Kergus

Piibel

Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, ei ole sa austanud.

24 Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri.

25 Ja see on see kirjutatud kiri: "Menee, menee, tekeel, ufarsiin."

26 Sõnade tähendus on niisugune: menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.

27 Tekeel - sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.

28 Ufarsiin - su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.

Taanieli raamat 5:23-28

Proosa

Aga armastuse kuritegusid ta [mamsel Marie] tundis ja teadis neist jutustada. Ta imestas, et armastus julges end veel maa peal näidata, et teda ei peletanud siit minema hüljatute kaebed ja nende needused, kellest armastus oli teinud roimari, nende hädahüüded, kelle armastus oli heitnud vihatud ahelaisse. Ta imestas, et armastus oma tiibadel nii vabalt ja kergelt hõljuda võis, et ta häbist ja piinast koormatuna nimetusse sügavikku ei vajunud.
- Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 160

Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.
- Jerome K. Jerome, "Kolm meest paadis", tlk Tiiu Viire, 1994, 3. ptk, lk 25

Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.
- Peter Beagle, "Viimne ükssarvik", tlk Krista Kaer

Hapra liblikana oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele.
- Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

Luule

Too mulle taim, mis näitab minekuks tuld
sinna, kus läbipaistvusi särama paiskub
ning kus elugi kerge essentsina haihtub.
Too mulle päevalill, mis on valgusest hull.

Eugenio Montale, "*Too mulle päevalill...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Toed varisevad kantsides,
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.

Betti Alver, "Maailma saatust alati" kogus "Tolm ja tuli" (1936)