Puuvili

Puuvili on vili, mis kasvab puu otsas, maitseomaduste tõttu satuvad mõnikord puuviljade hulka ka põllukultuurid nagu näiteks ananass.

Piibel

Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?

17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.

Matteuse evangeelium 7:16-17

Proosa

[Mr Lennox:] “Pole suuremat naudingut kui suruda hambad krõmpsuvasse, mahlasesse, lõhnavasse, päikesesooja puuvilja. Halb on ainult see, et herilased on hirmus jultunud ja ründavad keset kõige suuremat naudingut.”
- Elizabeth Gaskell, "Põhi ja lõuna" I, tlk Maria Drevs, 2002, lk 46

Praegu ei mõelnud Paul ei endast ega Tolstoist, vaid kas mrs. Ramsayl on ehk jahe, kas tuul tõmbab, kas ta sooviks pirni.

Ei, vastas mrs. Ramsay, ta ei taha pirni. Ta oli puuviljavaagnat tõepoolest (ise seda tajumata) kadedalt valvanud, lootes, et keegi seda ei puuduta. Tema pilk oli rännanud viljade kumeruste ja varjude vahel sinna-tänna, libisedes üle viinamarjade lopsaka purpuri, siis üle merikarbi sarvse ääre, kõrvutades kollast ja punast, looklevaid ja ümaraid vorme, teadmata, miks ta seda teeb, või miks teda igal vaatamisel valdab üha sügavam rahu; kuni, oh kui kahju, et nad seda pidid tegema — üks käsi sirutus, võttis pirni ja rikkus kõik.

Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 79

Usuõpetustund. Neile annab tunde praegu noor abiõpetaja suurte kollaste silmade ja raskete põskedega.

— Ma pole kunagi näinud kellelgi põski olevat näole raskuseks, mõtleb Ester.

Ta on hiljuti lugenud üht raamatut Aasia kohta, leides säält, et see puuvili, mis tema kodumaal on nii tavaline ja iseloomustav, õun, sääl üldse ei kasvagi. See oli Esterile suureks üllatuseks ja ta mõtles selle üle kaua.

— Kuidas ta siis paradiisiaias sai kasvada? See oli ju Aasias...

Ester tülitab pastorit vahel mõne küsimusega, millele sel raske on vastata. Ta tõstab praegugi käe üles.

— Mis puuvili oli see, mille Eeva andis Aadamale paradiisiaias? Õun see olla ei võinud, õunu sääl ei kasva. Oli see apelsin, dattel või koguni mango?

Pastor on pisut kimbatuses. Tundub, et ta polnud sellele kunagi mõtelnud. Ester näeb, kuidas ta suured silmad üle raskete põskede teed otsivad kuhugi neisse kaugeisse aegadesse esimeste inimeste ajal. Ester aga jätkab:

— Ma arvan, see oli ehk apelsin, sest apelsini on kerge jagada teisega. Datlit ja mangot ma pole söönud; ma ei tea seepärast, kuidas on nende jagamisega. Olete teie neid söönud, härra pastor?

Pastor peab tunnistama, et temagi pole kunagi söönud ei datlit ega mangot.

Muigega istub Ester taas pingile, laskudes oma mõtteisse.

Reed Morn, "Tee ja tõde", 2. tr, 2002, lk 27-28

Jah, sest ma olen kurb. Aga ära käi peale. Tänasel päeval on katla kuju. Talumatult rõhuv. Olen tülpinud. Ja enne homset ei tule ma välja. Las nad kutsuvad mind siis, kui kerkib vaht. Mitte varem. Ja sina tule siia mu tuppa, kirkana nagu puuvili, sest miski ei meeldi mulle nii nagu viljaliha, ja hommik ilma alkoholita on õnn.
- Viceinte Alexandre, "Väsimuse pealispind", tlk Jüri Talvet, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 17

Ka unistustest võib valmistada moosi. Kuid tuleb lisada puuvilja ja suhkrut.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 22

Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta unistas sellest, et Marss muutuks roheliseks ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda varju, pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; toidu ja mõnude arhitektuur - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist õhku kopsude jaoks ja kõrvu kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumivalges voodis ja see uinutab su magama.
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Detsember 2001: Roheline hommik", tlk Linda Ariva, 1974, lk 81

Wipulasara pakub meile tseilonipärast hommikueinet, mis on serveeritud madalale lauakesele. Joome teed kookosõiemeega, sööme võiga kaetud plaatleiba ja värskendame end suurepärase puuviljaga, mis valmib Tseiloni taeva päikese all: magusad ja mahlakad, kollase viljalihaga ananassid, pähklimaitsega banaanid ja kahvatuoranžid, suurte ploomide kujulised mangod, mille maitse meenutab maasikat, ananassi, üleküpsenud virsikut ja — petrooleumi ning mida ma kõigile teistele puuviljadele eelistan. Peale selle on siin veel mingi kookosest valmistatud omapärase maitsega meeleib ja hulk vürtse, mis annavad pärast sööki suule meeldiva lõhna.
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 23-24

Puuviljade kohta tegin rea avastusi. Näiteks olin alati arvanud, et ananassid ripuvad graatsiliselt puu otsas. Olin üllatunud, leides, et tohutu väli, mida olin pidanud kapsapõlluks, oli tegelikult hoopis täis ananasse. Omamoodi valmistas see mulle päris pettumuse. Niisuguse mahlase puuvilja jaoks näis see kasvamisviis väga proosaline.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 328

Toitu loob taimede ja loomade suguelu ja meis tekitab see himurust. Õuna või virsikut süües sööme puuvilja platsentat.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 156

Peagi tulid teenijad sooja- ja külmaveekannudega ning puuvilja ja juustu täis vaagnaga. Manitsedes ennast, et need "teenijad" võivad olla parema päritoluga kui mina ise, kohtlesin ma neid suure viisakusega ning mõtlesin hiljem endamisi, kas polegi see mitte harmoonilise majapidamise saladus, et nii teenijat kui kuningat koheldakse võrdse viisakusega.
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 437-438

Luule

Käsi ning ma kogun oma puuviljad, et neid
tuua sinu õue täisi korvi, kuigi mõnede aeg
on mööda ja mõned pole küpsed.

Sest aastaaeg raskeneb oma täidluses ja karjuse
kaeblikku vilet kuulukse varjust.

Rabindranath Tagore, I kogus "Puuvilja kogum", rmt: "Gitandžali. Aednik. Puuvilja kogum", tlk Uku Masing, 2006, lk 303