Sokk

jalariie

Sokk on väike jala otsa käiv riietusese, mida kantakse jalanõude sees. Sokkide pesemisel ilmnev kaoefekt on näide fundamentaalse paarsusprintsiibi rikkumisest.

  • Soome iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul küsiti ühe mehe kaest, mis on õnn. Mees vastas: "Õnn on see, kui soojad sokid on kuivade saabaste sees."
    • Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015", 2016, lk 129
Wybrand Hendricks, "Interjöör magava mehe ja sokkinõeluva naisega", u 1820.
Inglise härrasmehe spordisokk (Mrs Shearman, "Her Ladyship's Sock and Stocking Book", 1910).
Socks, USA presidendi Bill Clintoni kass, kodumurul Valge Maja ees Washingtonis, 1994.
Sokk ("Godey's lady's book", Philadelphia, 1840).
Esimese maailmasõja aegne USA plakat kirjaga "Meie poisid vajavad SOKKE. Koo oma jagu."
  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. [---] Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.
  • Aga ei, mida ma ometi räägin! Meie seisame ju kuristiku serval: tohutusuure sokiaugu äärel. Ehk lükata see vastik võidunud monstrum lihtsalt august alla, oodaku teda seal mis tahes? Või veelgi parem: hüpata ise?
Just niisugune mõte tärkab kohe, kui võtta kätte Valdur Mikita "Lingvistiline mets"; ja edasi lugedes muutub see mõte järjest veetlevamaks. Sokiauk, mis meile Mikita teosest vastu terendab, on vähemalt niisama vastupandamatu, kui oli küülikuauk, mille kaudu Alice pääses imedemaale – ja võib-olla isegi veel kutsuvam, erutavam, magnetiseerivam, sest mida kaugemale me jõuame, seda enam süveneb kahtlus, et vanasse maailma tagasi ei tahakski enam minna. Sest mis seal siis õieti oli? Ainult see "Eesti kultuur", mis kuskil nurgas nakitses ja kiitles, kuidas ta oma niigi köndistatud ihuliikmeid kärbete abil veel nudimaks nüsida oskab. Hüvasti, "Eesti kultuur", olgu see sulle kerge, mille alla sa ükskord jääd! Selle "Eesti kultuuri" võime julgesti seljataha jätta, ilma et midagi kaotsi läheks, sest Eestit on seal umbes niisama palju kui telesaates "Eesti otsib superstaari".


  • [Rincewind] istus uuesti maha, tõmbas oma rüü üles ning võttis mõningase pingutusega jalast ühe soki. Seejärel pani ta saapa tagasi jalga ja kõndis natuke aega ringi, kuni leidis rusude vahelt pooliku telliskivi. Ta asetas tellise soki sisse ning viibutas seda paar korda kaaluvalt. (lk 245)
  • Rincewind mõtles järele ja hakkas siis otsustaval ilmel oma viimast sokki jalast võtma. "Poolikuid telliseid pole," ütles ta otseselt mitte kellelegi. "Peab liiva kasutama." (lk 263)
  • ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.