Sokk

Sokk on väike jala otsa käiv riietusese, mida kantakse jalanõude sees. Sokkide pesemisel ilmnev kaoefekt on näide fundamentaalse paarsusprintsiibi rikkumisest.

Wybrand Hendricks, "Interjöör magava mehe ja sokkinõeluva naisega", u 1820.

Inglise härrasmehe spordisokk (Mrs Shearman, "Her Ladyship's Sock and Stocking Book", 1910).

Socks, USA presidendi Bill Clintoni kass, kodumurul Valge Maja ees Washingtonis, 1994.

Sokk ("Godey's lady's book", Philadelphia, 1840).

Esimese maailmasõja aegne USA plakat kirjaga "Meie poisid vajavad SOKKE. Koo oma jagu."

Proosa

• Soome iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul küsiti ühe mehe kaest, mis on õnn. Mees vastas: "Õnn on see, kui soojad sokid on kuivade saabaste sees."
  • Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015", 2016, lk 129

• Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma, teadvuse kiirendi", Välgi metsad: Grenader, 2013, lk 192

• Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. [---] Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015, lk 219

• Aga ei, mida ma ometi räägin! Meie seisame ju kuristiku serval: tohutusuure sokiaugu äärel. Ehk lükata see vastik võidunud monstrum lihtsalt august alla, oodaku teda seal mis tahes? Või veelgi parem: hüpata ise?

Just niisugune mõte tärkab kohe, kui võtta kätte Valdur Mikita "Lingvistiline mets"; ja edasi lugedes muutub see mõte järjest veetlevamaks. Sokiauk, mis meile Mikita teosest vastu terendab, on vähemalt niisama vastupandamatu, kui oli küülikuauk, mille kaudu Alice pääses imedemaale – ja võib-olla isegi veel kutsuvam, erutavam, magnetiseerivam, sest mida kaugemale me jõuame, seda enam süveneb kahtlus, et vanasse maailma tagasi ei tahakski enam minna. Sest mis seal siis õieti oli? Ainult see "Eesti kultuur", mis kuskil nurgas nakitses ja kiitles, kuidas ta oma niigi köndistatud ihuliikmeid kärbete abil veel nudimaks nüsida oskab. Hüvasti, "Eesti kultuur", olgu see sulle kerge, mille alla sa ükskord jääd! Selle "Eesti kultuuri" võime julgesti seljataha jätta, ilma et midagi kaotsi läheks, sest Eestit on seal umbes niisama palju kui telesaates "Eesti otsib superstaari".

• Hasso Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Vikerkaar 2013/6. Valdur Mikita "Lingvistilise metsa" arvustus.

• [Rincewind] istus uuesti maha, tõmbas oma rüü üles ning võttis mõningase pingutusega jalast ühe soki. Seejärel pani ta saapa tagasi jalga ja kõndis natuke aega ringi, kuni leidis rusude vahelt pooliku telliskivi. Ta asetas tellise soki sisse ning viibutas seda paar korda kaaluvalt. (lk 245)
• Rincewind mõtles järele ja hakkas siis otsustaval ilmel oma viimast sokki jalast võtma. "Poolikuid telliseid pole," ütles ta otseselt mitte kellelegi. "Peab liiva kasutama." (lk 263)
  • Terry Pratchett, "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, 2001

• Avaluuletus rääkis komplimentidest, mis – kui need väljendavad imetlust – on samuti üks projektsiooni vorme ja umbes sama kasutud nagu üksik roheline sokk radiaatorinurgal, kuigi armsad, mistõttu ei raatsi neid ära ka visata.
  • Mariliin Vassenin, arvustades Andra Teede luulekogu "Saage üle", "Kadunud maailma teedel" Vikerkaar 12/2009

• Külmetushaigus on nüüd siis ümber ristitud koroonaviiruseks. Sest, et tegelikult ju sümptomid on väga suurel määral sellised, millest minu nooruses ei oleks keegi mingisugust koroona- ega muud viirust välja lugenud, see oli külmetus. Soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale, sinepiplaastrid, kõik muu niisugune tore asi, ja läks mõne päevaga, nädal ajaga mööda. Ei olnud mingit koroonaviirust.
  • Mart Helme, valitsuse pressikonverents 27. veebruaril 2020

• ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.
  • Kalju Kruusa, luulekogu "Treffamisi" (2004)

• Täna oli isa kord unejuttu lugeda ja Piia ootas põnevusega. Kui ema võttis alati pooleli oleva raamatu, siis isa puhul ei teadnud kunagi, mis tuleb. Vahel luges ta Piiale ajalehte, vahel spordiuudiseid või koosoleku kokkuvõtet. Kõige rohkem meeldisid Piiale kasutusjuhendid, sest seal õpetati alati, kuidas mitte elektrisokki saada. Piia unistas helendavast elektrisokist juba ammu ... Hea öösel vetsu minna, pole vaja tuld põlema pannagi! (lk 72)
  • Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", 2015

• Ent oh seda hämmastust, kõik hajub, kaob, ka nördimus, ükskõik kui valus, kui piinlik. Kõik kaob. Kõik. Ainult mitte tolm. Seda tuleb pidevalt juurde. See on nagu vähk, millega võitlus iialgi ei lõpe. Sa saad lohutuseks uued villased sokid ja jääd edasi otsima oma olemasolu ettearvamatut mõtet.
  • Armin Kõomägi, "Reetur", Vikerkaar 3/2018

Luule

Ema kurdab, et sõrmed kohmakad,
aga koob edasi sokke.
Iga kuu saan uue paari,
villase, kirjutriibulise.
Kannan neid susside asemel,
kui kannas auk, viskan ära.

• Märt Väljataga, "Heroiinid", Looming 12/2018

Heitsime pilgu aitagi
Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe
ja taganurgas tolmunud laegas
sildiga KINDAD JA SOKID
Vaataks õige järele mis kirjadega siis
kunagi kooti mõtlesin

• Kristiina Ehin luulekogus "Emapuhkus", lk 24–25

Kirjandus

• Kaupo Meiel, "Mu sokid on terved", 2010