Lõhn

Lõhn on haistmisaisting, mille kutsuvad esile lenduvate ja gaasiliste ainete õhus levivad keemilised osakesed.

Rudolf Ernst, "Parfüümitegija"

Proosa

• Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.
  • Henry Fielding, "Tom Jones", 8. rmt, XV peatükk

• Üksainus lõhn äratab hulgakaupa vanu tundmusi; fantaasiat mõjutab see rohkemgi kui silm.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 7

• Ja ära unusta kummalist tõsiasja, et kõige halvemini kõigist haisvatest asjadest lõhnab kölni vesi selle esimestes tootmisfaasides.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 444

• "Nad olid hirmul... kuid mitte väga. oli tore olla natuke hirmul, lesida kõhuli maas ja tajuda rohu ning mulla ja toore männipuu lõhna, mis tuli värvimata puupinkidest. Just nõnda pidigi lõhnama, kui tulid plangupiletiga."
  • Astrid Lindgren, "Rasmus, Pontus ja Lontu", 3. ptk

• Miski ei erguta mälestusi nii, nagu lõhn.
  • William McFee, "The Market"

• Sõnnik ütles kannikeste lõhna kohta: "Ena asja, tahavad odava kontrastiga mõjule pääseda!"
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 8

• Kui nüüd jälle sinust endast kõnelda ja küsida, mis lõhnad ja lehad sind nendel aastatel ümbritsesid või missuguseid haisusid sa endaga kaasas kandsid, siis tuleb küll öelda, et need olid terved ja tugevad põllumehe-lõhnad. [---] Nüüd kandsid sa jalas nii külma kui ka kuuma ilmaga halle poolvillaseid pükse, mille villase lõime sa ise olid lähimas villavabrikus kedrata lasknud ja mille takuse koe Liine tasapisi talveõhtutel kodusel vokil valmis nokutas. [---] Ja kuidas nad küll kõik lõhnad kinni püüdsid ning endasse imesid! Nendes oli maarjaheina magusat lõhna ja õitsva härjapea meelõhna, nendes oli valmiva vilja ja uudseleiva unustamatut lõhna, nendes oli mulla, sõnniku, vankrimäärde ja kibedat hobusekuse lehka ja veel lugematul hulgal mitmesuguseid lõhnu ning lehku, mis kokku moodustavad ilusa ning raske elu lõhna. Selle lõhnaga sa kõndisid ringi argi- ja pühapäeval, sellega istusid sa söögilauda ja sellega võtsid naise kaissu. Ja keegi ei öelnud sulle, et see poleks hea lõhn või et sa peaksid muretsema endale uued püksid või kuue, millel poleks küljes seda lõhna. (lk 53-54)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

• Lõhnad lõhkevad meie mälus hiljukesi otsekui paljude aastate ja kogemuste rohupuhmastesse peidetud meeleliigutuse maamiinid. Riiva vaid lõhna süütenööri, ja otsekohe plahvatavad mälestused. Alustaimestikust paiskub üles keerukas nägemus. (lk 21)
• Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et taim on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad nektarist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult viljakust, tarmu, elujõudu, nooruse kogu optimismi, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie vanus mil­line tahes, tunneme end ihast lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena. (lk 29-30)
• Üks kirjanike, iseäranis luuletajate tõelisi proovikive on see, kui hästi nad kirjutavad lõhnadest. Kui nad ei suuda kirjeldada pühaduse lõhna kirikus, kas võib siis neile usaldada südame agulite kirjeldamist? (lk 35)
• Meie veri on suuremalt jaolt soolane vesi, me vajame ikka veel soolalahust (soolast vett), et silmi pesta või kontaktläätsi ette panna ning läbi aegade on kirjeldatud naiste tupe "kalalõhna". Õigupoolest läks Freudi jünger Sandor Ferenczi koguni nii kaugele, et kuulutas oma raamatus "Thalassa. Genitaalsuse teooria": mehed armatsevat naistega vaid seepärast, et naise üsk lõhnab heeringasoolvee järele ning mehed üritavad pääseda tagasi ürgookeani - kindla peale on see teooria omataoliste seas üks kõige tähelepanuväärsemaid. Seda, miks naised meestega vahekorda astuvad, ta ei selgitanud. (lk 38)
• Hiljaaegu uurisin Texases mõnda aega nahkhiiri. Panin suure indoneesia lendrebase endale pähe, et näha, kas ta takerdub mu juustesse, nagu vananaistelood hoiatavad. Ta mitte ainult et ei takerdunud, vaid hakkas minu seebi, lõhnavee, soolade, õlide ja muude inimlõhnade segadikus kergelt köhima. Kui ma ta tagasi puuri panin, puhastas ta end mitu minutit nagu kass, tundes end inimesega kokkupuute järel selgelt räpasena. (lk 39)
• Sel suvel kavatsen end okaspuuks või seeneks moondada. Äsja ilmunud Field and Stream'i numbris õpetatakse, kuidas: et hirvesid ja jäneseid ninapidi vedada, võtke mõnd taime, milles pole palju tanniini (näiteks kollane kask, mänd, seened, surmaputk, talihali või mõni lõhnav okaspuu) ja kuivatage seda paar nädalat. Hakkige see peeneks ja pange siis pool purki seda täis. Lisage sajakraadist viina. Kurnake läbi Melitta filtri. Pange pihustisse. Piserdage oma inimeselõhna varjamiseks ohtralt. Vohagu teie mõtted nagu seened. (lk 52)
• Maailma kõige populaarsem teehübriidroos on "Peace", hämmastav kirju pastell loojangutoonides, mis keskpäeval lausa kisendavad, jäävad ent loojangu aegu tummaks ja talletavad kõik päeva valguseviirastused. Selle munajad nupud avanevad suurte kahvatukollaste rüüsidena, mille lüümetel servadel on tihti roosa õhetus. Ja see lõhnab nagu meesse kastetud suhkurdatud nahk. Kõigist mu roosidest näivad just "Peace'il" päeva niiskusest ja valgusest sõltuvalt olevat peaaegu inimjume ja inimtujud. Sellele katseks aretatud roosile pandi 1945. aasta 2. mail (Berliini langemise päeval) Pasadenas Pacific Rose Societys säherdune nimi, sest "meie aja uhkeim roos peaks kandma maailma suurima soovi nime — Rahu". (lk 54)
• Muhamed, suur lõhnakummardaja, ütles kord, et kannikeseekstrakti üleolek kõigi teiste lillede lõhnast on nagu tema üleolek kõigist teistest ini­mestest. Ometi oli see roosivesi, mida tema templite mördile lisati. (lk 55)
• Ühe meie aja kõige kütkestavama lõhnaeksperimendi käigus avastasid Monelli teadlased, et hiired võivad ainuüksi lõhna järgi vahet teha võimalike paariliste geneetiliste erinevuste vahel; nad loevad teiste loomade immuunsüsteemi üksikasju. Kui tahate saada kõige tugevamaid järglasi, on kõige parem paariline see, kelle tugevad küljed teie omadest erinevad, nii et kaitsesüsteem mis tahes sissetungijate, bakterite, viiruste jms vastu oleks võimalikult kindel. Ja kõige paremini saavutatakse see kõiketeadjast immuunsüsteemiga. Loodus areneb jõudsalt tänu segaverelistele. "Sega hoolega" on elu moto. (lk 57)
• Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase vihmametsas peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad ellujäämise nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla strühniini või muu mürkaine kihid; mõned on lihasööjad; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata õietolmuga igat putukat, lindu või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)
• Lõhnal ja maitsel on ühine tuulutusšaht otsekui kõrghoone asukatel, kes teavad, millisel õhtul naabrid karrirooga, lasanjet või Cajuni toite söövad. (lk 167)
• Trühvlikasvatajale ning tema emisele, kes kõnnivad maa-alusel trühvliaial, on olukord küllap halenaljakas ja kurb. Siin tunneb too ilus terve emis kõige iharama kuldi lõhna, kellega ta on elus kokku puutunud, ainult et millegipärast näib too olevat maa all. See ajab emise marru ja ta tõngub meeleheitlikult, kuid välja ilmub kõigest kummaline muhklik, laiguline seen. Seejärel tunneb emis vaid mõne sammu kaugusel järgmise üliisase kuldi lõhna - too on samuti maa alla maetud - ja asub tööle, üritab teda meeleheitlikult välja kaevata. Küllap ajab olukord ta ihast ja pettumusest hulluks. Lõpuks korjab trühvlikasvataja seened kokku, paneb kotti ja veab emise tagasi koju, ehkki tolle selja taga väreleb kogu aed kenade kultide vängest aromaatsest jõõrast, kes kõik tema järele õhkavad, kuid on nähtamatud! (lk 190)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Luule

aeg läheb üle kõige
aeg lükkab seinad koost
jääb üks rähni hõige
pistriku kiljatus soost

kuskil lööb vasar lokku
kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhna maarjahein peos

• Jaan Kaplinski, "* Allnõlva sarapikus". Rmt: "Kirjutatud. Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 139

Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.
...
Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.

• Muia Veetamm, "Lõuka ees", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 14)

Mul olid kastanpruunid
juuksed ja sale piht, ma meeldisin
paljudele, ent kõige rohkem siiski Udu
peremehele, kes tuli suvistepüha õhtul minu juurde
aita; sink lõhnas ja
aida all krõbistasid hiired.

• Mats Traat, "Jadwiga Purre". "Harala elulood" (1976)

kui mustast õhust tähti läbi tuulab
siis ädala sees silmili on august
ta minu samme maja ümber kuulab
ja hingab sisse õunapuude kaugust

või lähedust kui käed on tüves kinni
uut ajasammalt tunnevad nad seal
kui ladvast langeb mitu lõhnavinni
siis aja lõhn ei muutu mitte eal

• Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22

Vanasõnad

• Lõhnakem porrulaukude järele, ärgem haisegem kaalikate järgi!
  • Sumeri vanasõna, 3. aastatuhat eKr (The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature, [http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/proverbs/t.6.1.03.html Proverbs: collection 3", Segment A, 3.68)

• Salajutt läheb haisema.
• Oma au, oma hais.
  • "Eesti vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929