Laud

Adèle Agnès Evrard (1792-1889), "Vaikelu kassiga", s.d.

Agustín Arrieta, "Lõunalaud" (1864)

Edith Hayllar, "Kellaviietee" (1895)

Prantsuse kunstnik Henri Le Sidaner maalis laudu tööstuslikes kogustes. "Laud valges aias" (1900)

Astrid Holm, "Rose lauda katmas" (1914)

Oskar Schlemmer, "Laudkond" (1935)

Proosa

• Mul polnud kunagi kindlat paika, mida oleksin pidanud oma toaks ja kuhu oleksin spetsiaalselt varjunud, et kirjutada. Hilisematel aastatel põhjustas see mulle palju tüli, sest alati, kui pidin mõne intervjueerija vastu võtma, tahtis see kõigepealt teha minust pilti töölaua taga. "Näidake mulle, kus te oma raamatuid kirjutate."

"Oh, seal, kus juhtub."

"Kuid teil on ju kindlasti koht, kus te alati töötate?"

Seda ei olnud. Ma ei vajanud muud kui lauda, mis ei lonkaks, ja kirjutusmasinat. Nüüdseks olin hakanud oma lugusid kohe otse masinasse lööma, kuigi alguspeatükid ja vahel ka mõned teised kirjutasin tavaliselt käsitsi ja seejärel tippisin masinal ümber. Magamistoa marmorplaadiga pesulaud oli hea koht kirjutamiseks, söögiaegade vahel sobis selleks ka söögitoa laud.

• Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 483

• Kui kuningas lõunalauda istus, kõneles kokk:

"Täna on lõunaks praetud kartulid ja koorejäätis. Loodan, et kuningas on rahul..."

"Mitte sugugi!" pahandas kuningas. "Olgu lõunaks laual praetud jäätis ja kartulikoored!"

• Kalju Kangur, "Isemeelne kuningas" raamatus "Unenäod kristallkohvris". Tallinn: Eesti Raamat 1979, lk 20-21

• [George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?"

"Minimalism," ütles Marion.

• Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 33-34

• Vimes kuulis kõrvus oma vanaema häält. "Keegi pole nii vaene, et ei jaksaks seepi osta." Loomulikult o n paljud inimesed nii vaesed. Aga Kukenoka tänaval ostsid nad seepi ikkagi. Laual ei tarvitsenud olla söögipalukestki, aga jumalate eest, laud oli vähemalt korralikult puhtaks küüritud. Sest see oli Kukenoka tänav ja siin oli peatoiduseks uhkus.

Maailm on ikka pöörane koht, mõtiskles Vimes. Konstaabel Külasta oli öelnud, et alandlikud pärivad maailma - aga mis need vaesed saadanad halba on teinud, et midagi sellist ära teenida?

• Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 176

• [Renée:] Nii nagu iga laud on osa olemusest, mis annab sellele vormi, on iga kunstiteos osa universaalsest vormist, mis saab ainsana vajutada sellele kunsti pitseri. Tõsi, seda universaali me otseselt tajuda ei saa: see on üks põhjuseid, miks nõnda paljud filosoofid on tõrkunud pidamast olemust reaalseks, kuna ma näen alati üksnes üht konkreetset lauda, mitte aga universaalset vormi nimega "laud", üksnes üht konkreetset maali, mitte aga Ilu olemust. Ja ometi... ometi on see siinsamas, meie silme ees: iga hollandi meistri maal on selle ilming, silmipimestav kehastus, mida me saame vaadelda üksnes konkreetsuse kaudu, kuid mis annab meile juurdepääsu igavikule, ülima vormi ajatusele.

Igavikule, sellele nähtamatule, mida me vaatame.

• Muriel Barbery, "Siili elegants", tlk Indrek Koff, 2012, lk 229-230

• Taeva öine valgus näitab lauda toa nurgas akna all. Kord kattis seda tikitud laudlina, kord vakstu, kord ajalehed... Vahel sõtkuti seal piparkoogitainast, kord puhastati seal pohli, kord rapiti heeringaid, kord loeti piiblit, kord kirjutati seal arveid, kord avaldati seal ilukirjas armastust, kord löödi laua ümber laulu, kord võeti napsu, nuteti, kord rebiti seal midagi katki ja parandati ära... (lk 20)
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13-14 2011, lk 20

Luule

Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.

• Heiti Talvik, "Surmatants" kogust "Kohtupäev" (1937)

Jah, siga on vaagnalt tõusnud.
Maha raputand pruuni rasva.
Ta laua on laastata jõudnud.
Ta paisub, kroonlühtrini kasvab.

• Andres Ehin, "Fantoom" (1962), kogus "Hunditamm", 1968

Hall-umbne kantselei. Massiivne laud,
mis nõtkub sajast dokumendimapist.
See maailm koosneb paberist ja papist,
siin troonib tindipott ja auguraud.

Ükskõiksus immitseb kui salataud
siin igast kõlekroonulikust kapist.
Laudriiul taaga all on lahti tapist.
Tolm igal pool. On iga sahtel haud.

• Kalju Kangur, "Kantseleikärbes" (1979) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 67