Lilla ehk violett, omadussõnana violetne, on tumedaim spektrivärvus. Looduses esineb see näiteks sireli- ja kanarbikuõitel.

Pál Szinyei-Merse, "Daam lillas", 1874.
Letta Crapo Smith, "Mrs Humphrey Henry Howland"
Maarjaohakas (Sylibum marianum).
Lilla ebaheinik (Lepista nuda).

ProosaRedigeeri


  • Caesari hobuse kapjade alt tõusvas tolmupilves pole tähtis iga üksik tolmukübe; pole kuigi tähtis ka peegelduv valgusekiir, mis sähvib läbi lilla tuulekeerise imperaatori helkivalt kuldkiivrilt. Caesar tõstab tolmu üles... Tolm — ja Caesar.
    • Aleksandr Grin, "Sädelev maailm". Tõlkinud M. Käbrik. Tallinn: Eesti Raamat 1972, lk 10


  • Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.
"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus". Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64


  • Jessake, millised kanarbikuväljad. Kusagil Šūšli metsade taga või Penderkalnsis. Sinakashall sõba maailmast väljaaetutele. Katab kõik maa haavad. Neile haavadele ei piisaks isegi puuda soola riputamisest. "Lilla kanarbik, keda sa peidad, kellele oled oma südame andnud?" Ārija magab lahtiste silmadega ja näeb und.
    • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14, lk 27


  • Aga noormees tõmbus iseenesest tagasi, kiskus lahti oma pilgu — see oli nagu veresoone rebestamine — ja läks aeglasel, lonkival sammul tagasi sinna, kuhu ta kuulus. Isegi kui ta oleks oma silmad sulgenud, oleks ta näinud tütarlapse kahvatulillasse riietatud kogu — see oli ka hiliste sügislillede värv.
Niisama hästi kui ta teadis, et sügislill oli mürgine, teadis ta ka, et tütarlaps oli lossihärra tütar ja et tema nimi oli Blanche.

LuuleRedigeeri

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

  • Marie Under, "Kevad" I kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918


All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.


Vaid loodetaevas pilve lilla joon
nii hõrk kui veresoon,
mis paistab läbi naisekäe klaarvaha
randmenaha.

  • August Alle, ""Poti daami" dekoratsioon", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 21


Mind hullutas metsa ja kõdu lõhn
jäi jalgade ette salalik mõhn
ja osjade vahel ma olingi maas
ja kõrgus mu kohal see võõras laas
ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu huultele käopäka kuri õis
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel