Haud

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Värskelt kaevatud haud Seattle'is juudi surnuaias

Piibel

• Võõraste naiste suu on sügav haud:

keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna.

• Õpetussõnad, ptk 22:14

Draama

• [Estrella:] Pimeneb päike taevas, tardub tuul,
  saab peagi püramiidiks iga kivi
  ja iga lilleõie all on varsti haud,
  saab igast hoonest kõrge kalmuküngas
  ja igast sõdalasest elav luukere.
  • Pedro Calderón de la Barca, "Elu on unenägu", III vaatuse 6. pilt

• [Ophelia:] Kas enam ei tule ta?
  Kas enam ei tule ta?
  Ei, kalm on ta peal,
  ta ootab sind seal,
  ei iialgi tule ta.
  Kui lumi ta habe näis,
  kui lina ta valge pea.
  Surm ta ära viis -
  mis nutt aitas siis?
  Jumal, olgu ta hingel hea!
  • William Shakespeare, "Hamlet", neljas vaatus, viies stseen

Proosa

• "Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki."
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, XII peatükk

• Kuidas vallasurnuid maetakse?

Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.

• Juhan Liiv, "Vari"

• Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad mütsi, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge.
  • August Gailit, "Kas mäletad, mu arm?"

• Kogu meie rahvas, väikesest vanani, ootab ja nõuab ühte: reeturid ja spioonid, kes müüsid vaenlasele maha meie kodumaa, lasta maha nagu roojased koerad. Nõuab meie rahvas üht: litsuge laiaks neetud kõnts!
  Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega.
  • Andrei Võšinski, kõne kolmandal Moskva protsessil

Luule

Kaugemale, kaugemale müriseb kohutav hord.
Maa oigab teises kandis.
Rahu ja kord
jälle valitseb Samarkandis.
     Elava kuninga haud
     kõrgub endiselt seal, kus algab Afrasiob.
     Neid kupleid austab ka saablite raud.
     Ümberringi Timur uut maailma pealinna loob.

• Ain Kaalep, "Elav kuningas", kogus "Samarkandi vihik" (1962)

Mind hauda saadab koerte koor
ja minu laipagi ei pesta,
kuid pajudel on leinaloor,
õrn kurbus jääb neis kauaks kestma.

• Sergei Jessenin, "*** Mind väsitand on kodunurk", tlk Artur Alliksaar, rmt: "Luuletused", 1970, lk 39

Mind sinna kõrtsi sängitage,
Kus tihti olin täis kui kaan,
Nii haud te mulle valmistage,
Et aamist ikka juua saan!

• "Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud" (saksa rahvalaul, sõnad tõlkinud Jaan Poska juunior)

Meri on kunstniku haud ning laene tal kaunimaks kalmuks.
Tuuled ning tormid, nad laulavad lõpmata vägevat viisi
talle, kes kestvalt ning südiste sõdade vastu kord sõdis.
Veteneitsid, need põimivad pärli ning teemandi pärgi
talle, kes rahu eest võideldes sõjas nüüd rahu on leidnud.

• Friedrich Kuhlbars, "Kunstmaalija V. V. Vereschtschagini mälestuseks"

Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
...
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle vaevles rind…

• George Gordon Byron, "Schilloni vang", tlk Jaan Bergmann (?). Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27–32, sonett.ee

Me pühitseme odratules oma rammu,
Ja hingeääsil mõõgaks valmib higiraud,
Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,
Kus täis ei saanud meitest röövli haud, —
Me pühitseme elu.

• Ernst Enno, "Oder" kogust "Uued luuletused" (Noor-Eesti kirjastus, 1909)

Vask oli taevas mu üle,
maa põudne, kumisev raud;
ja ise kõndisin ümber
kui vankuv, elav haud!

• Juhan Liiv, "Vask oli taevas mu üle"

Sünk on minu Valgevene,
sünk kui haud, ma tean,
siiski teda armastan ja
kalliks, kalliks pean.

• "Laul sünnimaast", rmt: "Aga kukulind see kukkus...", tlk Helvi Jürisson ja Muia Veetamm, 1966

Poeg on vanglas, hauas mees,
Palvetage minu eest.

• Anna Ahmatova, "Reekviem", tlk Doris Kareva, Vikerkaar 3/1988, lk 21-27

Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad

ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.

• Heiti Talvik, "Üle haudade"

Vanasõnad

• Hall pea kisub haua poole.
• Korra kuri ikka kooleb, halb hauda läheb.
• Vanal õigus (kohus) koolda, hallil tarvis hauda minna.
• Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
• Surm suus, kalm kaelas.
• Teine jalg hauas, teine haua äärel.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Allikata

• Isa tahtis öelda, et perekond on haud, lapsed aga tema kirstunaelad.
  • Homer Simpson

Kirjandus

• Ursula Le Guin, "Atuani hauad: Meremaa triloogia II", tlk Krista Kaer, 1994
• Arved Viirlaid, "Ristideta hauad"