Kuigi Oktoobrirevolutsiooni tulemusena enamik pseudonüümide kasutamise põhjusi ära langes, ei loobutud pseudonüümidest ka pärast revolutsiooni. Teatavais sektoreis nende kasutamine koguni laienes. Rahva kultuuritaseme tõus ja perioodika kiire kasv kutsusid esile kirjanduslik-publitsistliku kaadri suurenemise: tekkis terve armee pseudonüümide taha peitunud kohalikke kirjasaatjaid. Pseudonüümide küsimus kutsus ajakirjanduses esile aastaid kestnud poolt ja vastu poleemika. Poleemika näitas, et pseudonüüme ei saa siiski täiesti kõrvale jätta. Mainiti juhtumit, kus kohalik kirjasaatja tapeti tema paljastavatest sõnumitest puudutatud asjaosaliste poolt, ja leiti, et varjunime kasutamine on kohalikele kirjasaatjatele nende puudusipaljastavas töös vajalik.
1933. a. võeti "Pravdas" küsimuse kohta põhimõtteline seisukoht. Leiti, et pseudonüümi kasutamine ärgu olgu reegliks, vaid erandiks. Ent pseudonüümidest ühel hoobil vabaneda pole võimalik. Näiteks klassivaenlase ja tema kahjurluse paljastamise puhul pole ajalehel kasulik kohe kaarte avada ja klassivaenlasele avaldada, kelle poolt nimelt ja kust teda paljastatakse.
August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156
