Kiri (post)

kirjalik sõnum ühelt isikult teis(t)ele
Ferdinand Georg Waldmüller, "Armastuskiri" (1849)
Otto Bache, "Neiu kirja pitseerimas" (1862)
Josefine Swoboda, "Kiri" (1886)
Emma Müller Edle von Seehof, "Armastuskiri" (1880)


ProosaRedigeeri

  • D'Artagnan ei hakanud end enam lõbustama kirja ülelugemisega - ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi. See oli "Du Valloni loss". Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi, millele ta oli andnud oma nime. (lk 66-67)
  • Kirjad valmis, asetasid mõlemad need kahte ümbrikusse nii, et aadressi võis lugeda ainult välimist ümbrikku lahti rebides. Seejärel astusid nad teineteise juurde ja vahetasid naeratades kirjad.
"Kui minuga juhtub õnnetus," ütles Bragelonne.
"Kui mind tapetakse," ütles de Guiche.
"Ärge muretsege," ütlesid mõlemad korraga.
Siis sülelesid nad teineteist vennalikult, mässisid end mantleisse ja vajusid nooruse võluvasse unne, nagu magavad ainult linnud, lilled ja lapsed. (lk 348)


  • Ta jooksis välja tee peale.
"Ole kena ja vii see kiri kohe Pipi Pikksukale kätte," ütles ta. "Sellega on kiire."
Kirjakandja vaatas esmalt kirja ning siis Pipit.
"Kas sina ise polegi Pipi Pikksukk?" küsis ta.
"Kahtlemata, kelleks sa mind siis kavatsesid pidada? Abessiinia keisrinnaks või?"
"Noh, aga miks sa siis ise seda kirja ei võta?" küsis kirjakandja.
"Miks ma ise kirja ei võta? Kas m i n a peaksin kirja võtma? Ei, see läheb nüüd küll juba liiale! Kas nüüdsel ajal peavad inimesed ise oma kirju kandma? Milleks on siis olemas kirjakandjad? Siis võiks nad ju kõik korraga prügimäele saata. Ma pole veel kunagi midagi nii tobedat kuulnud! Ei, mu poiss, kui sa oma tööd niimoodi teed, ei saa sinust kunagi postkontori ülemat, usu mind!" (lk 122)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk


  • Tädi Dottie kirja valmis kirjutanud, tõusis Tom püsti ja kõndis mööda tekki, et tusameelt lahutada. Tädile kirjutamine vihastas teda alati. Talle oli vastukarva, et peab tädi vastu viisakas olema. Ent seniajani oli Tom tädile alati aadressi and­nud, sest tal oli noid armetuid tšekke hädasti vaja. Ta oli läkitanud tädi Dottie'le trobikonna kirju järjekordse aadressiga. Enam pole tal tädi raha vaja. Nüüdsest peale seisab Tom oma jalgadel. (lk 28)
  • Tom luges kirja läbi, otsustas mõned komad vähemaks võtta, trükkis kirja kannatlikult uuesti ümber ja kirjutas alla. Kord oli Tom näinud Dickie kirjutus­masinas pooleliolevat kirja vanematele, seega tundis ta Dickie stiili. Ta teadis, et Dickie viskab kirja kümne minutiga valmis. Kui see kiri ongi teistsugune, mõtles Tom, siis ainult selle poolest, et on isiklikum ja osavõtlikuni kui harilikult. Kirja teist korda üle lugedes oli Tom üpris uhke. (lk 85-86)


  • "TERE, KALLIS MATI!
KUIDAS SINA ELAD? MEIE ISAGA OLEME HEAD LAPSED — ESIMESE EKSAMI EEST SAIME MÕLEMAD "5"!
LOODAN, ET SINULGI LÄHEB HÄSTI!
PEA MEELES, JONNIPUNN! ÄRA SÖÖ PUTRU, MUIDU KASVAD SUUREKS! ÄRA PESE KAELA! MINE PAREM SEENETAMA! ÄRA KUULA KELLEGI SÕNA, MUIDU..."
Selle koha peal kiri katkes.
Mati südamel hakkas soe — see oli ju nende jonnipunnimäng! Seda armastasid nad isa ja emaga ikka mängida!
Pikemalt mõtlemata murdis Mati paberilehe pooleks, pistis ema kirja pluusitaskusse ning kirjutas puhtale lehele trükitähtedega vastuse.
KALLISSJONIPUNI MAISÕITNKI JÄNESETAKSUKA TARTTUSE JA MULL POLEKI UT SÕPRA KELE NIMI ON UNEMATI. (lk 33)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • [Randolph Henry Ash:] Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. (Unustamine pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud sõna ning kõik teised asjad ka oma jonnaka mälu kõvas vahas. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava silma võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli minevikus alati vapustus, muutus, kõige sagedamini aga nauding. (lk 113, kiri Christabelile)
  • Kirjad, avastas Roland, on niisugune narratiivivorm, mis ei näe ette mingit tulemust, mingit lõpetust. Tema aeg oli narratiivsete teooriate valitsusaeg. Kirjad ei räägi mingit lugu, sest need ei tea ühest reast teise, kuhu need kulgevad. Kui Maud ei oleks olnud nii külmalt vaenulik, oleks Roland - üldhuvi mõttes - tema tähelepanu sellele juhtinud, aga naine ei vaadanud üles ega vastanud ta pilgule.
Lõpuks ei välista kirjad mitte ainult lugejat kui kaasautorit või ennustajat või oletajat, vaid need välistavad lugeja kui lugeja, sest kui tegu on päris kirjadega, on need kirjutatud ühele lugejale. (lk 164)


  • Ainult kirjad, mida nad teineteisele saatsid, olid nummerdatud — siis oli kohe teada, kui mõni kiri kaduma läks — ja Tõnu kirjutas sõjaväest, rubla "Sirbi" vahelt sain kätte, samuti kirjast number kuuskümmend. Aitäh.
  • Isa sosistas, et kirjakandja on toriseja mees, kes ei räägi muust kui oma haigusest. Aga mina ei saanud isa uskuda, sest kirjakandja naeratas mulle nüüdki, kui ütlesin, et tundsin ta ära ja et ta tegi lapsepõlves mulle palju rõõmu kirju tuues. Tol ajal ei pistetud kirju postkasti. Kirjakandja helistas ukse taga ja alles siis, kui keegi ei tulnud uksele vastu, pani posti postkasti.
    • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 37



LuuleRedigeeri

Pliiatsit veab väikemees
mööda lehekülge,
kuigi põlvepikkune —
kirjatarkus selge!
...
Kiri tõesti tore sai —
Tukski tegi pleki!
Päris alla maalib poiss:
"TOOMAS ISE TEKI."

  • Heljo Mänd, "Kiri", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 48