Fanaatik

Proosa

Tuleb ette võimeteta fanaatikuid, ja need on tõesti kardetavad inimesed.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 30

Igal andekal inimesel, olgu ta siis mees tugevate kirgedega, fanaatik või lihtsalt despoot — kui ta oma taotlustes ainult siiras on, esineb sääraseid ülevusmomente, mil ta alistab ja valitseb.
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 409

Seevastu leidub veel pöörasemaid pööraseid, kes pühendavad oma elu ainult ühele liigile, kuid tahavad saada ja peavad saama kõikide seni aretatud ja nime saanud sortide omanikuks. Nii näiteks on sibulistid andunud täielikult tulpide, hüatsintide, liiliate, hionodoksade, nartsisside, linnupiimade ja muude sibullillede kultusele: leidub priimulahulle ja aurikuliste, kes harrastavad üksnes esikute sugukonna esindajaid, nagu on anemoniakke, kes on pühendunud ülaste perekonnale; leidub iirisiste ehk võhumõõgavendi, kes murduksid mure pärast, kui neil poleks kõiki, mis kuuluvad Apogon’i, Pogoniris’e, Regelia, Onocyclus’e, Juno ja Xiphium’i sorti, arvestamata hübriide; leidub delfiniste, kes kasvatavad tulikalisi, on roosihulle ehk rosomaane, kelle silmis on midagi väärt üksnes "proua Druschki", "proua Herriot", "proua Karolina Testout", "härra Wilhelm Kordes", "härra Pernet" ja loendamatu hulk muid indiviide, kes on kehastunud roosideks; leidub fanaatilisi floksiste ehk floksofiile, kes augustikuus, kui neil floksid õitsevad, avaldavad valjusti põlastust krüsantemaanidele, kes tasuvad neile sellesamaga oktoobrikuus, kui õitseb Chrysanthemum indicum; leidub melanhoolseid astriste, kes eelistavad kõigile elu võludele sügisesi astreid; kuid kõige meeletumad kõige pöörasemate hulgas (muidugi peale kaktusekasvatajate) on jorjenlased ehk georginistid, kes on valmis mõne uusima ameerika daalia eest maksma metsikut hinda, kas või kakskümmend krooni.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 96-97

[Fjodor Krivtsov:] Asi on nimelt selles, et Athose perenaine pole ei keegi muu kui Jumalaema. Kelle ta vastu võtab, see seal elab, keda aga ei võta, see sõidab minema. Mind sallis ta viis aastakest. Athoselt ei aeta kedagi ära. Kes juured alla ajab, see ka elab.

Ja keda seal vaid ei ole! Võtame näiteks kreeka seloodid, fanaatikud. On uued sinodid püsti pannud. On vana stiili mehed. Elavad vana kalendri järgi, uut ei tunnista. Nende vahel läheb mõnikord kakluseks. Saadavad anateeme kongist kongi - ja Jumalaema kannatab nad välja. Mind aga ei võtnud vastu. (lk 301)

Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, Tallinn, Tänapäev, 2013