Lõpp

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Kõigi asjade lõpp (Maxmilian Pirner, 1887)

Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.
- Aristoteles, "Luulekunstist" ("Poeetika"). Tõlkinud Jaan Unt, 2003, 7. ptk, lk 27

PiibelRedigeeri

Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
- Koguja raamat, peatükk 3, salm 11

Ja ta ütles mulle: "See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast."
- Johannese ilmutuse raamat, peatükk 21, salm 6

Juhani. Ma nutaksin verd, kui võiksin; sest me oleme ju elanud nagu koerakoonlased, joonud viina nagu muhameedid ja türklased. Kuid nüüd tulgu sellele laulule lõpp, teist laadi elu peab algama, muidu langeb taeva hirmus viha meie peale nagu raske Tundramägi ning pressib meid põrguni alla. Jaa, jaa, poisse on hoiatatud ennustuste ja imedega, ning me peame ootama kõige hullemat, kui me õigel ajal märkidest õppust ei võta.
- Aleksis Kivi, "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 235

Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, 16. peatükk

[Teele:] "Hea küll, olgu siis pealegi lõpp; aga teadke, et teie selles süüdlane olete, mitte mina."

"Lõpp?" ehmatab rätsepmeister. "Mis lõpp? Mis lõpp?"

"Lõpp," kordab Teele tasa seda lühikest, aga Kiirele nii koledat sõna.

"Oh Teele, Teele, kui kalk ja südameta inimene te olete!" ohkab Kiir. "Ka mina olin teist teises arvamises enne Venemaale minekut."

"Noh," vastab Raja peretütar rahulikult naeratades, "siis tänage õnne, et mind enne täiesti tundma saite, kui hilja oleks olnud."

Oskar Luts, "Suvi", rmt: "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 253

Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning täiuslikkus võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
- Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014

Olen lapsest peale kohutavalt palju lugenud ja ilmselt on sellest midagi külge jäänud – samamoodi kui kakskeelsetele jääb külge mõlema vanema keel. Kui hakkad varakult lugema, kinnistub loo struktuur, viis, kuidas rääkida, kus peab olema algus, lõpp ja keskpaik.
- Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020

[Kloostriülem:] See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus.