Lõhn
Lõhn on haistmisaisting, mille kutsuvad esile lenduvate ja gaasiliste ainete õhus levivad keemilised osakesed.
ProosaRedigeeri
- "Nad olid hirmul... kuid mitte väga. oli tore olla natuke hirmul, lesida kõhuli maas ja tajuda rohu ning mulla ja toore männipuu lõhna, mis tuli värvimata puupinkidest. Just nõnda pidigi lõhnama, kui tulid plangupiletiga."
- Astrid Lindgren, "Rasmus, Pontus ja Lontu", 3. ptk
- Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.
- Henry Fielding, "Tom Jones", 8. rmt, XV peatükk
- Ja ära unusta kummalist tõsiasja, et kõige halvemini kõigist haisvatest asjadest lõhnab kölni vesi selle esimestes tootmisfaasides.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 444
- Miski ei erguta mälestusi nii, nagu lõhn.
- William McFee, "The Market"
- Sõnnik ütles kannikeste lõhna kohta: "Ena asja, tahavad odava kontrastiga mõjule pääseda!"
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu 1977 nr 48
- Kui nüüd jälle sinust endast kõnelda ja küsida, mis lõhnad ja lehad sind nendel aastatel ümbritsesid või missuguseid haisusid sa endaga kaasas kandsid, siis tuleb küll öelda, et need olid terved ja tugevad põllumehe-lõhnad. [---] Nüüd kandsid sa jalas nii külma kui ka kuuma ilmaga halle poolvillaseid pükse, mille villase lõime sa ise olid lähimas villavabrikus kedrata lasknud ja mille takuse koe Liine tasapisi talveõhtutel kodusel vokil valmis nokutas. [---] Ja kuidas nad küll kõik lõhnad kinni püüdsid ning endasse imesid! Nendes oli maarjaheina magusat lõhna ja õitsva härjapea meelõhna, nendes oli valmiva vilja ja uudseleiva unustamatut lõhna, nendes oli mulla, sõnniku, vankrimäärde ja kibedat hobusekuse lehka ja veel lugematul hulgal mitmesuguseid lõhnu ning lehku, mis kokku moodustavad ilusa ning raske elu lõhna. Selle lõhnaga sa kõndisid ringi argi- ja pühapäeval, sellega istusid sa söögilauda ja sellega võtsid naise kaissu. Ja keegi ei öelnud sulle, et see poleks hea lõhn või et sa peaksid muretsema endale uued püksid või kuue, millel poleks küljes seda lõhna. (lk 53-54)
- Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
LuuleRedigeeri
aeg läheb üle kõige
aeg lükkab seinad koost
jääb üks rähni hõige
pistriku kiljatus soost
kuskil lööb vasar lokku
kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhna maarjahein peos
- Jaan Kaplinski, "* Allnõlva sarapikus". Rmt: "Kirjutatud. Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 139
Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.
...
Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.
- Muia Veetamm, "Lõuka ees", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 14)
Mul olid kastanpruunid
juuksed ja sale piht, ma meeldisin
paljudele, ent kõige rohkem siiski Udu
peremehele, kes tuli suvistepüha õhtul minu juurde
aita; sink lõhnas ja
aida all krõbistasid hiired.
- Mats Traat, "Jadwiga Purre". "Harala elulood" (1976)
VanasõnadRedigeeri
- Lõhnakem porrulaukude järele, ärgem haisegem kaalikate järgi!
- Sumeri vanasõna, 3. aastatuhat eKr (The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature, [http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/proverbs/t.6.1.03.html Proverbs: collection 3", Segment A, 3.68)
