Pühadus

Pühadus ehk sakraalsus on omadus sisendada inimesse aukartust, pühendumust ja armastust või hirmu, millega võivad kaasneda tavaelulistest erinevad kardinaalkogemused. Sageli esineb see seoses religioossete või usuliste uskumuste, rituaalide või entiteetidega, üleloomulikuga või ka tsiviilreligiooni ilmingutega, kuid võib samuti tuleneda muudest konkreetse inimese jaoks ülimalt olulistest veendumustest ja põhimõtetest (näiteks seoses esivanemate, sünni, surma või eetikaga).

ProosaRedigeeri


  • Miks te ometi nii kaugel edelas olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad kõrbes mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit pühadust? (lk 27)


  • Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. De profundis a te clamavi.


  • Öö oli niiske. Terve rõdu oli tigusid täis roomanud. Jumal oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse?
Igal teol on oma isiklik pühakoda seljas.



  • Meid võib tabada kiusatus mõelda, et pühadus ei käi mitte kõikide kohta. Tegelikult "oleme kõik kutsutud olema pühad, elama oma elu armastuses ja andma sellest oma igapäevaste toimingute kaudu tunnistust igas paigas, kus me hetkel viibime".
    • Paavst Franciscus, jutlus Tallinnas 25. septembril 2018

AllikataRedigeeri

  • Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees.