Aukartus

ProosaRedigeeri

  • [Yossarian:] Ja ära tule ütlema, et jumala teed on salapärased. Seal pole midagi salapärast. Ta ei tööta üldse. Ta mängib. Või siis on meid ära unustanud. Sellisest jumalast te kõik räägitegi – maakas, kohmakas, kohmitsev, ajudeta, ennasttäis, harimata mats. Helde jumal, kui suurt aukartust saab tunda ülima olendi ees, kes peab vajalikuks kaasata oma pühasse loomissüsteemi sellised nähtused nagu röga ja hambakaaries? Mis ometi mõlkus tema väärakas, kurjas, skatoloogilises peas, kui ta röövis vanainimestelt võime juhtida omaenda soolestiku tööd? (lk 233)


  • Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.


  • Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
  • Ma teadsin täpselt, kuidas tuli käituda saadikute, hertsogite, ertshertsoginnade ja tavaliste surelikega. Aga kuidas tuleb käituda "kurikuulsa" anarhisti seltskonnas? Kuidas teda kõnetada? Ei või ju öelda "inimkonna vabastaja"? Samuti mitte lihtsalt "härra N."? Kuhu jääb nõutav aukartus?
Ägedalt põksuva südamega astusin salongi. Isa esitles: "Härra N., minu tütar."
Härra N. ei kandnud punast särki. Härra N-il ei paistnud pomme taskus olevat, ta kandis õhturiietust ning oli väikest kasvu noorepoolne austria juut kõrge lauba ja kohevate mustade juustega. Laua juures ei pidanud ta ka ässituskõnesid, silmagi pilgutamata sõi ta serveeritud roogi, ta ei nimetanud meid kurnajateks ja vereimejateks, vaid viisakalt krahv Cr-iks ja komtessiks.
Isa sinised silmad naersid iga kord, kui kohtusid minu omadega. Mehed vestlesid ladusalt, nad rääkisid kirjandusest. Asjatult püüdsin juhtida vestlust teemale nr. 1 — anarhismile. Härra N vaatas mulle kaastundlikult otsa ning pöördus jälle isa poole. Ta ei aimanud ju, millise aukartusega ootasin ühtainustki "anarhistlikku" sõna.
Kui ta oli läinud, ütles isa: "Sul oli õigus, ma olen rõõmus, et kutsusin ta külla. Ta on sümpaatne, huvitav, tark inimene."
Mina aga olin sügavalt pettunud oma esimesest tutvumisest anarhistiga. (lk 52)