Teater

kunstiliik

Teater on etenduskunstide haru, mis ühendab kõne, muusika ja lavalise liikumise. Teatrikunsti põhiharudeks on sõna-, muusika- ja tantsuteater, kuid neile lisandub veel terve hulk eri traditsioone pantomiimist nukuteatrini.

Dionysose teater Ateenas Rooma valitsusajal.


  • Vanaema [Weatherwax] pööras end oma istmel aeglaselt ringi ja vaatas publiku poole. Kõik vahtisid etendust, nägudel lummatud ilme. /---/ See siin oli tõeline. See oli isegi tõelisem kui reaalsus. See oli ajalugu. See ei pruukinud küll tõsi olla, kuid see ei puutunud üldse asjasse.
  • Kes iganes seda teatrit ka kokku ei kirjutanud, teadis, kuidas võlukunsti kasutada. Isegi mina usun seda, mis toimub, ning mina ju tean, et selles pole kübetki tõde.
See on siis kunst, mis Hoiab Elu Ees Peeglit. Sellepärast ongi kõik täiesti vastupidi.


  • Näitekunst on pelgalt kunst hoida suurt hulka inimesi köhimast.
    • Ralph Richardson, (cit. via Ashton Applewhite, Tripp Evans, Andrew Frothingham (2003). "And I Quote: The Definitive Collection of Quotes, Sayings, and Jokes for the Contemporary Speechmaker". Macmillan, lk 283)
  • Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena gripp, angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu teekannu torust autorile kõrva tulist auru. "Ma peaksin minema ja voodisse heitma, vähemalt nädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudes köha käes, ning vahib autorit pisaraist märgade ning etteheitvate silmadega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22)
    • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46
  • Autoriteater ja omamaisel dramaturgial põhinev teater ja rühmaautorlus on üks peamisi viise, kuidas teater üldse kunstiliigina eesti algupärast kunsti edendada saab. Teatri needuseks on tema naeruväärne esituslikkuse taak, tihti toimub teater nii, et väljaõppinud loomeinimesed tulevad kokku ja hakkavad siis koos midagi esitama, ilma midagi ise väljendamata.
  • Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga.
  • Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust /---/, siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?
  • Teater on kindlasti koht, kus õppida, kui lühike on inimese kuulsus; oh, kui mõelda nendele imelistele, sädelevatele pantomiiminäitlejatele, kes on jäljetult kadunud! Nüüd loobun ma maagiast ja hakkan erakuks; ma panen ennast olukorda, kus ma võin ausalt öelda, et mul pole teha midagi muud kui õppida olema hea. Elu lõppu peetakse õigusega mõtiskluste ajaks. (lk 8)
  • Ma ütlen "minu sõbrad"; aga kui vähe, kui ma järele mõtlen, on neid alles jäänud pärast teatris veedetud pikka elu. Kui sõbralik ja südamlik võib teater paista ja kui mahajäetud see võib olla. (lk 20)
  • Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastust sada korda. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledas universumis, mida nimetatakse inimese eluks. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.


  • "Kas see on pistoda, mida näen enese ees?" pomises Jo, pööritades silmi ja haarates kätega õhku, nagu ta oli näinud näitlemas üht kuulsat näitlejat.
"Ei, see on praekahvel ja selle otsas on leiva asemel ema king," kilkas Meg ja näidendi proov lõppes üldise naerulaginaga. (lk 8)
  • Nad olid liig noored selleks, et käia sageli teatris, ja mitte küllalt rikkad, et neil oleks olnud võimalus väljaspool kodu eraetendustest osa võtta. Seepärast püüdsid tütarlapsed ise oma teravmeelsust tööle rakendada, ja kuna tarvidus on loomingu ema, siis oli neil kõik olemas, mida nad vajasid. Mõned nende saavutustest olid eriti vaimukad: papist kitarrid, hõbepaberiga kaetud vanaaegsed lambid, mis tehti vanamoelistest võipüttidest, toredad kleidid, mis olid küll puuvillased, kuid selle eest ilustatud konservikarpidest lõigatud läikivate ribadega. Samad ilustused ehtisid vanu relvi. Kogu mööbel paigutati ümber ja suur tuba muutus näitelavaks, kus toimusid pidustused. Kuna mehed puudusid, siis mängis Jo meesosasid nii palju kui süda soovis, tundes määratut rahuldust jämedaist pruuninahalistest saabastest, mis olid talle kingitud sõbra poolt, kes omakorda tundis daami, kelle tuttavaks oli keegi näitleja, kellele need saapad olid kord kuulunud.
Need säärsaapad, vana vehklemismõõk ja pikk vest olid Jo pea-aarded, mida ta tarvitas igal juhtumisel.
Näitlejate piiratud arv tingis olukorra, kus kaks osalist pidid mitut osa järjest mängima.
Jõuluõhtul istus tosin tüdrukuid sini-kollaka sitsieesriide ees lootusrikkas ootuses. Eesriide tagant kuuldus liikumist ja sosistamist, tundus veidi lambisuitsu. Siis tagasihoitud naeruturtsatus Amylt, kes oli ärevusest sattumas hüsteerikasse. Äkki helises kell, eesriie lendas kõrvale ja ooperlik tragöödia algas. (lk 16-18)


Plakateil surev kameeliadaam
armsama kätele vajub.
Emajõel popsutab palgiveopraam,
päikeses õõtsuvad pajud.
Vana teater – ta müüridel veel
ahastab tardunud maske.
All aga kastanil rõõmus on meel,
pungad on niisked ja rasked.

  • Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Teatrisse minnakse mitte pisaraid vaatama, vaid kuulama kõnesid, mis neid voolama panevad.
  • Kui sul ei ole kitarri, aga on klaver, siis õpi mängima klaverit. Kui ei ole ka klaverit, siis kasuta seda, mis sul on. Kui sa tegeled teatriga ja sul ei ole näidendit, siis kirjuta see ise. Esimest korda esitasin seda lavastust tolsamal aastal seitsmeteistkümnele vaatajale Moskvas Vene armeeteatri puhveti suitsunurgas. See sündmus kujunes minu elu pöördepunktiks.
  • Kui teatri mõte olekski pelgalt meelt lahutav vaatemäng, võib-olla ei tasukski temaga nii palju vaeva näha. Kuid teater on kunst peegeldada elu.
  • Igal inimesel on mütsi all omaenda teater, kus hargnevad sageli keerukamad draamad kui need, mida teatrites etendatakse.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel