Diana Leesalu

Diana Leesalu (sündinud 1. novembril 1982 Põlvas) on eesti kirjanik, dramaturg ja lavastaja.

Diana Leesalu (2008)

"2 grammi hämaruseni"

Tsitaadid väljaandest: Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005.

• Minuga on vahel sedasi. Ühel hetkel olen ma mingist asjast tohutult suures vaimustuses ja sekund hiljem võiks see asi minu pärast põrgusse sõita. Minu vend Henrik teadis seda suurepäraselt. Ta ütles alati, et ma olen jube kannatamatu. Kui ma veel paras tattnina olin, viis ta mu kinno. Ma ei mäleta, mis film see oli ega midagi, aga ma mäletan paganama hästi, et ma olin sellest hullupööra vaimustuses. Kui me kohale jõudsime, nägime, et piletisaba oli umbes kolmsada kilomeetrit pikk. Mul kadus viimnegi isu seda filmi näha. Ütlesin Henrikule, et tahan kohe koju tagasi. Ja ta viiski. Ta tundis mind. (lk 3)

• "Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha enam, et te minust raamatu kirjutaksite," ütlesin ma järsku. "Ma ei taha, et teised loeksid, mida ma teinud olen. Ma ei häbene ega midagi, aga ma lihtsalt ei taha kuulsaks saada. Mulle ei meeldiks autogramme jagada. Ma lausa vihkaksin seda. Ma pääsen ju siit kunagi välja ka, kas teate. Ja siis ei saaks ma enam iialgi rahu. Ma olen seda näinud. Filmides ja puha. Oleksin siis ju nagu mingi faking Tanel Padar või... eeee... mis ta nimi oligi... mingi... Dave Benton. Noh, teate küll, need, kes kunagi ammustel aegadel Eurovisioonil käisid. Nad olid nii faking kuulsad, et isegi Savisaarest ja Rüütlist kirjutati tol ajal lehtedes vähem kui neist. Mina ei tahaks midagi sellist. Ausõna. Ma vihkan autogrammide andmist ja muud säänest kuulsusega kaasas käivat jura. Võtame näiteks selle paganama Michael Jacksoni. No kammooon... hm... tegelikult ärme ikka teda võta... ta on suht mõttetu lontrus mu meelest... võtame hoopis Leonardo DiCaprio. Pool maailma armastab teda ja pool maailma vihkab. See on naljakas. Inimesed ei suuda ära otsustada, kas ta on siis lõppude lõpuks maailma parim näitleja ja tõeline geenius või lihtsalt üks õnnestunud näolapiga nolk, kes tahtis natuke eputada. Kurat, ega mina ka ei tea. Ja mul on täiesti pohhui kah. See ongi minu arust kõige hullem, kui inimestel on sinust täiesti pohhui. Kui nad sind ei tea ja neil on sust pohhui, siis polegi asi veel nii masendav, onju? Aga kui sa oled mingi faking kuulsus ja puha ja neil on sust ikka täiesti pohhui. Vot seda ma ei seedi. Ei. Ma ei taha ikka seda raamatut." (lk 4)

• "Ja mõtle, kui palju kasu sellest on nendele tüdrukutele, kes kunagi samasugusesse olukorda satuvad. Ma tõesti arvan, et nad õpiksid siit midagi."

Selle peale polnud ma tulnudki. Ma arvan, et ma pole lihtsalt kogu seda värki siiani sellise pilguga vaadanud. Kas keegi tõepoolest võiks mingisugustki kasu saada, kui ma räägiksin neile, milline üks faking elu põhimõtteliselt olla võib? Ja kui neile lõpuks kohale jõuaks, et see polegi tegelikult mingi kirjanikuonkli fantaasia, vaid puhas tõde. Jah, kui see kuidagi nende armetutesse koludesse jõuaks... äkki siis mõni neist tõepoolest õpiks midagi? Või ehk siiski mitte? Võib-olla on see lihtsalt igav jutt ja keegi isegi ei ostaks seda. Raamatud on ju tänapäeval nii tohutult kallid. Ma tean, et mina ei ostaks kunagi sellist raamatut. Ja kes kurat küll põhimõtteliselt üldse viitsiks teiste vigadest õppida? Nii ei ole ju eriti huvitav elada. Ikka ise tuleb kõik asjad ilusti-kenasti persse keerata. Minu vanaisa ütles alati nii ja tema oli üks paganama tark mees. (lk 4-5)

• "Minu nimi on Lelet, Lelet Hallat," ütlesin ma ja surusin ta kätt. Hoidsin hinge kinni. Ma ei tahtnud, et ta paluks mul oma nime korrata. Ma vihkan, kui keegi mult seda palub. Ma tean, et mul on imelik nimi, aga ega ma seda endale ise pannud ole. Isa pani. Ja mulle ausalt öeldes isegi meeldib, et iga nurga peal ei tule mõnda nimekaimu vastu. Aga kui Karl oleks palunud mul oma nime korrata, siis oleks ma ta ikkagi selle raamatujamaga pikemalt mõtlemata põrgusse saatnud. Ma tean, et see on nõme jonn, aga ma olen juba selline ja midagi sinna parata ei saa. (lk 5-6)

• Ma pole kunagi kirjandi eest viit saanud või nii. Ühe korra sain küll nelja, aga siis oli mu sünnipäev ja meie õpetaja armastas sünnipäevade puhul veidi paremaid hindeid panna. Ta arvas siis alati, et on jõle lahe kuju. Õpetajad on juba kord sellised. Sinna ei anna absoluutselt mitte midagi parata. Nad arvavad, et kõik õpilased on lausa hullud heade hinnete järele. Nad tõepoolest arvavad. Huumor igatahes. Mõned muidugi on ka. Aga kindlasti mitte kõik. (lk 6)

• Ma sündisin ühes üsna väikeses linnas. Ma parem ei ütle, millises, sest ma ei taha kuulsaks saada, eks. Aga see on kena linn ja puha. Mul pole selle kohta absoluutselt mitte midagi paha öelda. Kui aus olla, siis ma lausa armastasin oma kodulinna. Aga ära sellest raamatus küll kirjuta. Ma ei taha, et minust mingi nõme sentimentaalitseja mulje jääb. Mulle ei meeldi, kui inimesed näitavad oma tundeid liiga emotsionaalselt välja. Siis paistavad nad lollakatena. Ja mina ei taha lollakas välja näha. (lk 6)

• Nagu ma juba ütlesin, algas see lugu kuus aastat tagasi. Ma olin siis kaksteist. Pubekas ja puha. Ja ma olin armunud. See oli mu elu esimene armastus ja kui see vähegi minust sõltub, siis ka viimane. Ma ei taha enam kunagi uuesti armuda. Mitte kunagi.

See poiss oli minust kolm aastat vanem ja käis minuga samas koolis. Ma nägin teda igal vahetunnil. Ma jälgisin teda kõikjal. Igal hommikul ruttasin ma kooli ainult selleks, et tema lähedal olla.Sa kujutad ju kindlasti ette seda väikese plika esimest armastust. Tagantjärele mõeldes tundub see suhteliselt tobedana, ma ei vaidle vastu. Aga tookord ma nii ei mõelnud. See poisinolk oli kõik, millele ma teoreetiliselt üldse mõelda suutsin. Ta oli nii armas ja nii julge ja nii populaarne. Ta meeldis kõikidele meie klassi tüdrukutele. Ta oli kooli korvpallivõistkonna kapten ja tal olid nähtavasti suht rikkad vanemad. Seda oli näha ta riietusest. Ma pole iial näinud poissi, kellel oleks rohkem riideid kui temal. Ta ei olnud kunagi kaks päeva järjest ühtmoodi riides. Ja veel millised riided! Täiega šefid. Kõik igast ässade firmade omad ja puha. (lk 6-7)

• Ja siis see juhtuski. Ma läksin ühel päeval koju ja ema ütles, et kavatseb uuesti abielluda. Jah, täpselt nii ta ütleski. Kohe, kui ma olin uksest sisse astunud. Ma sain üsna vihaseks. Mitte selle pärast, et ema tahtis uuesti abielluda, vaid selle pärast, et ta ütles seda mulle kohe, kui ma olin uksest sisse astunud. Sellised asjad viivad mu hauda.

Ma ei rääkinud kaks tundi mitte sõnagi ja ema arvas, et ma olen solvunud või midagi. Aga ma ei olnud. Isa oli juba kaks aastat tagasi surnud ja minu arvates oli see just sobiv aeg uue mehe majja võtmiseks. Mu isa suri vähki. Kopsuvähki, kui aus olla. See tuli suurest suitsetamisest. Mul on tunne, et mu isa suitsetas oma esimese sigareti kusagil sõimerühmas. Siis kui teised liivakastis üksteisele liiva silma pildusid ja nutta löristasid. Ma absoluutselt ei imestaks seda oma isa puhul. Küllap istus ta lihtsalt kuskile karusselli peale, pani koni ette ja tal oli täiesti pohhui, kui kasvatajad räuskama kukkusid või midagi. Jah, just nii ma arvan. Mu isa oli kõva suitsumees.

Kuigi ma armastasin oma isa väga, ei olnud ma ema peale pahane. Kahe tunni pärast leppisime me ilusasti ära ja ma lubasin, et tulen homme kindlasti kella seitsmeks koju. Siis pidid see mees ja tema poeg meile külla tulema. (lk 7)

• Kõik arvavad, et täpsus on inimeste juures üks paganama positiivne omadus. Mina nii ei arva. Liiga täpsete inimestega hakkab igav. Liiga korralikud inimesed, liiga kohusetundlikud inimesed, liiga heatahtlikud inimesed. Mulle ei meeldi sellised. Nad tunduvad võltsid. Ühegi inimese iseloom ei saa olla nii positiivne. Nad lihtsalt teesklevad. Ja pealegi võib nende seltskonnas igavuse kätte ära surra. (lk 8)

• "Aga ma siiski arvan, et keegi ei ostaks seda raamatut, sest sina oled nii tundmatu kirjanik. Sa võid olla hea, aga sa pole tuntud. Nad võivad osta su raamatu siis, kui sa annad enne mingi kuradi intervjuu mingile kuradi ajakirjale. Jah, siis nad ostaksid selle raamatu kindlasti. Või siis vähemalt laenutaksid raamatukogust. Ja sedagi mitte sellepärast, et nad hullult lugeda armastaksid, vaid sellepärast, et sellest kirjutati ajalehes ja kõigega, millest kirjutatakse ajalehes, peab üks kultuurne inimene ju ikka kursis olema. Kuramuse silmakirjalikkus." (lk 8)

• "Sa vannud liiga palju," ütles Karl.

Normaalne siis vä? Mina räägin pool päeva tänapäeva kultuursetest inimestest ja tema ütleb selle peale vaid, et ma vannun liiga palju. Sure ära. Tegelt kah. (lk 8)

• Järgmisel päeval ootasin külastusaega kärsitult. Käisin valvurilt oma seitsesada korda küsimas, miks külalisi saab vastu võtta alles kell neli õhtul. See on ju nõme. Inimene peab ennast lolliks ootama, kui tahab oma lugu mingile paganama kirjanikule rääkida. Valvur ütles aga, et tema ei tee siin reegleid, vaid ainult jälgib, et neid täidetaks. Lollus. Mina küll ei viitsiks kellegi teise tehtud reeglite täitmist vahtida. Ma ei suuda ju isegi korralikult kõigist nendest tobedatest reeglitest kinni pidada, mille autoriteks on needsamad tarkurid, kes igasuguseid tobedaid valvureid palkavad. (lk 10)

• Kodus olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi oli pisiasjades. Näiteks ilmus korraga külmkapi uksele graafik, kus oli kirjas, millal keegi peab nõusid pesema, prügi välja viima või tuba koristama. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtuti telekast mingit tobedat filmi vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt, naersid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunud perekond üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästi distsiplineeritud sõdurite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausa depressiooni. (lk 11)

• "Nii et sa elasid kuus aastat koos oma vanaemaga, kes jõi õlut ja kuulas hommikust õhtuni Vennaskonda. Sa olid oma tunded Alexi vastu maha surunud ja ka uute sõpradega sul eriti sooje suhteid ei tekkinud. Sa olid eemal oma kodust, oma emast ja õest-vennast. Küllaltki hirmuäratav elu, kui aus olla," arvas Karl.

Ma raputasin pead. "Mu elu polnud karvavõrdki hirmuäratav. Ma olin rahul. Ma olin ju ometi ise endale sellise elu valinud ning võisin iga kell asjad pakkida ja koju tagasi põrutada. Aga ma ei teinud seda. Mitte et ma ei oleks selle peale kunagi mõelnud, aga ... Ma olin oma eluga vanaema juures rahul. Mul oli õnnelik lapsepõlv. Kõik kaheksateist aastat. Üks rahulikumaid lapsepõlvi, mida ma üldse ette oskan kujutada.

Aga mu õnnelik lapsepõlv sai otsa täpselt sellel päeval, kui ma sain kaheksateistkümneaastaseks. Usu või mitte, aga just nii see oli. öeldakse ju küll, et inimene saab täisealiseks just sellel sünnipäeval, kuid nähtavasti ma lootsin veel mõneks ajaks ema ja vanaema seelikusabasse tolknema jääda. Aga mul ei lastud. Just täpselt oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval pidin ma mürtsuga täiskasvanuks saama. Ja kui sa veel teaksid, kui suur see mürts oli." (lk 20)

• Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)

• Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna! (lk 25-26)

• "Kas sa kardad, Karel?" küsisin ma vaikselt poisi heledat juuksesalku siludes.

"Natukene."

"Mida sa kardad, kui saladus pole?"

"Oleks ma vaid seda teaks," vastas Karel. "Ma arvan, et ma kardan hästi paljusid asju. Ma kardan, et ma ei saa homme hommikul ise oma kingapaelu kinni. Ma tegelikult enam-vähem juba oskan, aga ikkagi... Karol saab juba ise. Ta hakkab naerma, kui ma valesti seon. Siis ma kardan veel, et ma ei saagi suurena taksojuhiks hakata."

"Miks sa seda kardad? Sa saad hakata, kelleks iganes sa tahad. Kurat küll, sa ei pea midagi sellist kartma."

"Ära vannu," sosistas Karel. (lk 26)

• Väljas oli tihane. Aknalaua peal. Ega mina suuremat ei hooli nendest lindudest, aga vanaemale nad meeldisid. Kui Henrik väike oli, siis tegi ta koolis puutöötunnis linnumaja ja pani selle vanaema köögiakna taha. Sellise ilusa punase katusega maja. Tõsi küll, värv muutus pikapeale üsna tuhmiks ja enamus sellest koorus lõpuks üldse maha, aga mulle päris meeldis vaadata, kuidas vanaema nendele linnukestele sinna majja toidupoolist toppis. Ja linnud pugisid, nagu suutsid. Nemad ei hoolinud, et nende maja katuse värvi võis veel vaid aimata.

Lindudel on hea. Nendel pole muud muret kui omale söögipoolist otsida ja vajadusel ka paar muna muneda. Noh, nad kasvatavad oma pojakesed muidugi ilusti suureks kah ning õpetavad lendama ja puha, aga siis on ka kõik. Pojad elavad oma elu ja vanemad oma. Nad ei vaja suurt suguvõsa. Nad ei igatse taga oma vanaema või vanemat venda. Kurat, nad saavad isegi ilma emata edaspidi üsna hästi hakkama. Miks ei võiks inimestega ka nii olla? (lk 29-30)

• Me istusime seal mitu tundi, ilma et kumbki meist sõnagi oleks lausunud. Õde oma kollases öösärgis ja mina ema kingitud tumepunases pidžaamas. Mulle see vaikimine meeldis. Nii mõnus oli seal niiviisi istuda. Ei pidanud kellelegi midagi seletama ega kellegi kaastundeavaldusi vastu võtma. Ma vihkasin neid kaastundeavaldusi. Eesti keeles ei ole millegi sellise jaoks õigeid sõnu loodud. Inglise keeles on lihtne. Ütled lihtsalt "I am sorry" ja kõik saavad aru. Aga eesti keeles - "Avaldan kaastunnet!". Issand, kui nõmedalt see kõlab. Lihtsalt kohutav. Mina ei ütleks kunagi kellelegi midagi sellist. Pigem oleksin hoopis vait.

Vait olla ongi kõige parem. Mõtled lihtsalt enda mõtteid. Unistad. Sa ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea millestki aru andma. Unistamise juures ongi kõige parem see, et sa ei pea ennast kellegi ees õigustama. Ükski mõte ei ole keelatud. Lihtsalt istud hilisööl oma suure õega köögilaual, kõlgutad jalgu, oled vait ja unistad. Noh, vähemalt niikaua, kuni su õde otsustab selle kõik ära rikkuda. (lk 30-31)

• Kui ma veel väike olin, nägin tihti öösiti õudusunenägusid. Ärkasin üles nuttes ja kisades. Aga kui ema minu tuppa jooksis, ei osanud ma talle kunagi öelda, mida olin näinud. Sellistel kordadel magasin mitmeid öid ema ja isa vahel nende hiiglaslikus voodis. Ma ei osanud tollal ette kujutada ühtki kohta, mis võiks olla veel soojem ja turvalisem kui see. (lk 31)

• Meie kodune elu oleks väljastpoolt vaadates tundunud ütlemata imelik. Me olime perekond. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt ei saanud meid küll perekonnaks nimetada. Kodumängimine ei olnud just meie tugevamaid külgi. Me elasime ühes majas, aga me ei suhelnud omavahel. Vähemalt mina ja Alex mitte. Me rääkisime ja tegelesime küll mõlemad Karoli ja Kareliga, kuid me viibisime harva ühes ruumis. Ma arvan, et sellel ajal me isegi vihkasime teineteist. Ja me kumbki ei teinud katsetki seda varjata. (lk 32)

• Vaatasin Gerrit, kui ta jõi. Ta oli kindlasti vähemalt kakskümmend aastat vana, mitte palju noorem kui Alex. Kuid samas oli temas midagi kohutavalt poisikeselikku. Võib-olla olid need tema helesinised hullupööra säravad silmad või pisikesed lohud, mis naermise ajal tema põskedele ilmusid. Ja naeris ta pidevalt. Ma kinnitan teile, et te pole mitte iialgi oma elus näinud poissi, kes oleks veel positiivsemalt meelestatud kui Gerri Bremen. Mida enam ma teda tundma õppisin, seda enam ma veendusin, et saada see poiss aga surnuaeda ja ta ajab kõik laibadki naerma. Ausalt. Tal oli alati valmis mõni naljakas ütlus või meeletu lollus või kas või täiesti totter näoilme, mis pani su hullemini naerma kui mõni supernaljakas kloun kusagil paganama tsirkuses. Kui Gerri hoogu sattus, võis ta olla naljakam kui tuhat klouni kokku. (lk 32)

• "Me ei tusatse. Vähemalt mina mitte. Ma lihtsalt ei suuda selle idikaga kaua ühes toas olla. Ta käib mulle närvidele. Ma vihkan teda. Ja ta pole mu vend. Pole kunagi olnud ja ei saagi kunagi mu kuradima vennaks. Tema võib-olla tusatseb, aga mina mitte. Ma lihtsalt ei kannata teda."

"No selge siis. Rohkem küsimusi pole. Sa ainult vaata, et terve maailm sulle varsti närvidele ei hakkaks käima. See ei tähendaks midagi head. Ma olen seda näinud. Pole just kõige ilusam vaatepilt," muheles Gerri ja viskas keset meie pisikest elutuba hundiratta. Üsna korraliku hundiratta, kui aus olla.

Mõtlesin Gerri sõnade üle pikalt järele. Tal oli õigus. Mulle käis juba praegu enamik asju närvidele. Võtame näiteks meie naabrimehe Arturi. Ma ei suutnud teda silmaotsaski taluda. Tema naine, tädi Leena, oli kena. Pakkus Karolile ja Karelile alalõpmata õunakooki. Peaaegu samasugust õunakooki nagu ema oli igal pühapäevahommikul teinud. Ainuke vahe oli selles, et tädi Leena pani oma koogi sisse ekstra palju õunu. Peaaegu kaks korda rohkem kui meie ema. Noh ja selle tädi Leena meest Arturit ma ei kannatanudki. Ta pahandas kogu aeg tädi Leenaga. Ma vihkasin seda. Ta muudkui vingus ja käsutas alalõpmata. Istus aga oma suures rohtukasvanud aias punasel lamamistoolil ja tänitas. Ja tädi Leena muudkui jooksis ja toimetas. Artur ei hoolinud isegi sellest, et tädi Leena pani oma õunakooki ekstra palju õunu.

Ja see polnud kõik. Mulle käisid närvidele veel kõikvõimalikud asjad. Näiteks ei suutnud ma silmaotsaski taluda vanamutte, kes tulevad bussi ja jäävad otse sinu kõrvale seisma ning vahivad sind sellise näoga, et kui sa nüüd kohe neile oma kohta ei paku, siis saadavad nad sulle homme hommikul kandid ukse taha. Ma oleksin neile muttidele ju nii ehk nii seda paganama istet pakkunud. Ma lihtsalt ei suutnud taluda, kui nad seda niimoodi norisid. Tunnen ennast sellistel puhkudel kohutavalt sandisti ning sellepärast ei istu ma bussis isegi mitte siis, kui peale minu pole seal hingelistki.

Ma vihkasin kooli, ma vihkasin õpetajaid. Mulle käisid närvidele lehed, mis sügiseti koos sopa ja prahiga asfalti katsid. Mulle käisid närvidele kehvad raamatud, mida inimesed ostavad ainult nende ilusate kaanepiltide pärast. Ma ei kannatanud popmuusikuid, poliitikuid, šokolaadikompvekke, kalleid restorane ega inimesi, kes oma nina võõrastesse asjadesse topivad. Ma vihkasin veel tervet hulka asju ja inimesi, aga ma ei viitsinud neid tollel hetkel meelde tuletada. Mu tuju oleks läinud muidu kohutavalt sandiks. Veel sandimaks kui see juba parajasti oli.

Gerri pani televiisori käima. Parasjagu tulid sealt mingid erakorralised uudised. Ameerika. Kõrged hooned. Tuli. Paanika. Surm. Ahjaa, ma vihkan ka suitsiiditerroriste. (lk 34-35)

• Ma ohkasin. See kõik oli sitasti jah. Ma teadsin seda. Aga mida ma siis pidin tegema? Vabandust paluma? Kelle käest? Mille eest? Sellele tohmanile siin olin ma niikuinii üks täiesti tavaline jobu. See naine tegi lihtsalt oma tööd. Ta üritas küll teeselda, kuid ma nägin, et tegelikult ei loksutanud kogu see asi teda karvavõrdki. Ta ootas, et kell saaks viis ja ta saaks koju minna. Enda laste juurde, kes ei olnud näljased ega hirmunud ega külmunud. Persse. (lk 158)

• Uurija küsis veel kõikvõimalikke küsimusi, aga ma ei rääkinud talle enam midagi. Mul ei olnud selleks tuju. Ma istusin seal toolil ja mõtlesin hoopis teistest asjadest. Ma isegi ei kuulanud teda. Ma mõtlesin sellest, et tegelikult mulle ikkagi meeldib bussiga sõita. Ma oleks nii tahtnud istuda mingisugusesse suurde bussi, kõige tagumisele istmele ja sõita. Lihtsalt sõita. Teades, et see buss ei peatu mitte kunagi. Jah, just seda oleksin ma tahtnud. Siis oleksin ma isegi võinud võib-olla rõõmus olla. (lk 158-159)

• Surm on kole asi. Ma olin oma lühikese elu jooksul näinud rohkem surma kui nii mõnigi teine. Enamik inimesi käis maailmas ringi ning soovis kõikvõimalikke asju. Nad soovisid kellekski saada, nad soovisid kuidagi silma paista, nad soovisid midagi saavutada, kelleski huvi äratada. Alex oleks soovinud lihtsalt elada. Lihtsalt rahulikult oma asju ajada. (lk 160)

• "Mul tuleb väga suur jama," ütlesin ma. "Aga see ei ole praegu tähtis. Praegu on Alex tähtis."

"Ma arvan, et praegu pead sa lihtsalt oma probleemide üle naerma," ütles Gerri.

"Jah, eks ma naeran," mõtlesin ma endamisi. "Kõik teised naeravad ju niikuinii." (lk 160)

• Nonii. See oligi siis nüüd minu lugu. Põhimõtteliselt oleks see pidanud olema minu variant narkootikumidevastasest kampaaniast või midagi taolist. Aga ma ei viitsi inimestele mingit moraali lugema hakata. Niikuinii oleks neil ükskõik. Niikuinii tahaksid nad ikka kõike ise proovida.

"Ükskord me käisime kooliekskursioonil Frankfurdi lennujaamas. See on Euroopa suurim lennujaam ja maailmas suuruselt teine. Meie giid ütles, et me tohime pildistada kõike, välja arvatud Iisraeli lennuk. Neil olid sellised turvameetmed. Hiljem selgus, et enamus sellel ekskursioonil tehtud pilte olid sellestsamast paganama Iisraeli lennukist. Saad sa aru, mida ma sellega mõtlen, Karl? Kui keegi ei oleks öelnud, et seda lennukit pildistada ei tohi, siis ei oleks nähtavasti kellelgi olnud vähimatki isu seda faking lennukit pildistada. Keelatud vili on magus, eks ole? Nuh, ja kes ütleb, et tegelikult ei ole see kõik samamoodi ka teiste asjadega siin maailmas?? Me muudkui käime ringi ja korrutame noortele, kui pahad asjad need narkootikumid on ja et neid ei tohi kohe üldse tarvitada. Aga järsku on nende faking narkootikumidega suhteliselt samamoodi? Kui täiskasvanud ja õpetajad ja kõik muud säänsed üle keskmise tähtsad tegelased ei käiks kogu aeg ringi ega kuulutaks hommikust õhtuni, et "Drugs are bad, drugs are bad!!!", siis äkki ei tekiks mõnele paganama pubekale sellist mõtetki. Saad sa aru, mida ma silmas pean? Ah, tegelikult, mida ma ikka nii väga tean. Lihtsalt turgatas pähe selline mõte." (lk 162)

• "Ma ei käi kunagi surnuaial. Ma tõesti ei taha sinna minna. Kui ma läheksin, tähendaks see allaandmist. Kui ma läheksin, oleks see sama hea kui leppimine. Aga mina ei kavatsenudki sellega leppida." (lk 163)

• Karl muigas. "Gerri siis ei õppinud kogu sellest loost midagi?"

"Niipalju kui mina tean, on temast saanud narkomaan. Täiesti tõsiselt. Ma lugesin mõni aeg tagasi ajalehest, et ta tabati poevarguselt. Rumal poiss. Aga ma tean, et tal endal on pohhui. Noortel on üldse tänapäeval kõigest pohhui. Või mis?"

"Jah, siin tuleb ikka lõpuks välja see tõsiasi, et noored on hukka läinud," naeris Karl laginal.

Mina ei naernud. Kuigi ma olin temaga nõus. Ma ei naernud, sest see kõik ei meeldinud mulle. Samas ma teadsin ka, et sinna ei saanud mitte midagi parata. Mitte keegi ei saanud midagi teha. Sest kui üks inimene võtaks maailma parandamise käsile, ei tuleks sellele tööle iial lõppu. (lk 164)

• Minu lugu ei lõppe mitte mingisuguse ootamatu puändiga. Kõik läks täpselt nii, nagu see pidi minema. Vaatamata sellele, et ma kogu aeg püüdsin midagi vastupidist uskuda ja loota. Tegelikult ei loe ühe inimese pingutused mitte midagi. Tegelikult ei lähe asjad tavaliselt nii, nagu mina soovin.

See on suhteliselt kummaline, kui aus olla. See, et kõik inimesed ei tahagi ühtesid ja samasid asju. Kõik inimesed ei tahagi seda, mis on hea ja mis on õige. Nende arust on hea ja õige hoopis midagi muud. Ma ei saa sellest aru. Arvatavasti ei hakka ma sellest kunagi aru saama. (lk 167)

• Ma teadsin, et ma pean hakkama ise endaga toime tulema. Kellegi teise peale ei saanud ma enam loota. Ma olin ju juba rohkem kui kaheksateist aastat vana. Ma olin täiskasvanu. Ja kui sa oled vanem kui kaheksateist, siis oled sa üksi. Kedagi ei huvita enam, kuidas sa hakkama saad või kas sul on koht, kus olla. Lastekaitseasutused on maailmatuma toredad asjad, kuid nendest on paganama vähe kasu, kui sa oled kaheksateist. Faking täiskasvanu. (lk 167)

• Mõni aeg tagasi käis Karl mind vaatamas. Ta tõi mulle kõik oma diktofoni kassetid. Ta vabandas ja ütles, et ei suuda finantsilistel põhjustel minu raamatut välja anda ning lootis, et võib-olla tuleb kunagi päev, mil ma saan seda ise teha. Ta ei pärinud isegi minu tervise kohta ega midagi. Ta ei tahtnud teada, kuidas siinne toit maitseb. See oli suhteliselt masendav, kui aus olla.

Üks valvuritest küsis kord, et mida ma õieti elult tahan.

"Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks," ütlesin ma. (lk 167)