Vikitsitaadid

Vaikus


Vaikus on heli puudumine.

Püha Anna. Kopti seinamaal 8. sajandist
Lawrence Alma-Tadema, "Kõnekas vaikus" (1890)
Fernand Khnopff, "Vaikus" (1890)
Oskar Kallis, "Vaikus" (1917)
Piotr Stachiewicz, "Metsavaikus", 1922 (?)
Vassili Kandinsky, "Vaikne" (1937)
Li Chevalier, "Vaikuse hääl" (2006)
Beate Gjersvold, "Silence is so accurate" (2017)

Proosa

muuda
  • Toa vaikus, kui ta minema pöördus, oli õudne. Kuna see oli tagatuba, polnud all tänavat, kust oleks võinud kuulda mööduvate liiklusvahendite helisid, ning udu paksus summutas need helid, mis oleksid võinud tulla eestpoolt. Mees kuulatas. Mis see oli? Vaikus paistis lasuvat terves majas - väljas tänavail - terves Londonis - kogu maailmas, ja tema peab seisma selle keskel, mees teel Surma - kel pole Homset.
Mida see tähendas? See paistis midagi tähendavat. Maailm tagasitõmbunult - elu tagasitõmbunult - hääled lõppenult - hing kinnihoitult. Ta seisis ja ootas. Ehk oli see üks ta nimetu haiguse sümptomeid. Kui nii, siis oleks tal parem ruttu minna ja sellega ühele poole saada, et teda ei leitaks ringi ekslemas ja mitte teadmas - mitte teadmas. Mees ootas - ootas ja püüdis kuulatada, nagu hüüaks teda keegi - hüüaks hääletult. Ta mõtles äkki, et See oli oodanud terve igaviku, et naha, mida tema - üks mees - peale hakkab. Tal polnud kunagi endast päriselt kahju olnud - ta ei teadnud, et ta praegu endale kaasa tunneb, kuid ta oli mees, kes läheb surma, ning kerge, külm higi kattis teda ja paistis, nagu see poleks tema, kes tegutseks, vaid keegi teine - ta heitis käed laiali ja hüüdis valjult sõnu, mida ta ei teadnud, et ta kuuldavale toob.
"Jumal! Jumal! Mis pean ma tegema, et mind päästetaks?"
Kuid Vaikus ei vastanud. See oli ikka veel Vaikus.



  • Raketid panid põlema luised aasad, muutsid kivi laavaks, puu söeks, vee auruks, tegid liivast ja kvartsist rohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatud peeglitena kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu trummid, mis põrisevad öös. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase suitsu õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja mehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on silmale tuttav, peksta minema kõik võõrastav. Neil olid naelad otsapidi suus, nii et nad sarnanesid metallhammastega lihasööjatega. Nad sülitasid neid oma käbedatesse pihkudesse, kui nad klopsisid püsti sõrestikseintega majakesi ja vudisid sindlitega üle katuste, et pilgu eest varjata jubedaid tähti, ja panid üles rohelised aknaeesriided, mida ette tõmmata, et öö välja sulgeda. Ja kui puusepad olid edasi rutanud, tulid naised lillepottide ja sitsi ja pannidega ja alustasid köögis kolistamist, et summutada vaikust, mida tekitas Marss, mis ootas ukse ja kardinatega kaetud akna taga.


  • Tuiskude toast ei kuuldud ühtki häält ja see vaikus oli kisast veel koledam. Oh, kui Juhan nüüd kas või palvetada mõistaks või saaks, kui saaks sellele palvete vastuvõtjale selgeks teha, mispärast on Juhanile nii väga vajalikud need kaks, naine ja laps. Et tema, juba tillukesena tõugata ja torgata, kellel ei olnud poisikesepõlve mängupäevi ega nooruse naljaaega, et temagi tahaks viimaks ometi, vanemas eas, olla nagu kõik teised inimesed, kellel on koda ja naine, laps ja elajaloomad... aga näe, tema kuidagi ei leia neid õigeid sõnu, mõtted kisuvad vägisi laiali, sinna juurde kokutab veel kana kuuri all ja luksub vesi mannergus.


  • "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel."
  • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 86


  • "Tsivilisatsiooni vaikus," mõtleks ta, "see ongi müra. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes vaikelus," mõtleks ta.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 134


  • Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagu lõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)
  • See on küll pihtimus, kuid osa sellest on kustunud. Minutid mööduvad imelises vaikuses. Just need mõned minutid pärast meie ühendust on mulle kõige imelisemad, jubedamad. Ja siis klammerdume taas teineteise külge nagu inimesed, kellel ei jätku jõudu üksi püsti seista, meie jäsemed; on rammetud, kuid erutusest soojad. (lk 46-47)
    • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49


  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!"


  • Vaikuse tagamiseks tehti mitmeid ettepanekuid. Vladimir Käo väitis, et ühed kõige kohutavamad rahurikkujad on igasugused masinad, eriti rongid. Aga kuna raudteeliiklust päriselt ära keelata ei saa, tuleb vedurile pehmed sussid õmmelda.
Kõik plaksutasid, aga tagumistest ridadest tõusis püsti vana Aleksei Müürissepp. Ta värises nagu huulhein raju ajal.
"Seltsimehed kommunistid!" kõmises ta ahastav hääl. "Mida te ometi räägite! Vedurile sussid! Ei ja veelkord ei! Käed eemale raudteest! Andke armu raudsele ruunale!"


  • "Nii vaikne, imeline, ma kuulen jälle vaikust," lausus Jete.
Teised jäid kuulatama.
"Ma ei kuule midagi," ütles Henna.
Jete selgitas: "See, et sa midagi ei kuule, ongi vaikuse kuulamine."
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 85


  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.


  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.


  • Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 181

Luule

muuda

Kõik oma lõhnad meile hoidnud floks.
Hää kuulatada vaikust sul kui mul,
kui üle lauba kooldub kuldne oks,
mis juba ootab meid teekäänakul.


Päev on nii pahaendeliselt tummund:
põud pannud käe ta hõiskavalle suule.
Ons meeltevarjutus? Kõik on kui lummund:
silm pime valgusest ja kõrv ei kuule.


ja sul on nagu vaikuse ees häbi
kui tähetolm su kohal lõõskab viivu
ja sirtsud saevad kandlekeele läbi

ja korraks pääseb mõte endast lahti
ja hoides nokas hubisevat tahti
maast üles kerkib lakerdavi tiivu

  • Jaan Kaplinski, "* Suur vari tõuseb mööda tahmast seina", rmt: Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 105


Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

  • Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


Kajakad teewad kaja.
Teerull teeb teed.
Hommikuwaikus kesklinnas
umbes selline ongi -
weel nad wäga ei sebi.
Aga warsti hakkawad
& mina ei jaxa

& tõtt-öelda ma ei näe mõtet
nendega wõidu joosta.

  • Liisi Ojamaa, "Kuldne linn", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 209


Vaikusel on kaks vormi
vaikus
ja
vaikus
/---/
Vaikus annab tunde
nagu roomaksid su sees kellad
meeleheitlikult tiksudes pendeldades pommides
Käod kukuvad rohelusse su südames
Muru katab nad oma tulise karvaga
Seierid lendavad kusagile tulevikku
ikka veel keereldes vastupäeva
Minu poolt vaadates päripäeva
Minevik kaob olematuks ja tulevik nihkub teadmatusse

  • Krista Ojasaar, "Vaikusel on kaks vormi" kogus "Unemuusika. 1998-2006". Ilmamaa 2008, lk 7-9


Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti
ja vaatab üles.
Ilmataat sulgeb silmad - on ju veidi valus
vaadata otsekohesusse.
...
"Kuula mind," tasandab Ürgema oma häält.
"Ma kuulan sind."
"Kuula mind," kostab Ürgema sosin.
"Ma kuulan sind."
Vaikusest kasvab välja Ürgema tänu.

  • Lea Mändmets, "*Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 12


Sadu vaguneid, silmad pisarais, ja ma laulan.
Mul pole enam jõudu,
kuid rongi veerem näib lõputu,
kuni tunnen — vaikus hakkab vaikselt suhu valguma, laskub raskelt ja
visalt kõrist alla.
Minu laulu sõnad seal nagu paks värv lahtuvad ja looklevad lainetes.

  • Liepa Rūce, "*Leban rööbaste vahel ja luban endast üle kihutada...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 195

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vaikus&oldid=123409"