Vikitsitaadid

Lugemine

Lugemine on kirjamärkide jadast tähenduste otsing. Raamatu lugemine on paberlinnu käes hoidmine, söötes seda oma mõistuse puruga.

Georg Pauli, "Õhtune lugemine" (1884)
Michael Ancher, "Lugev neiu" (1885)
Pierre-Auguste Renoir, "Kaks õde" (1889)
Laura Muntz Lyall, "Põnev lugu" (1898)
Florence Fuller, "Lahutamatud" (u 1900)
Hale Asaf (1905-1938), "Tule ääres lugemas", s.d.
Giola Gandini, "Lugev naine" (1938)


Proosa

muuda
  • Lugemisel olgu reegliks: autori taotlus ja peamised mõtted endale lühidalt selgeks teha ja sel kujul omandada. Kes nõnda loeb, on tegev ja võidab palju; teistlaadi lugemisel, loetavat oma tagavaradega võrdlemata ja oma mõttesüsteemiga liitmata, ei võida vaim midagi, vaid pigem kaotab. (lk 17)
  • Suurest lugemisest on meil tekkinud mingi õpetatud barbaarsus. (lk 44)



  • Kust leian ma küll selle aja, et nii palju mitte lugeda?
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets LR 31/1999, lk 31


  • Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline kriitika pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik ühiskond üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüt: lugeja sünni hinnaks on Autori surm.
    • Roland Barthes, "Autori surm" [1968], tlk Marek Tamm, rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid", Varrak, 2002, lk 125


  • On olemas - ühe ja sama teksti - lugemisviise, mis on kohusetundlikud, lugemisviise, mis kaardistavad ja lahkavad, lugemisviise, mis kuulevad kuulmata häälte kahinat, mis loendavad lõbu või õppimise pärast väikesi, halle asesõnu ega kuule mõnda aega ei "kuldset" ega "õunu". On olemas isiklikke lugemisviise, mis haaravad kinni isiklikest tähendustest - ma olen tulvil armastust või vastikust või hirmu, ma otsin armastust või vastikust või hirmu. On olemas - uskuge - umbisikulisi lugemisviise - kui vaimusilm näeb, kuidas read edasi liiguvad ning vaimukõrv kuuleb neid üha laulmas ja laulmas.
Aeg-ajalt on lugemisviise, mis panevad turjakarvad, selle olematu karvkatte, turri tõusma ja võbisema, siis põleb ja särab iga sõna heledalt, selgelt, lõputult ja täpselt nagu leegitsevad kivid, nagu tähtede tipud pimeduses - lugemisviise, mil teadmine, et me saame tundma kirjapandut teistmoodi või paremini või rahuldavalt, tormab ette igasugusest võimest öelda, mida või kuidas me teame. Nendes lugemisviisides järgneb tundele, et teksti on nähtud täiesti uuena, ennenägematuna, peaaegu otsekohe tunne, et see oli alati olemas, et meie, lugejad, teadsime, et see oli alati olemas ning oleme alati teadnud, et see oli niisugune, nagu see oli, kuigi me tundsime nüüd esmakordselt ära oma teadmise, saime sellest esmakordselt teadlikuks.
  • A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, Varrak, 2013, lk 586



  • Heade raamatute lugemine rikub inimese ära ja talle ei meeldi enam halvad raamatud.


  • Hiljem tulid õppetunnid. Nüüd, kus Susan oli põrkavatest pallidest ja Muri-nimelistest koertest kõnelevad õpikud kõrvale heitnud, edenesid need palju paremini. Gawainile oli ta andnud kindral Tacticuse sõjakäikudest jutustava raamatu, mis oli sobivalt verine, kuid mida - veelgi tähtsam - peeti laste jaoks liiga raskeks. Lugemise tulemusena kahekordistus poisi sõnavara iga nädalaga ja ta oskas juba igapäevases kõnes kasutada väljendit "soolikaid välja laskma". Lõppude lõpuks, mis mõtet on lastele õpetada, kuidas laps olla? Selleks on neil loomupärane anne.
  • [Tiffany Aching:] Ta oli sõnaraamatu kaanest kaaneni läbi lugenud. Keegi polnud talle öelnud, et seda ei tohi teha.



  • Teadmiste omandamine raamatutest annab teistsuguse kogemuse kui internet. Lugemine on suhteliselt aeganõudev ning et seda protsessi lihtsustada, on stiil oluline. Kuna ei ole võimalik lugeda kõiki raamatuid mingil teemal, veel vähem üldse kõiki raamatuid, või süstematiseerida lihtsalt kõike, mida on loetud, asetab raamatutest õppimine rõhu kontseptuaalsele mõtlemisele – võimele ära tunda võrreldavaid andmeid ja sündmusi ning projitseerida mustreid tulevikku. Ja stiil viib lugeja suhtesse autori või teemaga, kinnistades ainet ja esteetikat.
    • Henry Kissinger, "Maailmakord: mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust" (World Order, 2014), tõlkinud Elle Vaht, Tallinn, 2017, lk 315


  • Mõnikord juhtub, et sa jääd lugedes magama, ja sellest, mida sa lugesid, jääb su näole justkui jälg – koma riismed laubal, küsimärk kaela kumeruses ja selles viisis, kuidas pea on õlale puhkama vajunud, pisut tahapoole tõmmatud suunurgas tükivad endiselt esile üksikud sõnad, kahtlus on toosama tundlikkus, sa oled avatud, sa magad, ent ometi loed. Tekst jätkub su silmade all, kuklas, peas, mis on küljele kaldunud.


  • Hirmsaid raamatuid peab lugema ilusates kohtades.


  • Ohtlikum kõigest aga on olla nii palju lugenud, nagu on Grigorjeva, isegi Sirbi kirjandustoimetaja pole midagi kuulnud autoritest, kelles Grigorjeva elab; lugemine teeb inimese üksikuks, sest raamatuid lugeda pole moes (moes on hoopis kirjutada ja öelda, et ma ei saanud jälle mitte midagi aru), ja üldse, mida rohkem lugeda, seda vähem on ju inimestega rääkida, ja seda vähem saab keegi aru sellest, mida sa kirjutad.







  • Lastekirjanduse ja lugemise propageerimisel on Eestis aastaid head tööd tehtud, aga laps ise ei ole raamatu ostja. Talle tulevad raamatud sünnipäevaks, jõuluks ja muudel pidulikel puhkudel kingiks koju kätte. Veedan igal nädalal tunnikese mõnes raamatupoes, et olla kursis uudiskirjanduse ja ostueelistuste edetabeliga (viimane teeb tihtipeale kurvaks), aga harivaim on istuda lastekirjanduse osakonnas riiulite vahel ja kuulata, mida raamatuid valivad inimesed omavahel räägivad. Õige oleks öelda, kuidas nad piinlevad – ja eriti vanavanemad, kes küll teavad, et raamatu peab ostma, kuid kelle teadmised on värskema lastekirjanduse osas arusaadavalt väga napid. Selle osalusvaatluse alusel väidan, et lastekirjanduse müügitulemust hoiabki üleval vanavanemate põlvkond. Mis saab siis, kui praegused vanaemad ja -isad on ostusaalist igavikku lahkunud ja nende asemel peaksid raamatukaubandust toitma uued põlvkonnad? Neil võib küll olla lapsena kujunenud täiesti korralik lugemisharjumus, aga puudub ostuharjumus, nagu järeldub juba täiskasvanutele mõeldud raamatute trükiarvu kokkukuivamisest.


Luule

muuda

Nüüd meid raamat enesega kisub,
õde vaikselt luuletusi loeb,
aga minul oma jutu sisust
hakkab kordamisi külm ja soe.
...
Õde toriseb, et olgu tasem -
teised üldse lugeda ei saa!
Kuid ma tean, et tedagi ei lase
välja Puškin oma muinasmaalt.
...
Nõnda loeme sügisõhtul pikal,
loeme õhinaga mõlemad,
ja me teoste kangelased ikka
külla meie juurde tulevad.

Väljas vihma loobib muudik raju,
hullab raagund õunapuude seas.
Meie juurest sügiski on hajund,
meil on raamatuga väga hea.

  • Ilmi Kolla, "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 26-27

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lugemine&oldid=131691"