Aeg on sündmuste järgnevuslik korrastatus ja sündmuste omavaheline kaugus selles korrastatuses.

Kunstis on aega tavaliselt kujutatud vana mehena. William Hogarthi karikatuuril tahmab Aeg pilti.


Eesti proosaRedigeeri

  • Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema.
  • "Nädal läheb nädala järele, kuni aasta täis saab, ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi."
"Kuhu nad kaovad?"
"Issa ristike, kui rumalasti sa küsid!"
Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti.


  • Aga aeg ja juhused toovad mõnegi asja kohta selgust, mis kaua saladuskatte all on puhanud, ja harutavad vahel niisuguse umbsõlme lahti, et otse vaata ja imesta; seejuures toimetab aeg pikkamisi ja kannatlikult, niit niidi järel lahti näpitsedes, kuna juhused on kärsitud ja enamasti ühe hoobiga saladuslikkuse sõlmi läbi raiuda armastavad.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 142


  • See pole kiirustamine, mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga jalad on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)


  • Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai)


  • Tondinahad polnud harjunud minevikule mõtlema ega tulevikust unistama. Nad ei tundnud ajaarvamist, ei sügist ega talve. Ainult päev ja öö. Ajast aega elasid kevad ja suvi käsikäes. Puud õitsesid ja kandsid vilja üheaegselt. Nüüd tekkis iseenesest mingi piir või peatuspunkt — just nagu oleks voolavale ajale sõlm peale tehtud. Edaspidi räägiti: siis, kui tondinahkade maal esimest korda silmavett nähti. (lk 10)


  • Sest selline on Aja müsteerium. Mälu just nagu säilitaks teda. Aga nimelt säilitaks. Nagu muuseumis. Klaasi taga. Puutuda ei saa. Ja on see päris või on võlts, kes ütleks! Ja ta teab, see kergemeelne ja ettevaatamatu rändur, kes arvas, et võib karistamatult külastada oma Minevikku, et ta ei tule sinna enam iial tagasi. Et nüüdsest jätab ta selle paiga - ja selle aja - á Dieu, kelle omad need muidugi ongi. Sest võib-olla - me ei tea ega võigi teada - on Jumalas tõesti minevik olemas, aga olemas saab miski olla vaid oleviku kujul. Mida kah, meie tavalistes eludes, õieti olemas polegi. Kui Jumalas on tõesti Olevik, on temas ka kõik muu.


  • Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
  • Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
  • See on natuke selline seisva kella fenomen, et kaks korda päevas näitab seier ikka õiget aega. Mõned asjad, millega olen juhuslikult pikka aega tegelenud, on nüüd aktuaalsuspunkti jõudnud hoopis teisel kujul. Huvitav nähtus.
  • Ega oma ajakunsti sees elades ümbritseva muutumist ei taju. Kui tekiks mingi järsk ajahüpe, siis oleks meile pilt selge, mis on ühiskonnas juhtunud.


  • Peaksime hoolega uurima põhjusi, kuidas tänapäeva inimene on üldse jõudnud sedavõrd sürreaalse mõtteviisi rüppe, et iga mõttevälgatus üle saja aasta künnise tundub naeruväärsena, sellal kui kütid-korilased opereerisid kujuteldamatult suuremate ajaskaaladega. Kes ja millal näppas meie tuleviku?

Maailma proosaRedigeeri

  • Pärismaalased ei armasta kiirust, nii nagu meie ei armasta lärmi, parimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma hobuse kikuju hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda lootust, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. (lk 158)


  • Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski meeleolu ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna.
  • Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või aasta algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid.




  • Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis hetke pärast muutub Vanadeks Headeks Aegadeks.
    • Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju", Varrak 1997, tlk Arvo Alas, lk 319


  • Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele rusikahoobi andma, mõraneb lahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu seltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese kaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)



  • "Kas te olete tõesti nagu... politseinikud, ainult et aja jaoks?" uuris Vimes.
"Noh, teatud mõttes jah," vastas Pühkija.
"Nii et... teie hoolitsete selle eest, et kõik läheks hästi?"
"Ei, mitte hästi. Et kõik läheks õigesti," parandas Pühkija. "Aga ausalt öeldes on meie tööks viimasel ajal hoolitseda, et kõik üldse miskitmoodi läheks. Kunagi arvasime me, et aeg on nagu jõgi: et seda mööda saab üles- ja allavoolu sõuda ja pärast jälle samasse kohta tagasi tulla. Siis avastasime me, et aeg meenutab merd, nii et ühelt kaldalt teisele on samuti võimalik minna. Siis aga tuli välja, et see on nagu vee kera: võimalik on liikuda ka üles ja alla. Praegu usume me, et see on nagu... noh, nagu hunnik kokkukeeratud ruume. Siis on veel ajamäed ja ajaaugud ja inimesed teevad asja veel segasemaks, sest nad raiskavad ja võidavad aega. Ja siis on muidugi veel kvantum.” Munk ohkas. Alati jääb veel see neetud kvantum. Nii et ausalt öeldes tundub ühe ja teise asja tõttu, et kõik on hästi juba siis, kui eile tuleb enne tänast.
  • Terry Pratchett, "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2008, lk 81


  • Aeg õpetab taevast värve ja ilma vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik lood ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama. (lk 5)


  • Orbiidil ei ole ööd ega päeva, ülemist ega alumist. Kellelgi pole "jalad maas". Ükski nali pole "maine". Ükski mõte pole "ajakohane". Ükski erutus pole "ebamaine". Orbiidil tõuseb päike iga poolteise tunni järel ja igas nädalas on sada kaksteist päeva. Kuid aeg on ju alati olnud üks meie julgemaid ja nupukamaid väljamõeldisi, ja kui järele mõelda — üks meie kõige usutavamaid fiktsioone. (lk 319)


  • Aeg näis liikuvat silmuseid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. Reede kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. Tempo oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks pärastlõuna võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. (lk 374)

Eesti luuleRedigeeri

Aeg viib meilt päevi

nii märkamatult
kui lehti puult.


Kaht kindlat asja nii laul kui laev,
nimelt kohta ja aega vajab.
Aja kronomeetrita võtame.
See on üheksateistkümnes sajand.
   Kui laulu iga pole pikk,
   ehk aitab siis ta minevik,
      toob püsivuse hõngu?

  • Juhan Smuul, "Mere ja taeva vahel" (1957), trükis 1959


Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11


kui mustast õhust tähti läbi tuulab
siis ädala sees silmili on august
ta minu samme maja ümber kuulab
ja hingab sisse õunapuude kaugust

või lähedust kui käed on tüves kinni
uut ajasammalt tunnevad nad seal
kui ladvast langeb mitu lõhnavinni
siis aja lõhn ei muutu mitte eal

  • Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22


Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil.
On puutehetk.
Ritsikliblikas lennutab end ta õlale ja siristab
kuuldamatult:
"No nii, inimesed, kas oli kord kord?"
Aeg viskab õlgadelt väsinud tolmumantli ja
sõnab:
"Ah! Inimesed! Tuleb uus aeg, tuleb uus
vanaaeg. On's teil labidavarred terved?"
Inimesed noogutavad ja vaikivad müürina.
Rehapulgad hakkavad naerma.

  • Lea Mändmets, "*Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 9

Maailma luuleRedigeeri

Aja huuled kaanivad lättesoont;
armastus nõrgub ja koguneb, langenud veri aga
leevendab kord ta hädad.
Ja mina olen tumm ega saa ütelda ilmatuulele,
kuidas aeg on tähtede ümber tiksunud taeva.

  • Dylan Thomas, "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126


FüüsikudRedigeeri

  • Kui te ei võta mu sõnu liiga tõsiselt, siis ütleksin: kui me eeldaksime kogu aine kadumist maailmast, siis enne realatiivsusteooriat, usuti, et ruum ja aeg eksisteerivad tühjas maailmas jätkuvalt edasi. Kuid realatiivsusteooria järgi, kui aine ja selle liikumine kaob, siis pole ka enam ruumi ega aega.
  • If you don't take my words too seriously, I would say this: If we assume that all matter would disappear from the world, then, before relativity, one believed that space and time would continue existing in an empty world. But, according to the theory of relativity, if matter and its motion disappeared there would no longer be any space or time.
    • Albert Einstein (1921), cit. via: Philipp Frank, Einstein, His Life and Times (1947), VIII ptk., lk 178. Vastuseks USA ajakirjaniku küsimusele "Kuidas saaks selgitada relatiivsusteooria sisu mõne lausega?"

VanasõnadRedigeeri

  • Aeg aitab arstida.
  • Aeg aitab konna mättäle ja kehva kannikale.
  • Aeg annab abi (head nõu; arutust).
  • Aeg jahutab tuska ja kustutab vihatuju.
  • Aeg koolitab.
  • Aeg kuivatab märja maa ja pillutab pisaraid.
  • Aeg küpsetab asju.
  • Aeg lõpetab leinapäevad.
  • Aeg maksab raha.
  • Aeg on õnne asutaja.
  • Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
  • Aeg vanemaks, ega meiegi nooremaks.
  • Aeg võidab viimaks vaenu.
  • Aeg õpetab albi targemaks.
  • Aega ei saa (või) rahaga osta.
  • Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
  • Aega läheb (kulub), asja saab.
  • Aegamööda asi parem.
  • Aegamööda asjad käivad.
  • Anna aega, aeg annab head nõu!
  • Ega aega ole aiateibast võtta.
  • Ei virgal puudu tööd ega laisal aega.
  • Hea asi nõuab aega (iga asi tarvitab aega).
  • Iga aeg küsib oma tööd taga.
  • Kes aega viidab, see aega saab.
  • Kõht teab paremini kui kell oma aega.
  • Kõik ajab oma aega taga.
  • Küll pikk aeg vaagub kord hauale.
  • Mida rohkem aega, seda parem töö.
  • Paranda, kui paras aeg!
  • Parem aegsasti ette vaadata kui pärast kahetseda.
  • Pea aega kalliks, aeg hea mees (kärme) mööda minema.
  • Surm ei küsi aega taga.
  • Tuleb aeg, tuleb nõu.
  • Uni ajab oma aega taga.
  • Uued ajad, uuet asjad.
  • Vargus tuleb omal ajal valgele.
  • Väänä vitsa, kui vits väändib (väänämise aeg)!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata kaRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel