Moos

Frederick Daniel Hardy, "Moositegu" (1864)

Luule

Põhjanael sirab ja särab.
Ning öö on kui ploomimoos.
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.

• Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

Mardikas kord marjul käis,
maasikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad kotti paigutas,
pliidi ääres aega veetis,
maasikatest moosi keetis.

• Erika Esop, "Moosikeetja" kogus "Lõbus tuul" (1988), lk 66

Kuulsite! Sügis peab sünnipäeva!
Ah et millal? Täna, just praegu!
Läheme külla, sest kõik on palutud,
ärge nüüd kahelge ilmaaegu!
Lauad on laiad ja küllaga kaetud,
Sügis kostitab külalisi.
Pähklite põsed on päikese praetud,
uudsesepikul sädeleb mesi.
Virnade viisi on tomateid toodud,
kuhjade kaupa kurke.
Köögist ent kantakse kümnel kandikul
kogukaid keedisepurke.

• Maimu Linnamägi, "Sügise sünnipäev", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 43

Proosa

• Ka unistustest võib valmistada moosi. Kuid tuleb lisada puuvilja ja suhkrut.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 22

• Aga kelder. Jah. Ma polnud seal peaaegu üldse käinud, vast paar korda ainult. Me ei hoia ju keldris mingeid talvekartuleid või moose. Ema vist ei oska üldse moosi keeta ja kartulit ostetakse paari kilo kaupa poest. Nii et meie keldriboks on lihtsalt üks õudne vanakraamiladu. (lk 12)
  • Aidi Vallik, "Kuidas elad, Ann?", Tänapäev, 2001

• "Austerlanna" muutus peagi tublide "balti perenaiste" hirmuks.

Kui ma esimese hommikusöögi ajal uues kodus võõrastusega küsisin, kus on džemm, vaatas mees mulle veel suurema võõrastusega otsa ja teatas siis: "Aga džemmi söövad ju ainult libud."

Ning vaene ämm küsis kohkunult: "Sa kümbled kaks korda päevas? Seda ei tee ju ükski korralik naisterahvas!" (lk 86)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• Nad astusid õuele ja sattusid siin täielikult lõhna võimusesse.

Noorperenaine tuli naksitrallidele majatrepil vastu, nähtavasti oli ta neid juba läbi akna märganud. Tol oli põll ees. Moosine põll!

Ja nüüd said naksitrallid lõppude lõpuks aru, mis asi see nii isuäratavalt lõhnas. Sulaselge maasikamoos! Noorperenaisel oli moosikeetmine käsil!

"Tere hommikust ja head marjaõnne!" ütles Sammalhabe. "Juhtusime siit mööda sõitma ja mõtlesime, et astume hetkeks sisse."

"Täpselt," lisas Kingpool. "Leidsime teid nii-ütelda lõhna järgi üles."

"Minu nimi on Muhv," ütles Muhv ja tegi krampliku kummarduse.

"Küll on kena," naeratas noorperenaine. "Nii et tulite siis seekord kohe kolmekesi mind vaatama."

"Kolmekesi jah," kinnitas Kingpool. "Kui juba, siis juba."

Noorperenaine palus külalistel edasi astuda ja juhtis nad kööki, kus moosipotid pliidi peal hubaselt podisesid.

"Võib-olla soovite ehk kausikese moosi maitsta?" küsis ta siis lahkelt.

Kingpool noogutas innukalt.

"Niisugust pakkumist ei kõlba juba kas või viisakuse pärast tagasi lükata," kuulutas ta. "Mina maitseksin küll kausikese või äärmisel juhul kaks."

Naksitrallid istusid üksteise kõrvale laua taha ja noorperenaine tõstis igaühele kausitäie värsket maasikamoosi ette. Ise jäi ta pliidi juurde toimetama ja moosi pealt vahtu riisuma. (lk 157)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984