Vikitsitaadid

Kaklus

Adriaen van Ostade, "Kõrtsikaklus" (1650ndad)

Proosa

muuda
  • "Sina oledki see mees!" hüüdis Jabes pärast pühalikku pausi üle kantsliääre kummardudes. "Seitsekümmend korda seitse korda moonutas su palet haigutus, seitsekümmend korda seitse korda küsisin ma nõu oma hingelt, ja ennäe — see on inimlik nõrkus, ka seda võib andeks anda! Esimene seitsmekümne esimesest on tulnud. Vennad, viige tema peal täide kirjutatud kohtuotsus. Olgu niisugune au kõikidel issanda pühakutel!"
Nende lõppsõnade saatel tormas terve kogudus palverändurikeppe üles tõstes minu peale. Mina, kellel polnud mingit relva enesekaitseks, hakkasin Josephiga, oma lähima ning kõige tapahimulisema kallaletungijaga tema kepi pärast maadlema. Selles rüseluses ristusid mitmed malakad, ning löögid, mis olid määratud minule, sadasid teistele pähe. Varsti kõmas kogu kirik hoopidest ja vastuhoopidest. Igaühe käsi tõusis oma naabri vastu ja Branderham, kes ei tahtnud jääda tegevusetuks, ilmutas oma agarust kõva koputusterahega vastu kantslilaudu, mis kõlas nii läbilõikavalt, et see lõpuks minu kirjeldamatuks kergenduseks mind äratas.


  • "Noh, las käia rusikatega!" ütles Bulba varrukaid üles käärides. "Ma tahan õige näha, mis mees sa rusika poolest oled!"
Ning pärast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg tervituse asemel jagama teineteisele tümakaid küll ribide vahele, küll nimmekohta, küll rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.
"Vaadake ometi, kulla inimesed: vana on ogaraks läinud! Täitsa aru kaotanud!" kurtis nende kahvatu, kõhn ja hea ema, kes seisis läve juures ja polnud veel jõudnud kallistada oma lapsi, keda ta oli nii kaua igatsusega oodanud. "Lapsed tulid koju, üle aasta pole me neid näinud, aga temal tuleb pähe teab mis; muudkui rusikatega võmmima!"
"Aga vahvasti annab!" sõnas Bulba peatudes.
"Jumala eest, hästi!" jätkas ta ennast pisut kohendades. "Nii et jäta kas või proovimata. Tubli kasakas tuleb temast! Noh, tere kah, pojuke! Las ma kaelustan sind!" Ning isa ja poeg hakkasid teineteist suudlema. "Tubli, pojuke! Igaüht kolgi nii, nagu sa mulle praegu andsid. Ära jäta kellelegi!" (lk 6-7)


  • Käed-jalad hakkasid sügelema. Tondinahad tampisid rahutult ringi, nügisid üksteist küünarnukkidega, tallasid vastastikku varbaid, nende liigutused läksid aina ägedamaks. Igaühele näis, et teised teevad talle ränka ülekohut. Igale tondinahale tundus, et kaaslased ei pea temast mitte üks põrm lugu. Pruunid silmapaarid lõid punakalt helkima, suured sametised kõrvad tõmbusid peadligi, ei kuulnud keegi enam meremüha ega eestvedaja norisemist. Hallsilm ja tema kadestamisväärne uni läksid sootuks meelest. Tondinahad tundsid, et peavad omavahel arveid klaarima. Nii läkski pusimiseks ja rüselemiseks lahti. Tondinahad tõuklesid, igaüks püüdis oma vastast seljatada või talle niisamuti haiget teha. Tondinahkade poisid ja plikad ilmutasid ühteviisi sõjakust. Nad karjusid läbisegi ja lahmisid kätega. Et kõik olid jõu poolest enam-vähem võrdsed, siis polnud selles lahingus ei võitjaid ega kaotajaid. Seevastu muhke ja kriime jätkus kõigile ja neid sai iga kakleja aina juurde.


  • Kakluseks on vaja kahte poolt ja ühte meelt.


  • Leti ümber käis päkapikkude möll. Kaklus oli ammu läbinud selle etapi, mil asjal oli veel midagi pistmist parasjagu päevakorras oleva teemaga ja kuna tegu oli päkapikkudega, klaariti nüüd selliseid eluliselt tähtsaid küsimusi, kelle vanaisa oli kolmsada aastat tagasi kellegi teise vanaisa kaevanduskrundi üle löönud ja kelle kirves oli praegu kelle kõril.


  • Lauset lõpuni kuulamata tormas Gansey mustavasse öhe. Ta jooksis maja nurga taha ja jõudis parklasse just sel hetkel, kui Ronan paugu kirja pani.
Löögikaar paistis lõputu.
Pealtnäha tundus, et tegemist on alles avavaatusega. Haiglaselt rohekat valgust heitva tänavalaterna all seisis kaljukindla hoiaku ja kivistunud näoilmega Ronan. Löök ei vääratanud. Poiss oli võtnud vastutuse rusika maandumiskoha eest juba ammu enne seda, kui lööma hakkas.
Gansey oli oma isalt pärinud loogilise mõtlemise, kiindumuse uurimistöö vastu ja enamiku riiklike loteriide suuruse toetusfondi.
Vennad Lynchid olid oma isalt pärinud kõigutamatud egod, kümme aastat ühe tundmatu iiri muusikariista mängutunde ja oskuse tõsiselt poksida. Niall Lynch ei olnud just sageli kodus viibinud, aga kui oli, oli ta olnud hiilgav õpetaja.


  • [Fjodor Krivtsov:] Asi on nimelt selles, et Athose perenaine pole ei keegi muu kui Jumalaema. Kelle ta vastu võtab, see seal elab, keda aga ei võta, see sõidab minema. Mind sallis ta viis aastakest. Athoselt ei aeta kedagi ära. Kes juured alla ajab, see ka elab.
Ja keda seal vaid ei ole! Võtame näiteks kreeka seloodid, fanaatikud. On uued sinodid püsti pannud. On vana stiili mehed. Elavad vana kalendri järgi, uut ei tunnista. Nende vahel läheb mõnikord kakluseks. Saadavad anateeme kongist kongi - ja Jumalaema kannatab nad välja. Mind aga ei võtnud vastu. (lk 301)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013



  • Soomes ma ikka tean, millal tuleb seltskonnast eemalduda. Kui Helsingis keegi õhtul küsib sinu käest: "Kas sa oled Helsingist?", tuleb kohe lahkuda. Kui sa vastad "Ei!", saad pasunasse. Kui vastad: "Jaa!", on oht saada pasunasse, kui sa pole pärit Jakomäkist, kust see vend on, vaid oled Jakomäki kõrvalt Pihlajamäkist.
Soomes kulub prille rohkem.

Luule

muuda

XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.

XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.

XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kaklus&oldid=119310"