Eestis on siiski väga hea elada: kui saadad esimese klassi lapse bussiga kooli, siis ei võeta sul vanemlikke õigusi ära. Me ei saa tihti aru, kui turvaline meie keskkond on ja kui loomulik see on, et lapsed liiguvad ise ringi.
Luulekodu kui maja saavutab seega ümbritsevast välisest eristuva kutsuva turvalisuse ning kehtestab end sellise kindlusega, et selle juurest on võimalik ära rännuteedele minna, ilma et see kaoks. Kuid Kaplinski hilisema luule reisivajadus ei ole nooruse lõpmatu ja sihitu otsing, mis leidis kodu kodutuses. See luule põgeneb vähem, pigem kisub teda tärkava uue elu ja avastamata võimaluste poole, eriti võimas on rännukihk kevadel. (lk 100)