Mary Delany (1700-1788), Aesculus hippocastanum, paberkollaaž, s.d.
Henry Alexander Bowler, "Kahtlus" (1855)
James Tissot, "Pidupäev" (1876)
Emilie Preyer "Vaikelu viljadega marmorsimsil" (1878)
Peder Mørk Mønsted, "Kastan tiigi ääres" (1889)
Amaldus Nielsen, "Hommik, Majorstuveien 8" (1900)
Thorolf Holmboe, "Laud kastani all" (1907)
Max Nonnenbruch, "Vaikne nurgake" (1909)
Ellen Isham Schutt, söödava kastani vili, pomoloogiline akvarell (1913)
Laurits Andersen Ring, "Vana kastan värava juures" (1929)
Gustav Feith, "Sügiskimp sinises vaasis" (1931)
Wilhelm Andersen (1867-1945), "Vaikelu kastanimunade ja rohelise vaasiga", s.d.


ProosaRedigeeri

  • Loorberipuudega palistatud looklev teerada viis aia lõppu hiigelkastanini, mille all seisis pink. Siin puude varjus võisin nähtamatult jalutada. (lk 239)
  • Piki loorberialleed lähenes tuulesööst, pannes kastani oksad kõikuma, liikus edasi - ära lõputusse kaugusse - ja hääbus. Nüüd oli ööbikulaul ainus hääl öös. Seda kuulates puhkesin ma uuesti nutma. Mister Rochester istus vaikselt, vaadates mind õrnalt ja tõsiselt. Möödus tükk aega, enne kui ta lõpuks lausus:
"Tulge mu kõrvale, Jane. Selgitame olukorra ja püüame teineteist mõista."
"Ma ei tule enam iialgi te kõrvale. Ma olen kord eemale tõugatud ja tagasi tulla ma ei saa."
"Aga, Jane, ma kutsun teid kui oma tulevast naist, ainult teid kavatsen ma naida." (lk 247)
  • Järgmisel hommikul, enne kui ma voodist olin tõusnud, tuli väike Adèle joostes mulle uudist tooma: öösi olevat välk sisse löönud suurde kastanisse aia lõpus ja poole puust ära kiskunud. (lk 248)
    • Charlotte Brontë, "Jane Eyre", 23. peatükk. Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige südame tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul Septembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend.
Aegajalt ta seisatas ja pillutas tuvidele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmerliiva. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja sõrmede väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete lõhna läbi bulvari kastanite vilu.


  • Armastasin meie suurt aeda vanade kastanipuudega; kevadel sõime hommikust nende valgete küünalde all ning mesilaste sumin segunes kaunilt inglise vanavanaemalt pärineva hõbedase teekatla omaga. Valgustäpid mänglesid sinisel Wedgwoodi portselanil, nõlvakul sinavate kõrgete kuuskede otsas hüplesid oravad oksalt oksale, musträstad laulsid. Sügisel levitasid vanad kastanid kollast kuma ja täitsid söögitoa sooja kuldse helgiga. (lk 21)


  • [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... Kristusest näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid tulest välja tooma.


  • See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge kass põõnas aknalaual, muusikast ja nitroaurudest hullunud naaber kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid ahju ees nagu tankirusikad.
    • Ervin Õunapuu, "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30


  • Järgmine reis viis meid taas itta üle Alpide. Kostanjevica — "kastanilinnake" - oli sel aastaajal tõepoolest täis kastanimune. Paljud olid juba varisenud, nii et kui munakiviteel jalgade ette ei vaadanud, siis võisid okkalisele kerakesele astudes haledasti kukkuda. Algselt ühe Austria-Ungari ametniku jaoks ehitatud linnapea maja esine kirendas õela välimusega turris munadest, mis meenutasid tillukesi okassigu.
  • Elizabeth Kostova, "Ajaloolane". Tõlkinud Hana Arras. Ersen 2006, lk 93


  • Ekke Moor oli juba täiskasvanud mees, kui ema teda ikka veel peksis. Ja kui Ekke Mooril sündis poeg, siis peksis see ema ka teda. Naabrid, kes kõike kuulsid ja nägid, ei teinud teist nägugi. Sest neil endil toimus sama asi. Ja võib-olla sellepärast Ekke Moor leidiski endale pruudi just naabrite juurest. Aga mis saab sellest inimesest, kes kardab oma ema, mis lähisuhteid on selline inimene võimeline looma! Täiskasvanud mees põgeneb peksmise hirmus oma ema eest kastanipuu otsa ja varjab seal ennast, teeskleb, et ta on kägu.
    • Urmas Vadi, "Head tüdrukud lähevad taevasse, teised vaatavad, kuidas ise saavad" Looming 7/2015, lk 906


  • Keskne universaalkaubamaja (TsUM) Kreštšatiku ääres on tervenisti kaetud hiiglasliku lipuvärvides kangaga. Suundun mööda Bogdan Hmelnitski tänavat ülesmäge, möödun ooperiteatrist, kus mõne aasta eest alati loožis istusime ("Maskiball", "Sevilla habemeajaja" jt.). Kuldse värava juures ostan putkast külma õlle, istun Jaroslav Targa kuju juurde kastanite alla pingile. Õdus olemine — tunnen ja tean, et kõik läheb hästi.
    • Kuido Merits, "Võimatu missioon. Herson" Looming 7/2015, lk 977


  • ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.

LuuleRedigeeri

Kui, kevad, kastankandelaabreilt valgust kallad,
õisryys kõik hinged anduvasse vallu tallad,
kas seks, et meele heidaks armastaja synge,
kes käib su järel, syda jääst ja mantliks hallad?

  • Märt Laarman, IV, "... Kui, kevad, kastankandelaabreilt valgust kallad" kogust "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996


Vana teater – ta müüridel veel
ahastab tardunud maske.
All aga kastanil rõõmus on meel,
pungad on niisked ja rasked.

  • Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962


Soojas rohelises tuules
õieküünlaist und näeb kastan.

  • Paul-Eerik Rummo, "Maaler astub pargiteedel" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 40


Kuidas pöördub küll saladus
ripsmete lehtede varju kuninga silmis,
mis on ainult kastanipuud,
ükskõik, kelle silmis,
kes märkinud on oma näo
vihmaga puiestee liiva
enne sõda ja seda, mis sündima peab?
/---/
Kuhugi puiestee liiva
kiiruga jätsime näod,
aga ära läks viimane rong.
Kuidas pöördub küll armastus
lehtinud ripsmete varju,
kui ma kõnelen kastanipuist?

  • Viivi Luik, "Saladus". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 227


kastani vari
nii mehelik
embab vahtra siluetti
nii poisilik
roosad jalad pargiteel
puude säsisosin
nii lähedal
argimüra
nii kaugel

  • Ivar Sild, "* kastani vari", luulekogus "Valimata luulet" (1996)


ma ei tea mis on mu leivakotis
kastanimunad või tammetõrud
midagi väikest ja ümarat
ja tulikuuma
avan kotisuu
siis enda omagi
mul on palju päikest
päikeselapsi

  • Ivar Sild, "Rõõm", luulekogus "Valimata luulet" (1996)


Minu tarkuse läbi ei saa ükski mari küpseks,
minu armastuse läbi ei kasva kastan ogalise kapsli sisse.
Kui kaua veel pean langema sügislehena,
mille sees pole muud kui metalselt viunatav hing?

  • Moon Tõksu, "Minu sügis", korea keelest tlk Andres Ehin, Vikerkaar 3/1998, lk 37


Elegantne iluasi — kes inimene veel peaks olema? —
nõuab ideaalset ümbrust,
teisisõnu austust ja armuohete aimust.
Kui õhk, kastanid ja kaldapealne seda ei tee,
siis teen ma ise.


kui hea on kaduda
värsside abstraktsiooni
elada kuulmise ebamäärast püha
kuulata kastanilehtede pilku

  • Georgi Kirillov, "* Küünlakuu tuule", tlk Arvo Valton, Vikerkaar 1/1986, lk 18


Ja kõigest, mis on väljaspool meid endid,
me kõneleme "tehakse" ja "nemad".
Paar sõpra, sõna sobivat legendist
me silmis olevikuks ühinevad.
/---/
Näed: õitseb kastan iseenda kumal,
kimp vahaküünlaid käes ja õlad längus -
suur, igavene, õnnelik ja rumal.
Ning tal ei ole osa selles mängus.

  • Leelo Tungal, "* See ongi meie aeg. Kui ei, siis ütle, kelle..." [1984] valikkkogus "Teeleht" (2017), lk 129

Ikka kooliteel lehvitab kastan -
kollased kindad on kõikumas puus.
Igal sügisel astrilast kastab
värske, noor vihm. Ja ka aster on uus.

  • Leelo Tungal, "Igal sügisel" kogus "Lepatriinu faksiga", Ilo 2004, lk 124


Lampide õrn valgus me kohal on suuren-
dusklaas, mis muudab kastanilehtede varjud
kõnniteel hiiglaslikeks heljuvateks õiteks.
Ja armastus on iidne vaas, mida pole kunagi
hoolega hoitud, aga mis välja kaevatakse siiski.