August Sang

August Sang (27. juuli 1914 Pärnu – 14. oktoober 1969 Tallinn) oli eesti luuletaja ja tõlkija, Arbujate kirjandusrühmituse liige. Ta oli abielus luuletaja Kersti Merilaasiga, nende poeg on luuletaja Joel Sang.

August Sanga haud Vana-Pärnu kalmistul

Luule

Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.
...
et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.

• "Võileib suudlusega" (1959)

Koondkogust "Emajõe unisel veerel"

Postuumsest koondkogust "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003.

Emajõe unisel veerel
päev jälle õhtusse langeb.
Punane omnibuss veereb,
kõriseb veomehe vanker.
...
Mälestusräbalaid ruttab,
virvendab, katkeb ja vajub.
Valu on kusagilt tuttav,
aga teadmine - hajund.

Kusagil Emajõe veerel
nimetust leinast jääd ängi.
Päevake punades veereb,
lastesalk väraval mängib.
...
Kesk kainete käijate parve
kui imetlev poisipõnn,
sul ikka on pidada arve:
kas tõde, töö või õnn?

Kuid t e o n i tõusta ei jaksa
ja ikka on tühjad su peod,
sest suured mõtted ei maksa
nii palju kui väikesed teod.

• "Emajõe unisel veerel", lk 9-10

Madrustekõrtsis, kus viiul vingus,
naerdi, hõisati, pisaraid valati.
Higileitses, tubakavingus
hommik saabus nii nagu alati.

• "Öö sadamas", lk 11

Oli õhtu, oli sügis,
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis suve ilu.

• "Oli õhtu, oli sügis", lk 12

Nüüd rahu on kraanade tohutuis kehis
ja vaiksed on aidad, laoplatsid ja kai.
Tee veerul puud nooris, õrnviherais lehis.
Tuul hooti neid silub, ta haare on lai.
...
Need tunnid on rõõmsad ja armsad kui kingid,
saand kergeks ja lihtsaks su kärsitu meel.
Sülga mõtlikult vette ja vaata, kuis ringid
üksteise järele raugevad veel.

• "Sadamas", lk 13

Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

Lööb pooleks pilvetekk, kuult vajub raske rünk
ja veele langeb valgus, tume nagu veri.
Mu jumal! Elu! Armastan Sind, metsik, sünk.
Sind, vihm! Sind, torm! Sind, öö! Sind, meri!

• "Öine", lk 14

Rahutult mu vaade eksleb.
Läbi kleidi kerge koe
tunnen, veri perult peksleb
ja su ihu on nii soe.

Unelen su pilgu süütel -
uneleda on ju hea -:
mina olen ristirüütel,
sina - minu Dulcinea.
...
Kuskil on ehk päike paiksem,
äike äiksem, tuulem tuul.
Kuskil on ehk valu vaiksem,
mureohe sureb suul.
...
Järsku võpatades ütled,
tabanuks kui piitsasaps:
"Milleks unemaadel kütled?
Kumbki pole enam laps!"

Kõik on maine, kõik on aine -
aga aine söövad koid.
Ära ulmle, ole kaine:
jumal surnud, elab Freud.

Kõik on ainus Mikumärdi.
Mis siis - nosi oma noos!
Ent ma olen pentsik pärdik,
jaurata ei jaksa koos.
...
Aga - siingi oma "aga" -
väga tihti poolel teel
miski kõige selle taga
ilgub: "See ei ole see!"

• "Märtsiöö", lk 15-17

Su leidsin kesk novembrisombeid
ja norus päevi oma teelt.
Ma nautisin su rõõmsaid kombeid
ja sinu lapselikku meelt.
...
Veel närviliselt lauda täksid
ja juba annad kergelt käe,
ja juba vilkalt uksest läksid,
ja juba enam sind ei näe.

• "Niina", lk 18

Keha kallutub kehale ligi,
vastu põske tunnen su juust.
Segi lõhnavad õied ja higi,
tuul varastab sõnad me suust.

Kui pea kohal sahiseb lehis,
meil on sama tunne kui puil:
mahl pakitseb tuksuvais kehis
ja puhkemisaimus me suil.

• "Kevadine", lk 19

Mul oli palju sõpru,
kuid ükski polnud vend;
ma kedagi ei vihand
kui ainult iseend;
nii Looja kuldses viljas
ma olin - tähkapea;
ma käisin vaikset rada,
mis täht mu eel - ei tea.

• "*Mul oli palju sõpru...", lk 46

Karmi pilguga soole
põrnitseb kesköökuu,
saladuslikult mu poole
helendab laugaste suu.
...
Viivuks soosilmade sära
sogastaks lainete võpp,
ja su koorem on ära:
lihtne ja lühike lõpp.
...
Taevas, liig kaunilt ripud
üle mu teede veel:
metsikud pilved kui lipud
lehvimas lahingu eel.

• "Laugastel", lk 47

Mis sest, kui tühjaks kingid end,
ei leia iial õiget vormi.
Ma tean, et vaba linnu lend
on ikka tormis, vastu tormi.
...
Kuu kõnnib kõrgel minu eel,
vett tasa tilgub üle räästa.
Täis kaotusõndsust härras meel
ja tahaks miskit kallist päästa.
...
Kuigi teistega naerda ei või,
valmin, isegi teadmata, milleks.
Minu kadunud kallim, ehk lõi
sind Looja tee pervele lilleks?
Kui öö tuleb unega koos,
toob väsind maailmale varju,
vaene kurat kükitab soos
ja korjab sealt kuremarju.
...
Nagu tuhat märga rihma,
nagu musta, külma higi
langeb pilvist vihma, vihma.
Hulgun üksi. Öö on ligi.

• "Kevad", lk 48-50

Kuid suured korralagedused
toob enesega jürikuu:
teeb ilmsiks olnud magedused -
kõik kaltsud, pabulad ja muu.

Ja kõigi silma all on, ena,
auväärse talve kõnts ja sopp.
Pealt oli daam küll uih-kui-kena,
nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!

• "Kevad", lk 150

Oh see kõle, kole, kale
informatsiooni vool.
Pool mu teadmistest on vale,
tarbetu on teine pool.

• lk 205

All istub koos aktiiv.
Peal möirgab reaktiiv.
Aeg möödub kui kellas liiv.

• lk 206

"Sada laulu"

Tsitaadid väljaandest: August Sang, "Sada laulu", 1965.

Kuresaapais, kulmud kipras,
- oh meid väikseid vägimehi!
kurtsime, et iial ilmas
pärjad õige pead ei ehi.

Luhal põletasin kulu,
ja mul oli kindlaks plaaniks,
et ma suveks võrsun veidi
ja siis hakkan indiaaniks.

Värin hinges, nuga hambus,
roomasime pikas rohus.
Raipekull, su tund on tulnud
ja su skalp on hädaohus!

Tõde tõuseb, vale vaob!
Petis, kus on pühvlinahad?
Röövel, kus on kaunis neitsi,
keda oma mõrsjaks tahad?

Nõnda aeg läks peletades
jäneseid ja lambakarju,
kuni väsimus ja uni
kiskusid meid põõsa varju.

Kuhu kadusid nii ruttu
kõik mu õilsad noorusplaanid?
Kauge mälestuse uttu
põgenevad indiaanid.

• "Indiaanid", lk 66-67

Foliante kõrges tornis
uurisin kord küünlapaistes,
ja mu kass kui tonte haistes,
karvad püsti, ringi käis.

Ja mu ette suur ning kirev
pildikangas lahti rullus,
kuni meeli haaras hullus,
olen et - La Mancha mees.

Nagu narr La Mancha rüütel
hüüdsin tuulikuile: "Tulge!"
Olin siis veel hull ja julge,
sest ma olin väga noor.

Olin noor ja liiga kergelt
vaimustusin tühjast kärast,
ja ma mõistsin alles pärast,
mis on tuulik, mis on narr.

• "Tuulikud", lk 68

Kuidas küll õitses ja lõhnas
pea kohal hiiglapuu!
Valusat üksindust tundes
leidsin su kuuma suu.
Hetk sai siis pikaks kui aasta,
aastast sai ainus viiv,
ja meie unedest mööda
igavik langes kui liiv.

Pikkade palmide jalal,
tuulevaikuses koos.
Aga, näe, välgutab silmi
kiusaja pilliroos.
Kohutas avanev vaade
araks ja aplaks meid kaht:
pea kohal tuksusid tähed,
jalge ees kohises laht.

Kuule, ju eksijaid hüüdes
auruste kinkude pääl
kõmiseb äärest äärde
vägeva issanda hääl.
Kiiresti kaduvaks eluks
ärkas teadvus me päis,
ja meie rada on raske,
maltsu ja ohakaid täis.

• "Paradiisis", lk 69-70

Kuni tuumast välja koorus
elu hõrk ja rammus sisu,
möödus iilinguna noorus,
möödus nälg ja möödus isu.
Kõrgel üle kõige istud,
üle rõõmu, hala ja
vaikselt mõtled, mis sult kistud
kaltseks kätest — salaja.

Kuskil oli kunagi vist
õhku, avarust ja sära.
Siin on ainult munakivist
kaikuv kale rattakära.
Kunas päikest nõrab teile,
kunas aknal vihmatäks.
Nõnda eile, üleeile,
ületunaeile läks.

Kitsad trepid, kivimüürid,
oled neis kui surnu sargas.
Kahe kari vahel tüürid
päevakeste poris, pargas.
Ja sa loidud, ja sa lepid,
ükstakõik: ei vae või vaed...
Külmad müürid, kitsad trepid,
kiviseinad, lubjat laed...

• "Müürid", lk 71-72

See on öö, mil tänavnurgal
vanakurat kütib hingi.
Lae peal lakkamata tusas
rotid kolistavad ringi.
Akent klopib oksaharu,
vastu ruutu võõras nägu:
"Aeg on võlga maksa, naru!“
- "Võta, kõik on ülearu."

Üle mere lakerdavad
mustad lipud - see on taevas.
Kalda ligi hõiskab meeskond
möödakihutavas laevas.
Läbi voo, mis randa rahib,
kuulen kaugeid kellalööke;
vaev, mis hingest välja vahib,
tõuseb üle tormirööke.

Ja kui sadam näib nii ligi,
õndsaks hetkeks tunda saad tal
lähedust — kuid siis sa oled
igavesti kodumaata.
Vahel kuukiir valgub pilvest
vastu merel kui mõõgatera.
Pimedusest pimedusse
tormab öö sees maine kera.

• "Must kapten", lk 75-76

Nüüd ei oota ma enam midagi.
Isalt pärisin väikese talu.
Popsin piipu ja vaatan ja mõtlen ja käin
taas lapseea mängualu.

Mõni mälestus muige huulile toob
ja mõni teeb meele hardaks.
Siin-seal mõni haldjas mind uudistab
ja peitu siis lipsab, kui kardaks.

Jões kivil istub ja laulab näkk,
ta soeb oma pulstunud lakka.
Kui vanaks on jäänud see kaunis neid,
keda poiss piilus põõsaste takka.

Kaugelt kalda poole näen ujuvat
kord merele saadetud laevu.
Papist admiral pardal on vettinud
ja jalgel seisab veel vaevu.

Ja hämaral õhtul, kui pilvi loen
ja unistan saabuvast talvest,
äkki sõnatult seisab mu kõrval Nälg
- tuleb tühjast viljasalvest.

Kui saabuvad pikad ja unetud ööd,
ja väljas on tuiskude kisa,
võin juttu jätkata sinuga koos,
mille pooleli jättis mu isa.

• "Kojutulek", lk 77-78

[Moto:]
Eesti keele grammatika on sama
mis saksa keelel, ainult talupojad
on laisad ja lohakad ega viitsi korralikult rääkida.
- Vanast, muulase kirjutatud keeleõpikust.

Papp kantslist paukus kange keelega,
kuid viljatusse pinda seeme kukkus.
Maarahvas tönts ja tõrksa meelega
kõik manitsused lihtsalt maha tukkus.

Küll noomiti, et "pörgus pöleb öel",
ja "öndsust nöuda" kästi ristihingi,
kuid süütejõust jäi puudu sõnasöel
ja vaimne öö jäi kestma ümberringi.

Ja nukralt leidsid valgustatud pead,
kes rahvast hoidma kutsutud ja seatud,
et asjatu on tahta neile head,
sest need on loomad — tuimad, arupeatud.

Nad looja vilja seas on aganad —
ei mõtle üldse taevariigi aule.
Nad kummardavad puid kui paganad
ja jorutavad ilgeid koeralaule.

Jah, vihuti, täis õelat isemeelt,
nad teevad seda just, mis halb ja vale.
Nad - hirmus mõtelda! - ka oma keelt
ei räägi vastavalt grammatikale.

Nii leidsid kõik, kel selge aru peas,
ja ainult ühes kahtlus võttis voli,
sest tihtilugu alamrahva seas
ta ringi käis, kui vaba minut oli.

Kui helletustest vastu helkis laas
või kõrtsituba rõkkas kirjust kärast,
ta nägudes, mis karedad kui paas,
teist elu aimas - võõrast, salapärast.

Ja uuris hoolsalt rahva keelt see mees
- ta selles nägi rahva hinge peeglit
ja talle näis, et keeles endas sees
on selle seadused, kõik keelereeglid.

Maakeeles raske on just häälik "ö".
Sel mõnikord on veider kõlavarjund.
On sõnu, näiteks: lööma, öö ja töö - ,
neid hääldama on muulanegi harjund.

Kuid teisi on, ja neil on ülekaal
ja nendega jääb iga võõras hätta,
ja tähtsad sõnad on need kõik siin maal
ja keelest neid ei tohi välja jätta.

On sõna "töö", kuid on ka sõna "rõõm",
on sõna "sööt", kuid on ka sõna "põllud",
"öö" kõrval "päevatõus" ja "lõuna lõõm"
ja "õhtu", "lõõriv lõo" ja "õitsvad hõllud".

Ta sosistas: õnn, tõde, õigus, õhk...
Jah, rahva suus on nendel teine kaja...
Kas erinev on hääletoon või rõhk?
Ja kõiki neid on inimesel vaja...

Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis,
kui pärleid vaagis kummalisi sõnu . . .
Pilk langes õue: nurmel kündja käis
võib-olla Mats, võib-olla ka et Tõnu.

Mees pasteldes, kes väljas põldu kündis,
uut vagu alustas ja hõikas: "Nõõ!"...
Mees kambris haaras sulepea ja sündis
uus pookstav tema käe all - sündis "õ".

• "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe", lk 127-129

Kord õhtu eel, kui ilm nii soojaks muutus,
et kambris kauem püsida näis patt,
ja lõunatuul nii heldelt põski puutus
ja kõigist aknaist hoovas muusikat,
et oleks tahtnud muudkui minna, minna,
kuid kuhu minna, isegi ei tea,
ja kärsitult kõik uitsid mööda linna
ja tundsid, et on ütlemata hea,
kui aias puud on õievahutuses
ja lõõritus ei lõpe taeva all
ja süda rinnas peksleb rahutuses
ja ihkab üht, kes niivõrd lähedal,
et pole üldse tarvis mingeid sõnu
(miks sõnad veel, kui veri on nii kuum?),
vaid elada ja elust tunda mõnu
on kõige mõte, olemise tuum,
õnn mulle, sulle, kogu inimsoole...

Sel tunnil mulle vastu tuli teel
üks sõjasant ja vaatas minu poole,
kui küsides: "Kas on sul meeles veel?"

• "Kord õhtu eel", lk 132

Ikka, kui on riigid riius,
välja tuuakse armeed.
Asju viimases instantsis
otsustama peavad need.

Vastaspoolte vagad mehed
hardalt palvetavad nii:
"Issand, näita, kus on tõde!"
"Issand, õiglus ausse vii!"

Aga naised, nõder sugu,
kellest ilma tulnud patt,
sõgedate palvetega
tülitavad jumalat.

Neil on ahned erahuvid
paludeski silma ees:
"Issand, kaitse minu poega!"
"Issand, päästa minu mees!"

Kõikemõistvalt ilma isand
oma troonilt alla kaeb,
õigluse ja ülekohtu
kannatlikult üle vaeb.

Armurikka käega tema
aitab ausse tõusta tõel.
Peale jääb, mis hea ja õige.
Alla jääb, mis halb ja õel.

Lõppenud on tapatalgud.
Kellad löövad piu ja pau.
Viiruk keerleb taeva poole,
kuulutades looja au.

Ainult naised, kes ei mõista
kõrgemat poliitikat,
tänamatult harrastavad
ülekohtust kriitikat.

Siis kui kantslis kiidetakse
taeva tarkust ääretut,
võidetu ja võitja leerist
kostab meeleheitlik nutt.

• "Kõrgem õiglus", lk 133-134

Eksiõpetusest kuulda saades
eksimatu inkvisitsioon
kogunes, et ristiusu maades
vankuma ei lööks moraal ja troon.

Sihile said õpetatud mehed,
lõppes istung väsitav ja pikk.
Homme teatavad kõik ajalehed:
päike taas on ptolemaioslik.

Platsile, kus kudrutavad tuvid,
umbsest saalist astub vanamees.
Kas on meeles tal veel pöidlakruvid?
Mis ta mõtleb uhke hoone ees?

Arvestab ta kõrge kohtu soove?
Võtab-õppust kriitikast? Oh ei!
Oma tuntud "eppur si muove"
habemesse lausus Galilei.

Selle tõttu püsima jäi kahtlus,
vankuvaks jäi võimude prestiiž.
Kangekaelse rauga pahatahtlus
saatuslike muutusteni viis.

Suust käis suhu kuuldus salamahti:
kõik ei ole nõnda, nagu näib.
Järjest valjemini jutt läks lahti:
maa on see, mis ümber päikse käib.

Kõik, kes seni kindlalt seisvat paistsid,
kartsid äkki ümberkukkumist.
Lõdisevad usuisad haistsid
vana, hea maailma hukkumist.

Kohkumine täitis kirjakoisid -
koledasti ringi käib neil pea.
Aga rõõmsalt tüdrukud ja poisid
käsi plaksutasid: Oh kui hea!

Oh kui hea, et käes on uued ajad!
Nagu karussell käib ringi maa!
Kaelastikku koos on armastajad,
toeta seista kuidagi ei saa.

Kirikutes kellahelin lakkas,
tuleriidad ümber lükati.
Läbi paksu suitsuvingu hakkas
selget taevast paistma tükati.

Rahvas küsis: "Kus on laulvad sfäärid
Ainult maa on tulvil muusikat!
Kuulge, papid, naeru täis on skväärid!
öelge, papid, mis on pärispatt?"

Ainult see on patt, kui mänguruumi
pole maa peal elu poegadel.
Puista, päike, oma kiiri kuumi!
Keerle, keerle, maine karussell!

• "Galilei", lk 135-137

Mustlased, kel teatavasti
ühist on boheemlastega,
on ka kunste edendanud.
Eriti on tunnustatud
nende panus kokakunstis —
nende kuulus kirvesupp.

Seks, et odavalt ja hõlpsalt
saada maitsvat, toitvat suppi.
tuleb vette pandud kirvest
keemiseni kuumutada.
lisandades patta üksnes
värvi, maitse, lõhna tarbeks
igasugu tühja-tähja:
liha, kapsaid, kruubitangu,
koort või piima, võid või rasva,
seda, mis just ette juhtub,
sest et — nagu öeldud — on need
siiski ainult kõrvalained.
kuna oluline on ju,
nagu nimi veenvalt näitab,
kaalukas, konkreetne kirves.

Aga elus näeme ikka,
et ka tühine on tähtis.
Sõge loom, kel tuleks mõte
keeta kirvest hoopis ilma
nende kõrvalaineteta.
Kuidas ta ka tuld ei puhuks,
kuidas ta ka leent ei segaks -
katlasse jääb ikka ainult
puhas, proosaline vesi,
mille pinnalt nagu peeglist
vahib vastu keetja enda
õilis, kohkund kirvenägu.

• "Konsultatsioon koduperenaistele", lk 179-180

Täna süda on nii raske.
Ma ei mõista, mis see on.
Lohutust mul leida laske:
lapsed, kus on grammofon?

Kuuldes töö- ja rõõmulaule,
rahulaule sõjakaid,
võidulaule, kiidulaule,
kergendust saan sedamaid.

Mustad mõtted minu kolus
kauem püsida ei saa.
Ülendatud meeleolus
pistan karjuma: hurraa!

• "Grammofon", lk 183

Tema kohta

• Järgmine pilt sellelt seminarilt on, et seisan ihuüksinda kirjanike liidu pika koridori lõpus, nägu seina poole, ja nutan. Siis tunnen, et keegi puudutab mind õlast. Vaatan ja näen August Sanga üliheatahtlikke silmi.

"Hea laps, ärge nutke," ütleb ta, "praegu pole lihtsalt teie aeg. Teie olete ju Alveri ja Underi laps."

Mõlemad poetessid olid tol ajal veel keelatud.

Võib-olla just selle August Sanga (1914-1969) lause pärast ei jätnud ma luuletamist päriselt maha.

• Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika", 2. trükk, 2016, lk 83