Preester

Preester on üleloomulikele olenditele lähedalseisvaks peetav isik.

Rachel Eshed (* 1951), "Etioopia preester abikaasaga", s.d.

Proosa

• Kirjanikud ja preestrid olid alguses üks ning alles hilisemad ajad on neid lahutanud. Tõeline kirjanik on aga alati jäänud preestriks, nii nagu tõeline preester on alati jäänud kirjanikuks. Ja kas ei peaks tulevik asjade endist seisu jälle taastama?
  • Novalis. "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17

• Keskealised inimesed, kellel tugevamad tunded on juba läbi elatud, kuid kelle mälu põhineb osalt veel emotsioonidel ja mitte ainult sisevaatlusel, peaksid olema omamoodi preestrid, kes on elu poolt kutsutud ja seatud päästma eksinud noori ja meeleheite ohvreid. Enamik meist oleks nii mõnelgi hetkel oma noores elus tervitanud sedasorti hingekarjast, olgu vaimuliku rüüs või ilma, kuid oleme pidanud maadlema oma eluraskustega üksi, ilma mingi abita.
  • George Eliot, "Veski Flossi jõel". VI raamat, 9. ptk, tlk Valda Raud, 1983, lk 389

• [Athos:] "Ja mis asjad need siis on?"

[Aramis:] "Esiteks üks väike mõõgapiste koadjuutorile, keda ma kohtasin eile proua de Rambouillet' juures ja kes kasutas minu suhtes väga ebatavalist tooni."

"Minge ikka! Tüli preestrite vahel! Duell kahe liitlase vahel!"

"Mis parata, mu armas. Tema on tülinorija, mina samuti. Tema on naistekütt, mina samuti. Ta sutaan rõhub teda ja ausõna, mina olen enda omast kõrini tüdinud. Mõnikord tundub mulle, et tema on Aramis ja mina olen koadjuutor - nii palju on meil ühiseid jooni." (lk 410)

• "Madame," hüüdis Mazarin, haarates kuningannal käsivarrest, nagu hoides teda tagasi, "madame, mis te ometi teete!" Siis lisas ta hispaania keeles:

"Anna, kas olete hull! Tülitsete siin nagu mõni kodanikunaine. Kas te ei mõista, et selle preestri isikus seisab teie ees kogu Pariisi rahvas, keda praegusel hetkel on väga ohtlik solvata? Kui see preester tahab, siis pole teil tunni aja pärast enam krooni. Kuulake mind ometi, kunagi hiljem, mõnel sobivamal juhul jääge paindumatuks ja seiske kindlalt, kuid täna ei tohi seda teha. Täna meelitage ja hellitage. Kui te seda ei tee, olete lihtsalt labane naine." (lk 481)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus.
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 127-128

• [Simon Darcourt:] Minu südant vaevab see, et teadusel pole meile, viletsatele ilmalastele, ülenduseks ja uskumiseks pakkuda muud kui kohmakas keelepruuk ja käputäis kahvatuid pühapilte. Endisaegne musta kuuemees pakkus meile kujutlusi, mis näisid elavat omaenda elu; sa palvetasid Jumalaema poole, ja keegi oli sulle andnud pildi, mis nägi välja täpselt nii, nagu Jumalaema välja nägema peab. Nüüdse aja valge laborikitliga preester ei anna sulle mitte kui midagi peale pidevalt muutuva sõnavara, ja kuna ta tavaliselt kreeka keelt õppinud pole, siis ei oska ta neid sõnu hääldada, ja sina pead teda pimesi uskuma, sest tema teab seda, mille taipamiseks sina oled liiga loll. See on kõige upsakam ja albim preesterkond, keda inimkond kogu oma kirjapandud ajaloo vältel on pidanud taluma, ja selle sümboli- ja metafoorivaegus ning abstraheerimisind juhivad inimkonna kängunud kujutlusvõime ahermaale.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 21-22

• Me kõik oleme teaduse proselüüdid. Ja vastupidiselt teiste religioonide kummardajatele ei saa barjäärist meie ja preestrite vahel enam üle astuda.
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997, lk 382

• Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. augustil 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvuslikku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.
  • Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021