Vikitsitaadid

Lõpp

Maxmilián Pirner, "Kõigi asjade lõpp" (1887)
Eugène Bidau (1839–1899), "Pensées", s.d.
Júlia Vajda, "See on lõpetatud" (1948)

Piibel

muuda



Proosa

muuda
  • Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.



  • Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.


  • [Teele:] "Hea küll, olgu siis pealegi lõpp; aga teadke, et teie selles süüdlane olete, mitte mina."
"Lõpp?" ehmatab rätsepmeister. "Mis lõpp? Mis lõpp?"
"Lõpp," kordab Teele tasa seda lühikest, aga Kiirele nii koledat sõna.
"Oh Teele, Teele, kui kalk ja südameta inimene te olete!" ohkab Kiir. "Ka mina olin teist teises arvamises enne Venemaale minekut."
"Noh," vastab Raja peretütar rahulikult naeratades, "siis tänage õnne, et mind enne täiesti tundma saite, kui hilja oleks olnud."
  • Oskar Luts, "Suvi", rmt: "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", 1987, 8. trükk, lk 253



  • Sammalhabe oli aga millegipärast nihelema hakanud. Viimaks kummardus ta Muhvi kõrva juurde ja sosistas:
"Me peaksime vist omalt poolt ka midagi ütlema?"
Muhv noogutas. Ta tõusis ja kõlistas lusikaga vastu kakaotassi. Sumin laua ümber vaibus.
Aga et Muhv oli tugevasti erutatud ja kartis oma kõnega segamini minna, siis ütles ta ainult paar sõna, loomulikult ja lihtsalt:
"Kõik hea, lõpp hea."


  • "Aga kasvataja, kuule, ma tahan sinult ühte asja küsida," Madis läks kasvatajale ligemale.
"Kasvatajale öeldakse "teie"," parandas Reedik.
"Teie," ütles Madis, "ütle mulle, kui see gaas kogu aeg põleb ja põleb, äkki ta saab ükskord otsa?"
"Kas sa mõtled nii, et ta põleb nagu puud ahjus? Et on täpselt nii nagu puudega — need põlevad ära tuhaks ja tuli kustub? Ja et on nii nagu gaasiballooniga — ühel päeval saab gaas lihtsalt otsa?"
"Jah, ma mõtlen, et see on niimoodi, et see gaas põleb äkki ära ja siis ei olegi enam päikest, et on tühi koht. Ütle, kas saab kunagi niimoodi olla? Ei saa ju, eks?"
"Ei ole ega tule sellist asja. Päike ei saa kunagi otsa," ütles kasvataja Piret. "Ja nüüd minge mängima."


  • Agnes sulges silmad, surus käed rusikasse, avas suu ja hakkas karjuma. See algas madalalt. Laest pudenes krohvitolmu. Kroonlühtri ripatsid helisesid tasakesi võbeldes.
Siis heli tõusis, läbides kiirelt müstilise kõrguse, kus toimub neliteist võnget sekundis ja kus inimvaim hakkab end tundma väga ebamugavalt, mõeldes universumist ja oma seedeelundite kohast selles. Kõikjal Ooperimajas põrusid väikesed esemed riiulitelt maha ja kukkusid põrandale kildudeks.
Noot ronis kõrgemale, helises kellana, ronis veel. Orkestriaugus naksatasid kõik viiulikeeled üksteise järel pooleks. Tooni veelgi tõustes hakkasid kristallripatsid kroonlühtri küljes värisema.
Baaris andsid šampusekorgid kogupaugu. Jää kõlises ja purunes oma ämbris kildudeks. Rida veiniklaase lõi kooris kaasa, võbeles ääre ümbert ähmaseks ja lendas siis kildudeks nagu ohtlik ohakavill, millel on asjadest oma arvamus.
Kostis veidrate tagajärgedega harmooniaid ja kajasid. Garderoobides sulas üles grimm nr. 3. Peeglid mõranesid, täites balletikooli miljoni killustatud pildiga.
Tolm tõusis, putukad langesid. Ooperimaja kivide sees lõid tillukesed kvartsiosakesed hetkeks tantsisklema...
Valitses vaikus, mida katkestas üksnes puhutine põnts või kiiks.
Nanny naeratas.
"Ah," ütles ta, "nüüd on see ooper lõppenud."


  • Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning täiuslikkus võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
    • Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast", Methis 13/2014




Film

muuda
  • [Kloostrivend:] Kas see on lõpp?
[Kloostriülem:] See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lõpp&oldid=111295"