähe pannud ja sädistavad tundmatus murrakus. Aga paljud, kes peaksid minema eel ja hoidma tuletunglaid kõrgel pea kohal ja valgustama teed — need teevad naljakaid hüppeid mingisuguse otsitava aristokratismi poole. Neist hüppab mõni aeg-ajalt haruldaselt kõrgele, saab sest otsitavast aristokratismist hammastega kinni ja kõlgub mõninga aja maa ja taeva vahel. Harilikult katkevad hambad, mõnikord aga rebeneb seal ülal ja siis langeb kõlkuja alla tagasi, tükk aristokratismi irvitades orjalõugades. (lk 134-135)
  • "Nüüd lähme Tali tuppa," ütleb Lesta Tootsile. "Vigvamis hakkab Kippel uhhaad keetma ja krokki valmistama."
"Vigvamis?" küsib Toots imestades.
"Jaa, jaa, vigvamis. Me nimetame Kippeli tuba vigvamiks. Sest kui siia veel paar tomahavki, vibupüss ja kolm-neli korralikku skalpi seina peale riputada, siis ei jää see ruum vigvamist milgi tingimisel maha. Ei noh, ilmtingimata, nagu Kippel ütleb. Aga ta võib ka nii, esiteks ilma skalpideta vigvam olla. Võib-olla tekivad skalbid ka varsti, sest Kippel lubab tihti naabrimaja elanikke skalpeerima hakata." (lk 143)
  • [Lesta:] "Kes kord kirjutab, see kirjutab igatahes selle lootusega, et ta seda kirjutust kord trükitult näha saab. Muidu käiksid paljud selle raamatukaupmehe sõnade järele, kes - Ah jaa, ma unustasin ennist ütlemata, et on Tartus siiski üks raamatukaupmees, kes mulle hariliku "ei lähe" asemel ütles midagi muud. Sellest raamatukaupmehest sain ma aru. Ta on kõigist Tartu raamatukauplejatest kindlasti kõige parem inimene ja soovis mulle head. Oma karedate sõnadega tahtis ta mind kui kergemeelset noortmeest libedalt kirjandusepõllult päästa. Samati kui teisedki ta ametivennad soris ta ivakese aega minu käsikirja ja ütles siis: "Noormees! Siin olete te mitukümmend poognat ilusat paksu paberit ära raisanud. Kas te tõesti arvate, et paberivabrikud ainult selle tarvis paberit teevad, et teiesugused kollanokad sinna peale kõiksugu alpusi võiksid kirjutada? See paber siin maksis puhtalt umbes seitsekümmend viis kopikat, praegu ei maksa ta enam midagi, sest et t e i e ta ära olete rikkunud. Isegi pakkimispaberiks ei kõlba need veerandlehekesed enam. Ja nüüd, peale selle kõige, tahate teie, et mina, vana inimene, teie rumalust jätkaks, see tähendab: et ma veel mitu tuhat niisugust ilusat poognat võtaks ja sinna peale teie alpused trükiks. — Ei! Võtke see hävitatud paberi pakk, minge koju, kahjatsege oma kergemeelsust ja ärge raisake edaspidi oma aega ja kallist materjali, mida kasulikult võib tarvitada.” Jah, nii ta ütles. Ma tulin välja sest raamatukauplusest ja nimetasin need sõnad millegipärast kuldseks. Noo- jaah... Ja kui kõik kirjanikud teaks, et nende kirjutusi ootab ainult niisugune kriitika, ma ei tea, kes võtaks neist siis veel sule kätte, et midagi kirjutada?" (lk 154-155)
  • Mõne laua juures istuvad ka naised ja kiirustavad mehi kojusõidule. "Jah, jah," on mehed naistega täiesti ühel nõul, "joome ära ja lähme kohe minema." Kuid enne minekut võetakse veel üks pudel, siis veel teine, tulise rutuga tellitakse kolmaski; ja peale seda hakkavad mehed juba natuke teisiti kõnelema. Jumal, tule appi, ega seal kodus siis ometigi ei põle, ja kui põlebki, egas nemad enam niikuinii õigel ajal jaole ei saa. Lasku’nd ikka hobused söövad natuke ja puhkavad, seda rutem jooksevad nad pärast kodu poole. "Sa, Kadri, oled ikka imelik inimene; näe, saad siin hulga aja järele vana tuttavaga kokku, vaja on ometi paar sõna juttu vesta. Küll saananaine aitab kodu lehmad ära lüpsta; õhta, viluga, ongi parem sõita, mudu ei anna parmud hobusele ussi asu. Prouad, lubage meile seal veel paar õlut!" Kõrtsi pingid on otsekui pigised ja ei taha ega taha mehi lahti lasta. Viimaks, kui naised juba õieti kärsituks lähevad ja üksinda koju lubavad sõita ja sellele ähvardusele veel palju teisigi juurde lisavad, tõustakse suure meelepahaga üles ja minnakse minema. (lk 159)
  • [Toots:] "Aga seda ma sulle ütlen, Tõnisson: niipea kui ma näen, et ruun hakkab ära väsima, siis ma su silgud võtan ja tee peale pillun. Siis võid sa sealt mõne aja pärast mööda sõita ja heeringid korjata, sest see, kes külvab tuult, lõikab tormi ja kes külvab silke, lõikab heeringid." (lk 172)
  • Ah jah — see kah veel! Esimesel hoobil ei pannud ta seda tähelegi, et Kiir Venemaale tahtvat minna, valitsejaks õppima.
Kiir — valitseja! Kiir — mõisavalitseja! Kiir — mõisahärra, Kiir — minister, Kiir —- kuningas! Ei, jumala eest, kui Kiir juba mõisa-valitsejaks kõlbas, siis kõlbas ta sama hästi ka kuningaks. Kõik võis olla: tuli ja vargad ja lõppude lõpuks ka see, et Raja Teele Kiirele mehele läheb —, mine võta kinni, mis naistel vahel pähe tuleb —-, aga jutt mõisavalitsejast - see on küll ainult nali; õigus, rumal ja ülbe nali, aga siiski nali. (lk 172-173)
  • Kopli ja õueaia piiril kasvavad vanad pajud. Kevadel laulab neil pajudel diplomeeritud kontsertlauljanna, kõrgesti austatud preili Ööbik, kes hüpnotiseerib kuulajaid rohkem oma kuulsusega kui lauluga. Nüüd on kuulus lauljanna juba ära reisinud või oma noodid mõnel muul põhjusel juba sisse pakkinud; siin on ainult laulik, kes laulab muretuse ja elurõõmu laule, ilma reklaamita, ilma kriiskava paatoseta. (lk 175)
  • [Lible:] Pole tõsi, et tädi surnud — kus nahk ja kõrvad? (lk 176)
  • Öösel aeleb Toots rahutult voodis ega saa hommikuse valgeni sõba silmile. Kord ehmatab teda inetu viirastus, kord hammustab teda kirp või lutikas. Mõisavalitseja püüab end rahustada, niipalju kui vähegi võib, loeb une meelituseks sajani, annab endale tõotuse teisel päeval apteegist terveni külimitutäie kirburohtu tuua — kõik ei aita. Mingu Teele kas või apteekri sellile või metshundile mehele, mingu tondile, tehku kodukäijaga pulmad ja soetagu lapsi luupainajaga, aga saatku ainult minema see tedretäheline käärikunstnik!
Alles vastu hommikut tuleb sealt kuskilt üks rändav uinak ja puhkab Ülesoo tagakambris jalgu. (lk 177)
  • Ülesoo vana talumaja vaatab oma tuhmide silmadega üle viljapõldude, perepojas mitmesuguseid mõtteid elule äratades. Säraval päikesepaistel, keset kevadist loodust paistab iganenud hoone veel luitunum ja armetum kui muil aastaajul. Vanad pihlakad õuevärava juures raputavad kurvalt päid, otsekui küsides: "Mis peab nii saama? Meie vana sõber vajub iga aastaga ikka rohkem ja rohkem kössi, nagu rõhuks teda läbielatud aastate raskus? Kui kaua peab ta veel vastu?" Rehealuse kohal valuvad roovlatid ja tuletavad meelde pleekinud loomakonte karjamaal. Mujal on katus paksu rohelise samblaga kaetud, korstna kõrval kasvab kaks väikest kaske. Mõnes kohas on tekkinud avaust õlekooga püütud katta... (lk 194)

II osaRedigeeri

  • Ei, käskides ja kamandades ei saa Ülesool keegi midagi ära teha — seda oleks ta kohe pidanud nägema. Ses lohakilejäetud talus on tõesti tarvis rohkem tegijaid kui käskijaid. (lk 202)
  • Toots läheb sauna esikusse, kobab seal oma püksitaskus, leiab pliiatsiotsa ja kirjutab sauna välisuksele järgmise salmi, otsekui õpetuseks vanale ja noorele rahvale:

Seespidi ennast sa
ju nii kui nii ei puhasta,
siis kanna sellegi eest hoolt —
et küüri ennast väljastpoolt.

Alasti luuletaja loeb selle värsi kord pikkamisi läbi, pöörab pea viltu ja kirjutab siis esimese alla veel teise ja kolmanda:

Tee tubli viht ja vihtle hästi,
nii alati meid teha kästi.
Kui liiga pehme kaseviht —
võta nõges ja karuohakas.

Ja saunast kostab pliks ja plaks.
Aitüma! Aitüma! Veel ruttu üks mats,
siis küllalt saab patuse ihule.
Aitüma sauna kütjale!

(lk 206)

  • "Jäta järele, Toots!“ röögatab Kiir nagu põrguvalus. Toots talitab nõgesega kaunis hoolimata tema silmnäo ja kaela kallal.

"Põle siin midagi!" kordab valitseja punapea endisi sõnu. "Põle siin midagi! See mõni kublu, mis see mehele teeb. Ole kannatlik. Ah nii, sa hakkad kriimustama — ohoo! Ei, siis pöörame meie ka teise lehekülje ja trükime sind oma kulu ja kirjadega. Nii... nii... nii. Ahah! Kui ei aita pesu, siis aitab trullimine! Ahah! Terviseks, armas koolivend! Ära töina ühti; vaata, kui mul ratsapiits siin oleks, siis oleks lugu palju pahem. See, mis me siin praegu teeme, on ainult musutamine ja mahe jutt. Tont võtku, siin oli veel kuskil nõgesepõõsas... Pagan, kuhu ta jäigi? Ahah, vat, vat, vat — sinna, sinna!"

Valitseja teeb punapeaga seitse imet; ta hõõrub teise kõrvalehti, muljub ribikonte, kõditab, lohistab teist mööda maad nagu kotti ja — mis kõige sõgedam — talitab ikka ja jälle nende neetud nõgestega. Vaese ohvri röökimist ja sajatamist ei panda nagu tähelegi. (lk 213)
  • Teele eemaldub ja teretab teisi koolivendi; Lible vahetab Tootsiga paljutähendava pilgu.
Märksa täbaram on punapea seisukord. Ta käib ringi nagu munas kana, punane, kubluline, läikiva käepidemega kepp külmas, niiskes käes. Kiir on peigmees — ja ei ole; ei ole peigmees, aga on siiski. Paar korda püüab ta Teelele midagi ütelda, aga jääb pännis suuga seisma, kui peretütar teda tähelegi ei pane. Üks kaelaesise nurk vahib tal kuklast välja ja Lible leiab kohe põhjuse kurjaks tähenduseks.
"Näe," ütleb ta valitsejale, "rätsep on valge lipu välja pannud — ta annab alla." (lk 218)
  • [Lible:] Ühe sõnaga, minul, vanal käsnal, pole end sugugi vaja nooremate hulka toppida ja nii edasi, aga vaadake Jorhi, kelle auks ja iluks me siin täna oleme kokku tulnud — kes võis arvata, et sellest tedretähelisest vigurist niisugune asi saab! Kes on Paunveres tänapäev kuulsam mees kui Jorh Kaabriel Kiir! Kes teeb veel lõhkisema sabaga pintsaku kui tema, olgu see linnas või maal? Kus on keegi näinud viisakamat noormeest, kes ei joo, ei suitseta, vaid käib kirikus iga pühapäe, vahel koguni kroonupühadelgi? Mitte kogemata ei saanud ta selle õnne osaliseks, ega pääsnud ligi lillele, mis valge-punane; küllap hakati temast lugu pidama tema viisakuse ja heade kommete pärast. Punane pea ei tähenda midagi, seda pead pole ta mitte ise punaseks värvinud, vaid nii on jumal selle loonud, näituseks, et ka punapealiste seas võib olla häid ja armsaid inimesi. (lk 220)
  • [Apteeker oma vanade sõprade kohta:] Neil mõlemil oli ka plaan, siht, elu eesmärk, või kudas seda nimetatakse. Heakene küll, mis on siis nemad nüüd kaugemale jõudnud kui mina, kes ma alati elasin ilma mingi plaanita? Nad istuvad seal oma rahahunikute otsas, ähivad ja puhivad ja siunavad halbu aegu ja annavad aeg-ajalt viiskümmend rubla heategevaks otstarbeks, see tähendab, nende heaks, keda nad ise oma rahaahnitsusega ja mammonakorjamisega töövõimetuteks ja santideks teinud, ja hädatsevad siis, et ajalehed nende viiekümne-rublalise annetuse liiga väikeste tähtedega on ära trükkinud. (lk 228)
  • "Ah jaa — abielu rannast, õigus. Abielu ranna kohta võiksin ша julgesti ühe paksu raamatu kirjutada, aga teie teate minu vaadet raamatute kirjutamise kohta. Ma olen ikka ütelnud: kel Kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal. Abielu rand... Esiteks on juba see nimetus rand põhjani vale; iga muu asjaga ja olukorraga klapib sõna "rand" paremini kokku, kui just sellesama abieluga. Just abielusse astudes sõidab mees, nii ka teie sõber Raafael, rannast välja, mässavale merele. Pange tähele, ma tarvitan meelega seda vana ja kulunud sõna "mässavale", sest meri, mis rannast nii vaikne ja rahulik ja meelitav näis, hakkab harilikult tõesti mässama, niipea kui abielupaat kaldalt eemale tõugati. (lk 231)
  • [Lesta:] Me valime endile lõbustuseks alati kõige igavamad kohad. (lk 261)
  • Kuid: "Elav armastuse vägi - tõstab kas olgu või mägi" on keegi oma kõvera salmiga kaunis õige mõtte välja öelnud. (lk 282)
  • [Teele:] "Hea küll, olgu siis pealegi lõpp; aga teadke, et teie selles süüdlane olete, mitte mina."
"Lõpp?" ehmatab rätsepmeister. "Mis lõpp? Mis lõpp?"
"Lõpp," kordab Teele tasa seda lühikest, aga Kiirele nii koledat sõna.
"Oh Teele, Teele, kui kalk ja südameta inimene te olete!" ohkab Kiir. "Ka mina olin teist teises arvamises enne Venemaale minekut."
"Noh," vastab Raja peretütar rahulikult naeratades, "siis tänage õnne, et mind enne täiesti tundma saite, kui hilja oleks olnud." (lk 253)
  • Missugune värvide ja lõhnade küllus on praegu põllupeenral! Kuidas lainetab ja tolmab rukis oma sugutusprotsessil! Seal kannavad miljardid nägematud käed aatomeid, millest peab võrsuma tulevane vili; seal mängivad pisikesed inglid ringmängu, hõõrudes oma pisikesi silmi ja uuristades kõrvu, mis on täis õietolmu. (lk 260)
  • Nüüd läheb Arno koju ja ütleb enesele minnes: "Vahel on vaikimine huvitavam kui kirjavahetus. Ükskõik... võib-olla tuleb järgmise postiga mõni sõna."
Kodus võtab ta viiuli ja mängib kaua üht kurba viisi, nii et vanaemale pisarad silma tulevad.
"Jäta, Arno," ütleb vanake, "mängi midagi rõõmsamat."
"Rõõmsad viisid on põllul," vastab noormees. (lk 271)
  • "Iga töö on tasu väärt," arvab Toots tõsiselt, "tehtagu naerdes ja naljatades või ulgudes ja hambaid kiristades. Kui kometimängija naerab ja nalja teeb, siis saab ta selle eest tasu; ja kui kurat kirikus hobuse nahka venitab saab tema ka tasu. Ma ei saa aru mis inimeseloom sina oled? Kuula, mis sulle vana koolivend Toots ütleb — tema põle kaugeltki eilne mees. Või oota, pea kinni! Sa ei taha kirjutamise eest tasu... See tähendab; sa ei taha praegu tasu, sellepärast, et sul on oma teine, kindel amet. Aga ütle mulle, noormees, kuda saad sa siis toime, kui sa ükskord selle perisameti naha jätad ja ainult raamatute kirjutamisest elama hakkad, mh ah?" (lk 300)
  • "Kuuskümmend protsenti!" oigab Lesta. "Taga targemaks asi läheb! Mispärast mitte seitsekümmend?... kaheksakümmend, üheksakümmend, sada... sada viis protsenti? Te olete vana ärimees — no kas te olete kunagi kuulnud, et mõne kauba pealt antakse kuuskümmend protsenti? Kas teie Nossov, keda te mulle kuuskümmend korda päevas nina alla torkate, kas seesama Nossov andis jällemüüjatele kuuskümmend protsenti? Püha rist! Aita sinagi, Toots, kui sul minust veel vähegi kahju on! Minu kirjastusäri on otsas, ma olen enam kui pankrott ja tunnen, tunnen, kudas üks nägemata võim praegu mu jalast mu ainsaid pükse kisub. Varsti pean ma omad jalad ajalehepaberi sisse mässima, niude ümber köitma mõne vana räbala või Kippeli võrgu ja siis... siis tuleb mulle jälle mõni juurde ja ütleb, kavalasti naeratades: "Ah teie oletegi see kirjastaja Lesta? Hmhü-hüh!..." — "Jah, mina olen kuulus kirjanik Lesta ja veel kuulsam kirjastaja Lesta, minu raamatud ja minu ärid täidavad kogu maailmaruumi. Põrguski on mul oma abikauplus või filiaale — seal olen ma asjaajamise kuulsa ärimehe Nossovi kätte annud, kellele veel kuulsam ärimees Kippel varsti abiks läheb. Taevas laotab minu raamatuid laiali Juhan Liiv, sest tema, kes elus pidi leppima nii piskuga, tema olen ma nüüd pannud ülе palju." (lk 306-307)
  • "Need seal on vist need varemed, millest meile juba kihelkonnakoolis kõneldi?"
"Just needsamad. Lähme lähemale ja vaatame neid. Teises otsas on ülikooli raamatukogu või biblioteek."
"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisike olin."
"Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut."
"On, on," vaidleb valitseja. „Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et..."
"Et?"
"Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks."
"Toots, Toots!" naerab Lesta. "Kas sa ikka veel niisuguseid asju usud? Varastada võib raamatut — see on õigus, aga et raamat ise ära läheks... Ma ei tea... see võib ainult muinasjutus ette tulla.“
"Nojaa," annab koolivend järele, "see võib ju olla, nii kudas ta on, aga о l e m a s ta on — see on fakt." (lk 316)
  • [Lesta:] Peale sügisese vihma tärkavad seened, peale kevadise — luuletajad. (lk 329)
  • "Jälle Kiir! Tohhoo tont!" hüüab valitseja juba suurelt kaugelt. "Igal pool, kuhu sa iganes lähed, on sul Kiir ees. Sa oled justkui Laakmanni juures käinud ja enese tuhandes eksemplaaris trükkida lasknud, nagu Lesta oma raamatu. Kiir ja Kiir! No ei saa enam Kiirest lahti." (lk 363)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel