Ave Alavainu

eesti luuletaja

Ave Alavainu (sündinud 4. oktoobril 1942) on eesti luuletaja ja prosaist.

Ja ma eksin ja eksin ja eksin
elu peateelt aguli varju –
olen süüdi, et leidmatut otsin
ja sealjuures appi ei karju.

  • "Ja ma lähen ja lähen ja lähen"


"50:50. Elueklektika"Redigeeri

"50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk.

  • Mida lähedasem on inimene, seda võimatum on temast kirjutada. Meenutuste vood tulevad tulvana, iga viimnegi pisiasi tundub tähtis, midagi ei saa kõrvale jätta, kuni taipad - sellest inimesest ei saagi kirjutada... (lk 3)
  • Kui ema oli 42 aastat vana, küsis ta kord: "Vaata mind, tütar, ja ütle, kas ma olen täie mõistuse juures?"
"Minu meelest küll."
"Niisiis. Täie mõistuse juures olles astun ma nüüd parteisse."
-???-
"Ma tahan seestpoolt näha, milles asi on." (lk 13)
  • Tänaseks on see juba nii tavaline - kes lugeda ei viitsi, hakkab kirjutama... (lk 27)
  • Suri ema eluaegne sõbranna. Ema tuli matuselt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: "Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!"
Ta väsinud hääles kõlas siiras kadedus. (lk 30)
  • Et ta oli karske ja korralike eluviisidega, oligi naljakas kuulda teda pärast järjekordset haiglareisi oma väljakirjutuslehte uurides lausuvat: "No näed, tütar, siin ma siis nüüd istun: kolmteist diagnoosi ja kõik joodikute omad... Mida olen ma oma karskest elust saanud?!" (lk 32)
  • Kui aus olla, siis olen ma üks teiste eludest läbijalutaja.
Aga kes ei ole?
  • Ei ole petlikumat pilti kui meile enestele peeglist peegeldub. (lk 44)
  • Mu poeg, kui ta oli vast 10-12 aastat vana, küsis ühel päeval mu käest täiesti tõsiselt: "Kuule, ema, kust tulevikus need vana kooli mehed võetakse?" :Hakkasin naerma: "Ei kusagilt! Endal tuleb hakata". (lk 57)
  • Järgmine pilt sellelt seminarilt on, et seisan ihuüksinda kirjanike liidu pika koridori lõpus, nägu seina poole, ja nutan. Siis tunnen, et keegi puudutab mind õlast. Vaatan ja näen August Sanga üliheatahtlikke silmi.
"Hea laps, ärge nutke," ütleb ta, "praegu pole lihtsalt teie aeg. Teie olete ju Alveri ja Underi laps."
Mõlemad poetessid olid tol ajal veel keelatud.
Võib-olla just selle August Sanga (1914-1969) lause pärast ei jätnud ma luuletamist päriselt maha. (lk 83)
  • Igatahes oli kirjanike kongress. Tuli vaheaeg. Kirjanikkond oli puhvetis. Kuidagi endastmõistetavalt sattusin lauda koos Debora Vaarandi, Lehte Hainsalu ja Helviga. Siis liugles meie lauast mööda kirjanike liidu esimees aastatel 1976-1983, ehitustöölise poeg, suurkommunist, hävituspataljonlane ja sõjaveteran Paul Kuusberg (1916-2003), ja ütles enda meelest mõnusalt: "Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste kirjandusse juhuslikult sattunud inimestega istud..." Ja liugles edasi. (lk 86)
Kenad mehed mõlemad, aga kui hakata mõtlema, et ametlikku luulekirjandusse ilma Nooruse filtrita tavaliselt ei pääsetud, siis tuleb masendus peale: nad toimetasid algajaid üle 30 aasta oma maitse järgi, mis oli üdini ettevaatlik ja väga keskmine. Me ei saa kunagi teada, kui palju tõelisi andeid nad ukse taha jätsid. (lk 88)
  • Lauluväljaku ja Russalka vahelisel sirgel, kui auto hakkas just kiirust võtma, sõitis Savisaare auto kõrvale beež sõiduauto, selle eesistmelt juhi kõrval küünitas poolest kerest aknast välja ilus mees, blond aarjalane, püstol Edgarile suunatud; nende auto sõitis meie autoga "sammu", ja ilus mees ütles ehedas eesti keeles:
"Täna me sind ei tapa, aga me saame su iga kell kätte!"
Tema auto andis gaasi.
See kõik kestis vaid mõne sekundi ja ma vaatasin seda, nagu vaadatakse mingit etendust teiselt rõdult.
Ei mäleta, et Edgar oleks verest välja läinud. Ta ütles vaid:
"Nii. Ja nüüd lubage mulle, et te sellest vahejuhtumist kellelegi ei räägi." (lk 113)
  • Mõtlesin talle [tütrele] häid kombeid õpetada ja kui taas kord Tallinna läksime, viisin ta Gloria restorani pidulikule lõunale. Gloria oli 1970. aastatel kõrgklassi koht. Parteiladvik käis seal lõunastamas ja ega õhtuti samuti igaüht sisse lastud.
/---/
Saatuse või jumal-teab-kelle tahtel juhtus onukesel õnnetus: leivatükk kukkus maha. Mehike (nimetan nii, sest ta oli lüheldane, ümara näoga ja punapõskne) võttis leiva üles, asetas siivsalt oma leivataldrikule ja võttis uue.
Kata jälgis toimuvat. Ta silmad läksid aina suuremaks. Siis käratas nii, et kogu partei ja valitsus kuulsid: "Anna musi, idioot!" (lk 133-134)
  • Kõige esimene tarkus ehk elutõde oli: "Äi elamisess ole muud taris kui öönesnöu ja supilusikas..."
Teine: "Ega raha ole rugis, et ainult sügise saab." (lk 153-154, juhunoppeid hiidlaste ütelungidest)
  • 1981. aasta 7. veebruaril sündis meil Tiiduga poisslaps Peeter. Ja siis algas üks jauramine: laps tuleb ristida, laps tuleb ristida. Ei olnud minul paadunud ateistina seda mõtetki pähe tulnud. /---/
Sõitsin jälle Uku juurde.
Uku suhtumine oli äärmiselt lihtne ja eluterve: "Haiget ei tee ja võib-olla aitab."
Nii need lapsukesed siis ristitud saidki. (lk 169)
  • Ühel sellisel korral tuli juttu Puškinist ja tõlkimisest. Bettil oli raamaturiiuli serval üks nagu kunstiõpilastele joonistamiseks mõeldud kipskäsi.
"Tead," ütles Betti poolsaladuslikult müstilise häälega, "ega mina ise tegelikult Puškinit tõlgigi," nüüd hakkas ta natukene plikalikult itsitama ja osutas käele, "see seal tõlgib..."
Ja ma sain teada, et Aleksandr Sergejevitšilt ei võetud pärast tema surma mitte ainult surimaski, vaid tehti ka kipsjäljendid tema suurepärast luulet kirjutanud käest. Üks neist koopiatest oligi Betti riiulil. (lk 179)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel