Koma

kirjavahemärk

ProosaRedigeeri

  • Kirjutamisel kuupäeva mitte unustada ja juuksekarv kirja sisse panna, ütles Edgar. Kui kirjas enam juuksekarva ei ole, siis on teada, et kiri on vahepeal lahti tehtud.
Üksikud juuksekarvad, mõtlesin endamisi, sõidavad rongides mööda meie maad. Edgari tume juuksekarv, minu hele. Kurti ja Georgi punased juuksekarvad. Mõlemat nimetasid üliõpilased kuldpoisteks. Üks lause küünekääridest, mis tähendab ülekuulamist, ütles Kurt, läbiotsimise kohta lause kingadest, varjamise kohta tuleb öelda, et olen külmetanud. Pöördumisel tuleb alati panna hüüumärk, surmaohu olemasolu korral ainult koma.
  • Herta Müller, "Südameloom". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 2010, lk 62


  • Mõnikord juhtub, et sa jääd lugedes magama, ja sellest, mida sa lugesid, jääb su näole justkui jälg – koma riismed laubal, küsimärk kaela kumeruses ja selles viisis, kuidas pea on õlale puhkama vajunud, pisut tahapoole tõmmatud suunurgas tükivad endiselt esile üksikud sõnad, kahtlus on toosama tundlikkus, sa oled avatud, sa magad, ent ometi loed. Tekst jätkub su silmade all, kuklas, peas, mis on küljele kaldunud.

LuuleRedigeeri

eesti keel
nagu nuga
nagu mõõk
nagu kirves
nagu giljotiin
nagu žilett
nagu klaasikild
nagu metallist link talvel
kisub lõhki teised
lodevad keeled ja kehad
kargab kõrri
valesti käänajale
kargab kanda
koma ärajätjale
lõikab randmesse
võõraga nakatajale

  • Maarja Kangro, "Keelepuhtuse deklaratsioon", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 11
 
Vikipeedias leidub artikkel