Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.
Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: "Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi."
Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt:
"Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve." (lk 21)
Lible võttis kellanöörist kinni, viskas ärapõlenud paberossiotsa maha, astus sellele jalaga peale, sülgas ja seadis enese kellalöömiseks valmis.
"Oota, las mina löön," ütles Arno ja võttis kellanöörist kinni.
"Sa ei jõua."
"Jõuan."
Ta jõudis küll, aga ta oli harjumata. Esimene löök läks nurja. Selle asemel, et korraga kella käima tõmmata, nii et selge löök käiks, kostis ülevalt võõras, veider heli kil-kilkoll. Lible hakkas suure häälega naerma, kuna aga inimesed all ütlesid:
"Kas kuuled, Lible kolistab üleval vana pada."
Üks teine jälle vastas:
"Küllap on oma nospli jälle täis võtnud, küllap tuleb varsti kõige kellaga ülevalt alla."
Ja suitsetajate ja kõnelejate noormeeste salk kirikuesisel platsil vahtis ammuli suuga üles, nagu oleks nad tõesti oodanud, et Lible kellaga ülevalt tulema hakkab. Jäid aga varsti rahule, kui selged, korralikud piu-paud kostma hakkasid ja inimesi palvele, Õnnistegija sünnipäeva pidule kutsusid. Arno sai kellast korra jagu ja nüüd toimetas ta selle kallal, nagu oleks ta eluaeg kellamees olnud. (lk 94)
