Keskiga

Luule

Muidugi me põrusime, olles edukad.
Tulisest keerubist saab tema lämmatamine.
Ahne süda sukeldub unenäkku
võimust või tõest ja ärkab keskeas
mingis komiteeruumis.
See on jumala asemel paberi söömine.
Meie kaks oleme üks, mu lind, see on pulm.

• Alicia Ostriker, "Aastapäev" ("The Anniversary"), kogust "Songs", 1969, Poetry Foundation

Mitmes kohas on valud.
Mõni päev süda klopib.
Vormist minemas keha.
Kübar ja püsilokid.
/---/
Lemmiklilli ja -laule
loendab mõtetes veelgi.
Endisi sõbratare
teretab kirja teelgi.

• Katre Ligi, "Keskiga" kogus "Aeg augustit ära saata" (1988), lk 17

Keskiga -
otsekui oleksin jõudnud
       pikalt teekonnalt
koju.

• Helena Anhava, "* Keskiga...", kogus "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000, lk 28

Selgub, et asjad ei lähegi päris hästi.
Selgub, et üles ärgates oled kolmekümnene
ja sinu riided ei olegi enam iroonilised.
Need on lihtsalt sinu riided.

• Cristin O'Keefe Aptowicz, "Lõpumüük" ("Close Out Sale"), kogust "Working Class Represent", Write Bloody Publishing, 2004

Proosa

• Keskealised inimesed, kellel tugevamad tunded on juba läbi elatud, kuid kelle mälu põhineb osalt veel emotsioonidel ja mitte ainult sisevaatlusel, peaksid olema omamoodi preestrid, kes on elu poolt kutsutud ja seatud päästma eksinud noori ja meeleheite ohvreid. Enamik meist oleks nii mõnelgi hetkel oma noores elus tervitanud sedasorti hingekarjast, olgu vaimuliku rüüs või ilma, kuid oleme pidanud maadlema oma eluraskustega üksi, ilma mingi abita.
  • George Eliot, "Veski Flossi jõel". VI raamat, 9. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 389

• Abielu võib olla kohutav ahel, mille tõsidust noorena õnneks ei mõisteta, mille julmust keskeas pole mahti kurta ja mille armistunud jälgi vanana õnneks enam ei tunta ega põeta.
  • Maria Jotuni [1929], rmt: "Lahtine laegas". Tõlkinud Endel Nirk. LR nr 39 1971, lk 17

• Naftakriisist räägite? Aga elu argipäev ongi üks pidev kriis, kus sada isiklikku tulekahju ootavad kustutamist: suurusehulluses ülemad, auahned alamad, puberteedieas lapsed, põdurad vanemad, napsitavad närvilised elukaaslased, autoparandusest-eluasemelaenust rääkimata – see on keskealise maailm. Kuhu siia mahub veel naftakriis? Loobugu ma autost? No ei jõua punktist A punkti B ilma selle kuradi autota.
  • Maris Johannes, "Rohelise NO-lase okkaline rada" Sirp, 17.03.2006 (NO99 lavastuse "Nafta!" arvustus)

• Sallie nägi, et kui poiss ei ole hoolas, kleebib mõni magus plika end külge ja Lotto abiellub sihitult, trajektooriks kõrgelt tasustatud palgaorjus, pere, jõulukaardid, rannamaja, pekine keskiga, lapselapsed, rahahunnik, tüdimus, surm. Privileegidest pimestatud konservatiivne truudus vanuigi.
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 72

• Akutrell on keskealise naise parim abimees.
  • Ruta Tepp-Soonsein, intervjuu: Liis Auväärt, "Kasukakunstnik Ruta Tepp: lambatapuks ajan end tippvormi", Eesti Naine, 30.12.2019

• Karin oli jõudnud punkti, kus iga tahtmine, iga soov või unistus oli vaid õhuke rebenenud aukudega katteloor kuristiku kohal, mida erialases kirjanduses nimetati "keskeaks".
  • Eero Epner "Harmooniline õnnelik inimene" Sirp, 07.08.2020

• Üks ilmseid põhjusi on siin kehm – keskealine eesti heteromees või keskklassist endast huvitatud mees. Kehmide valitsus on vaieldamatu, olgu siis avalikus arvamusruumis – kuulatagu raadio ainult meessaatejuhtidega poliitika­analüüse nädalavahetusel, vaadatagu intervjuusid tele-eetris, loetagu ajaleheartikleid või kommentaare – või otsustavatel ametikohtadel – oma­valitsused, riigiasutused, töörühmad, komisjonid jms on mehitatud (sic!) just nende enamusega. Näiteks Tallinna linnavalitsust ja linnaruumi määravaid tähtsamaid ameteid (linnaplaneerimise, transpordi-, keskkonna- ja kommunaalamet) on pikka aega juhtinud kehmid par excellence, mis tingib ka selle, et avalik ruum ei soosi jalgsi liikumist, ei ole mugavalt ligipääsetav lapsevankri või ratastooliga liikujale ega näe seal ka mälestusväärseid kivist naisi, sest ainuvõimus mullistunud kehmidele jääb see liiga kaugeks ja võõraks mureks.
  • Elo Kiivet, "Kivist naised on nähtamatud", Sirp, 19.06.2020

• Nõnda on "Taasleitud aeg" lugu sellest, kuidas üks "mina", kes lapsepõlvest peale on unistanud oma teose kirjutamisest, jõuab keskeas viimaks oma kirjandusliku andetuse äratundmiseni ning loobub resigneerudes oma suurest eesmärgist, mille juurde aga üks juhuslik ja kõrvaline sündmus ta jälle tagasi toob, nii et ühel valgustusesarnasel hetkel leiab ta tee "tõelise" mälu ning ühtlasi oma teose kirjutamise juurde.

See äärmiselt napp lühikokkuvõte sobiks muide mitte ainult "Taasleitud aja", vaid ka "Kadunud aja" kõigi 2500 lehekülje ühte lausesse klammerdamiseks.

• Tõnu Õnnepalu eessõnas Marcel Prousti teosele "Taasleitud aeg"

• Nii hariduselu kui ka sotsiaalne turvalisus on Eestis vanemas keskeas naise nägu. Ta läheb hommikul tööle ja teeb seda, mida vaja. Ükskord ta väsib. Väsib ka sellest, et tähtis on ta tehtav ikka sõnades, aga mitte päriselt valitsejate tegudes.
  • Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit" ERR, 24.02.2021

Allikata

• Keskiga jõuab kätte siis, kui sa oled kohtunud nii paljude inimestega, et iga uus inimene, keda sa näed, meenutab kedagi teist.
  • Ogden Nash

Vaata ka

• "Keskea rõõmud"