Eestis on siiski väga hea elada: kui saadad esimese klassi lapse bussiga kooli, siis ei võeta sul vanemlikke õigusi ära. Me ei saa tihti aru, kui turvaline meie keskkond on ja kui loomulik see on, et lapsed liiguvad ise ringi.
Luulekodu kui maja saavutab seega ümbritsevast välisest eristuva kutsuva turvalisuse ning kehtestab end sellise kindlusega, et selle juurest on võimalik ära rännuteedele minna, ilma et see kaoks. Kuid Kaplinski hilisema luule reisivajadus ei ole nooruse lõpmatu ja sihitu otsing, mis leidis kodu kodutuses. See luule põgeneb vähem, pigem kisub teda tärkava uue elu ja avastamata võimaluste poole, eriti võimas on rännukihk kevadel. (lk 100)
Kui ma veel väike olin, nägin tihti öösiti õudusunenägusid. Ärkasin üles nuttes ja kisades. Aga kui ema minu tuppa jooksis, ei osanud ma talle kunagi öelda, mida olin näinud. Sellistel kordadel magasin mitmeid öid ema ja isa vahel nende hiiglaslikus voodis. Ma ei osanud tollal ette kujutada ühtki kohta, mis võiks olla veel soojem ja turvalisem kui see. (lk 31)
[Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."
"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."
"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti."
"Hull oled. Kesse Stalini käest nisukest asja küsida julgeb?"
"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind."
"Selge see, et kardab. Ei külaeite või kuninga ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu."
"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda."
"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab."
"Kaksab küljest ära."
"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad."
"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10)
