August Sang

Eesti luuletaja ja tõlkija

August Sang (27. juuli 1914 Pärnu – 14. oktoober 1969 Tallinn) oli eesti luuletaja ja tõlkija, Arbujate kirjandusrühmituse liige. Ta oli abielus luuletaja Kersti Merilaasiga, nende poeg on luuletaja Joel Sang.

August Sanga haud Vana-Pärnu kalmistul


Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.
...
et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.

  • "Võileib suudlusega" (1959)


Koondkogust "Emajõe unisel veerel" muuda

Postuumsest koondkogust "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003.

Emajõe unisel veerel
päev jälle õhtusse langeb.
Punane omnibuss veereb,
kõriseb veomehe vanker.
...
Mälestusräbalaid ruttab,
virvendab, katkeb ja vajub.
Valu on kusagilt tuttav,
aga teadmine - hajund.

Kusagil Emajõe veerel
nimetust leinast jääd ängi.
Päevake punades veereb,
lastesalk väraval mängib.
...
Kesk kainete käijate parve
kui imetlev poisipõnn,
sul ikka on pidada arve:
kas tõde, töö või õnn?

Kuid t e o n i tõusta ei jaksa
ja ikka on tühjad su peod,
sest suured mõtted ei maksa
nii palju kui väikesed teod.

  • "Emajõe unisel veerel", lk 9-10


Madrustekõrtsis, kus viiul vingus,
naerdi, hõisati, pisaraid valati.
Higileitses, tubakavingus
hommik saabus nii nagu alati.

  • "Öö sadamas", lk 11


Oli õhtu, oli sügis,
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis suve ilu.

  • "Oli õhtu, oli sügis", lk 12


Nüüd rahu on kraanade tohutuis kehis
ja vaiksed on aidad, laoplatsid ja kai.
Tee veerul puud nooris, õrnviherais lehis.
Tuul hooti neid silub, ta haare on lai.
...
Need tunnid on rõõmsad ja armsad kui kingid,
saand kergeks ja lihtsaks su kärsitu meel.
Sülga mõtlikult vette ja vaata, kuis ringid
üksteise järele raugevad veel.

  • "Sadamas", lk 13


Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

Lööb pooleks pilvetekk, kuult vajub raske rünk
ja veele langeb valgus, tume nagu veri.
Mu jumal! Elu! Armastan Sind, metsik, sünk.
Sind, vihm! Sind, torm! Sind, öö! Sind, meri!

  • "Öine", lk 14


Rahutult mu vaade eksleb.
Läbi kleidi kerge koe
tunnen, veri perult peksleb
ja su ihu on nii soe.

Unelen su pilgu süütel -
uneleda on ju hea -:
mina olen ristirüütel,
sina - minu Dulcinea.
...
Kuskil on ehk päike paiksem,
äike äiksem, tuulem tuul.
Kuskil on ehk valu vaiksem,
mureohe sureb suul.
...
Järsku võpatades ütled,
tabanuks kui piitsasaps:
"Milleks unemaadel kütled?
Kumbki pole enam laps!"

Kõik on maine, kõik on aine -
aga aine söövad koid.
Ära ulmle, ole kaine:
jumal surnud, elab Freud.

Kõik on ainus Mikumärdi.
Mis siis - nosi oma noos!
Ent ma olen pentsik pärdik,
jaurata ei jaksa koos.
...
Aga - siingi oma "aga" -
väga tihti poolel teel
miski kõige selle taga
ilgub: "See ei ole s e e!"


Su leidsin kesk novembrisombeid
ja norus päevi oma teelt.
Ma nautisin su rõõmsaid kombeid
ja sinu lapselikku meelt.
...
Veel närviliselt lauda täksid
ja juba annad kergelt käe,
ja juba vilkalt uksest läksid,
ja juba enam sind ei näe.

  • "Niina", lk 18


Keha kallutub kehale ligi,
vastu põske tunnen su juust.
Segi lõhnavad õied ja higi,
tuul varastab sõnad me suust.

Kui pea kohal sahiseb lehis,
meil on sama tunne kui puil:
mahl pakitseb tuksuvais kehis
ja puhkemisaimus me suil.

  • "Kevadine", lk 19


Mul oli palju sõpru,
kuid ükski polnud vend;
ma kedagi ei vihand
kui ainult iseend;
nii Looja kuldses viljas
ma olin - tähkapea;
ma käisin vaikset rada,
mis täht mu eel - ei tea.

  • lk 46


Karmi pilguga soole
põrnitseb kesköökuu,
saladuslikult mu poole
helendab laugaste suu.
...
Viivuks soosilmade sära
sogastaks lainete võpp,
ja su koorem on ära:
lihtne ja lühike lõpp.
...
Taevas, liig kaunilt ripud
üle mu teede veel:
metsikud pilved kui lipud
lehvimas lahingu eel.

  • "Laugastel", lk 47


Mis sest, kui tühjaks kingid end,
ei leia iial õiget vormi.
Ma tean, et vaba linnu lend
on ikka tormis, vastu tormi.
...
Kuu kõnnib kõrgel minu eel,
vett tasa tilgub üle räästa.
Täis kaotusõndsust härras meel
ja tahaks miskit kallist päästa.
...
Kuigi teistega naerda ei või,
valmin, isegi teadmata, milleks.
Minu kadunud kallim, ehk lõi
sind Looja tee pervele lilleks?
Kui öö tuleb unega koos,
toob väsind maailmale varju,
vaene kurat kükitab soos
ja korjab sealt kuremarju.
...
Nagu tuhat märga rihma,
nagu musta, külma higi
langeb pilvist vihma, vihma.
Hulgun üksi. Öö on ligi.

  • "Kevad", lk 48-50


Kuid suured korralagedused
toob enesega jürikuu:
teeb ilmsiks olnud magedused -
kõik kaltsud, pabulad ja muu.

Ja kõigi silma all on, ena,
auväärse talve kõnts ja sopp.
Pealt oli daam küll uih-kui-kena,
nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!

  • "Kevad", lk 150


Oh see kõle, kole, kale
informatsiooni vool.
Pool mu teadmistest on vale,
tarbetu on teine pool.

  • lk 205


All istub koos aktiiv.
Peal möirgab reaktiiv.
Aeg möödub kui kellas liiv.

  • lk 206

Tema kohta muuda

  • Järgmine pilt sellelt seminarilt on, et seisan ihuüksinda kirjanike liidu pika koridori lõpus, nägu seina poole, ja nutan. Siis tunnen, et keegi puudutab mind õlast. Vaatan ja näen August Sanga üliheatahtlikke silmi.
"Hea laps, ärge nutke," ütleb ta, "praegu pole lihtsalt teie aeg. Teie olete ju Alveri ja Underi laps."
Mõlemad poetessid olid tol ajal veel keelatud.
Võib-olla just selle August Sanga (1914-1969) lause pärast ei jätnud ma luuletamist päriselt maha.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel